Inglid nõelaotsal

Institutsioonidelt saab ja peab vabas ühiskonnas nõudma vaid üht: muutudes tuleb neil vabaduse ruumi suurendada, mitte kitsendada.

AHTO LOBJAKAS

I

Vabaduse kohta saab ja tuleb küsida üksnes uusaegses läänemaailmas. Osundan siinkohal ühele selle küsimuse elusale klassikule Quentin Skinnerile: vabadus on tüvikontseptsioon, kui mõtleme „indiviidi väärikusest ja väärtusest“. See ei tähenda, et vabadusest ja väärikusest ei saaks ega võiks mõelda mujal. Kuid indiviid ja tema vabadus, nagu me neid tunneme ja nagu neid kogumikus „Esseid vabadusest“ esitletakse, on väärtustena sõltumuslikud nähtused: võimalikuks saanud läänes selle ajaloo funktsioonidena.

Teiselt poolt ei seisa see debatt paigal. Klassikalist XX sajandi teise poole vabaduse üle peetud arutelu, mida tutvustab kogumik „Esseid vabadusest“, lahutab üha süvenev kuristik lääne tänapäevase vabadusdebati lõikeservast, milleks on vabadus valida sooline (või sootu) identiteet. 1950. ja 1960. aastatel oli maailm korraks saavutanud bloki­ülese tasakaaluseisundi. Ideoloogia­sõjad jätkusid, kuid neid pidasid jõud, mis jagasid enam-vähem konsensuslikult toonast uusaegset inimesekontseptsiooni selle osas, et inimene on sooliselt selgelt kahestunud, tema loomulikuks keskkonnaks on perekond ning ta esindab uhkusega oma „rassi“.

Seda seisundit võiks nimetada Asimovi momendiks ajastu viljakaima ulmekirjaniku järgi, kes väljastas raamatu aastas ning kehastas visiooni, mis nägi inimkonna tulevikku sellise inimese levimises igasse universumi nurka. Asimov on nüüdseks minevik (kui ignoreerida Apple TV+ seriaali „Asum“) ning lääne tulevikku esindab Asimovi loominguga enam-vähem samavanune, kuid tunduvalt parema ajaga kaasaskäimise võimega „Star Trek“, mille viimases reinkarnatsioonis juhib kosmoselaeva mehe nime kandev mustanahaline naine ning mees-/naiskonnaliikmeteks on selle seeria esimene geipaar koos trans- ning mitte-binaarsete tegelas­kujudega.

Olm, et J. K. Rowlingu reputatsiooni määrab enam-vähem samavõrra see, mida ta arvab transnaiste õigustest, kui see, et ta lõi Harry Potteri, kuulub orgaaniliselt ühele ja samale ajalookaarele Platoni, Kristuse, Descartes’i ja Kantiga. Antiikajal vabadust veel küll ei problematiseeritud – sellele osutab vaatlusaluses kogumikus Hannah Arendt –, vähemalt mitte indiviidi tahtevabadusena. Teemaks tõusis see alles kristlusega, mis jättis eelmise aastatuhande keskpaiku vakantseks jumala koha, ning kogu loole andis kokkuvõtliku kanoonilise vormi Immanuel Kant, kelle mõtteid sageli juba seda teadmata mõeldakse, kui mõeldakse vabadusest.

Aastatuhandevahetuse ümber või veidi hiljem läks lääne tee teistest lahku. Kui 1950.-1960. aastail pidasid lääs ja muud võitlust sisuliselt sama, progressiivse inimese eest, siis pool sajandit hiljem enam mitte. Tagasiteed 1950.-1960. aastatesse enam pole, lääne edasiliikumine surub vastaseid üha XX sajandist välja, tagasi arhailisemate maatriksite suunas. Erinevus eesmärkides on olemuslik: Asimovi momendi pärijad taotlevad inimese progressioonis endiselt kvantiteeti, lääne loogika on aga üha introspektiivsem, hinnates indiviidi (ja tema tahte) kvaliteeti. Külma sõja lõpp tähistas seega muu kõrval unipolaarse inimesekontseptsiooni lõppu ning tagasi­löök (siia kuulub sõda Ukrainas) kujutab endast moderniseerumistõrget, mis on hoogu võtnud pool sajandit (ja mille hoorattakesed pöörlevad ka Eesti poliitikas). Filosoofias lahknes positivismi ja idealismi tee muidugi juba varem, kindlasti juba Kanti ja tema einbildungskraft’iga, kuid lõplikult Nietzschega, kelle käsituses on tahe esmajoones loov.

II

Kogumikus „Esseid vabadusest“ on sellest kõigest juttu minimaalselt. Kogumiku väljaandjad on raaminud vabadusdebati suuresti XX sajandi teise poolde (valitud tekstide esmailmumisaastad on 1958–2002). Koostaja Tanel Vallimäe sedastab oma eessõnas valiku tagumise ajapiirina külma sõja lõpu, seda uusvabanenute vaates: neil oli muid muresid kui oma äsjast vabadust akadeemiliselt analüüsida. Kogumiku koostaja määratleb ühtlasi vabadusdebati ka valdkondlikult ühe teemana teiste kõrval, selle tundmine tuleb kasuks paljude erialade üliõpilastele ja teaduritele. Samamoodi kategoriseerib vabaduse probleemi XXI sajandi inimkonna ühe väljakutsena paljude seas järelsõnaks oleva temaatilise sisujuhi autor Mats Volberg, kes vastandab vabaduse teiste väärtuste ja väljakutsetega, aktuaalseim viimastest on keskkonnakriis.

Sellisena jätab tekstide valik ja küsimuse­asetus, millega need seotakse, kogumikule veidi akadeemiliselt antikvaarse, et mitte öelda skolastilise mulje. Isaiah Berlini mõtisklused negatiivse ja positiivse vabaduse mõiste üle ei näi XXI sajandil omavat oluliselt suuremat relevantsust kui näiteks küsimus, mitu inglit mahub tantsima nõela­otsale. Millest on kahju, sest koos ajaloo pulbitseva vanniveega kipub nii kaotsi minema taipamine, mida jagavad nii Skinner, Berlin kui ka paljud teised Kantini välja: et vabadus on inimesele, kes me kristlusega ristatud platonismi kaugete järeltulijatena oleme, olemuslikult omane. Omasem, lõppkokkuvõttes, kui ükskõik milline teine väärtus, olgu selleks võrdsus või armastus või veel midagi muud. Iseküsimus on, kas see olm meid inimestena paremaks teeb. Olemuse realiseerimise vaatepunktist on kõiksugu „parem“ ja „halvem“, „hää“ ja „kuri“ suhtelised ja sõltumuslikud kategooriad, nagu on seda seni kõige selgemini näinud Nietzsche. Kuid pole kahtlust, et vabadus on tänapäeval läänes fundamentaalsem kui ükskõik milline globaalne probleem: kui näiteks kliimakatastroof hoitakse ära vabaduse hinnaga, siis tehakse kindlasti paljudele teene, kuid mitte iseenestele, sest nendeks me ei jääks.

Kirjeldatud taipamise tõsiselt võtmiseks oleks pealkirja „Esseid vabadusest“ kandva kogumiku kontseptuaalne haare pidanud olema laiem. Juba mainitud (ja kogumikus ka esindatud) Quentin Skinner pidas 2016. aastal Stanfordis loengu vabaduse genealoogiast. Näiteks saatesõnana oleks see andnud esseevalikule vajaliku laiema ja sügavama konteksti, tuues üheltpoolt sisse ka Hobbesi ja Locke’i, aga ka John Stuart Milli, kuid osutades teiselt poolt Arendti kaudu Kanti kõrval lisaks Hegelile. Oleksin tahtnud midagi näha ka Foucault’lt, kes pole kirjutanud rangelt võttes küll vabadusest, kuid katsus suurima sunduse üle teoretiseerijana vabaduse selle antiteeside kaudu läbi põhjalikumalt kui ükski poliitiline filosoof. Küsimärgi alla paneksin Friedrich Hayeki esindatuse kogumikus koguni kahe esseega. Anglo­ameerika debatti, kus turuvabadus on vaba inimese enesemääratluses olulisel kohal, Hayek küll avardab, aga n-ö valelt korruselt.

Tänuväärselt avab ukse laiema konteksti tarvis Mats Volbergi järelsõna, kus lahatakse vabaduse mõistet John Rawlsi avatud perspektiivist. Rawlsi „Õigluse teooria“ pumpas 1971. aastal uut verd angloameerika poliitilisse filosoofiasse ning reaktsioon sellele järgnenud kümnenditel (koos Rawlsi vastureaktsiooniga) peaks moodustama osa raamistikust, milles kõnealuse kogumiku tekste tuleks vaadelda. Enamasti eeldab kogumikus esindatud arutelu inimesekontseptsiooni, mis on osutunud pehmelt öeldes problemaatiliseks ka USA konstitutsioonilises traditsioonis (kuhu Rawls oma universaalsena mõeldud teooria kaitseks lahinguid andes lõpuks taandus), maailmast rääkimata. Lühidalt: sellist inimest, kes on XX sajandi lõpu liberaalse poliitilise filosoofia vabadusdebati eelduseks, pole olemas – ega tohikski võib-olla liberalismi enese eeldusi respekteerides olemas olla. Selles äratundmises oli Rawlsile kriitikuna abiks kogumikus „Esseid vabadusest“ esindatud Charles Taylor, kuid veel suuremal määral käib see Michael Sandeli ja Michael Walzeri kohta, kes pole kahjuks isegi mitte mainimist leidnud.

III

Kogu liberaalse vabadusdebati saab lühiühendada küsimusega „kust tuleb vabadus?“. Kõik esseed kogumikus eeldavad eo ipso vabaduse leidumist maailmas, vaba ühiskonnakorra kehtimist ja vajadusel levimist. Küsimus, millele nad vastust otsivad, võiks kõlada ka „kuidas parandada seda, mis pole katki?“. Ka pärisfilosoofilise mõõtme lisamine ei muuda olukorda, sest sedastada, et miski on inimesele olemuslikult omane, ei tähenda selle tõekstegemist. „Inimene sünnib vabana, aga on kõikjal ahelais“ on lause, mille saab öelda üksnes filosoof. Ülejäänud teavad, et see pole nii – et kohti, kus see nii on, on vähe ja harva.

Kuid seegi pole päriselt nii. Selliseid kohti on vähe, kuid need pole tingimata harvad hajutatuse mõttes. Vastupidi, ajaloos on tegemist üsna tihedalt koondunud ühiskondade klastriga. Osundan Skinneri eelmainitud 2016. aasta loengule: vabaduse genealoogia on kirjutatud „klassikalise liberaalse poliitilise filosoofia ingliskeelses traditsioonis“. Nagu osutatud, sundis kommunitaarne kriitika Rawlsi pääsu otsima oma teoreetilise ambitsiooni piiramisest Ameerika konstitutsioonilise traditsiooni raamesse. Ka kogumiku „Esseid vabadusest“ kõik tekstid on tõlgitud inglise keelest. Asjaolu, et kogutud esseid poleks olemas Kanti ja Hegelita, ei aita edasi: nagu Rousseau, olid nemadki filosoofidena vabaduse teoreetikud, mitte praktikud.

Praktikas kujutab vabadus endast resultaati, tulemust. Inimese olemusliku atribuudi asemel on vabadusest mõistlikum mõelda kui ruumist, mis on teatud ühiskondades institutsioonide koostoimes(t) nende koesse – ja liikmete ümber – siginenud ning teistes mitte. Selline vabaduse ajalugu algaks 1215. aasta ja „Magna Cartaga“ Inglismaal. See algus polnud aga metafüüsiline ega sisaldanud eneses mingit lõpp-punkti või telos’t. Lihtsalt sajandite jooksul kiht kihile laotud ühiskonnamüürid osutusid populaarseteks ning globaalses konkurentsis kasvujõulisteks ja vastupidavateks.

Kui vabadusest on saanud mõne ühiskonna ülim väärtus, siis just sellest perspektiivist vaadatuna. Vabadusest on orgaaniliselt saanud lääne ühiskonnaelu tähtsaim atribuut, standard, millega mõõdetakse kõike muud, ka teisi väärtusi. Loomulikult – nagu on osutanud mh Rawls – pole tegemist ainsa väärtusega ning vabaduski peab taluma kompromisse, kuid lõpuks trumpab see üle kõik muu. Institutsioonidesse siginenud ruumina ei kujuta vabadus endast mitte üksnes ega esmajoones kellegi sunni puudumist, vaid kodanike igapäevase elu kõige üldisemat eeldust.

Siin on koht, kus Isaiah Berlin ja kompanii tavalise inimesega kokku saavad, et siis kohe taas lahku minna. Vaba pole see, kes hüperrefleksiivselt maksimeerib oma vabadust kui abstraktset kvantumit, vaid see, kes saab igapäevaelus toetuda institutsioonidele ja normidele, mille jaoks tal ei tarvitse nimegi olla. Sellist vabadust ei looda läbirääkimistel, konstitutsiooni või rahva demokraatliku tahtega. Selle saavad luua ühiskonnad ajaloo käigus institutsioone katsetades. Ning asja juurde kuulub mõistmine, et ükski institutsioon, ükskõik kui auväärne, ei saa jääda muutumatuks. Kõik muutub ja muutuma peavad ka institutsioonid, millelt saab ja peab vabas ühiskonnas nõudma vaid üht: muutudes tuleb neil vabaduse ruumi suurendada, mitte kitsendada.