Inglise natsionalismi kannatuste aasta

Ühendkuningriigi poliitilise enesehävituse pikk protsess on küll kurb, kuid noorematel demokraatiatel on toimuvast mõndagi õppida.

KAAREL TARAND

Kõik punased jooned maanduvad lõpuks väiksema ja nõrgema, kes peab alandlikult oma potisinised püksid (või seeliku) rebadele laskma, tagumikul. Nii õpetab meid Eduard Vilde oma jutus „Minu esimesed triibulised“. Soojad punasetriibulised tekkisid aidamehe Eedi ihule koos parunipoisiga mõisatiigi poris põhjaliku püherdamise vahetu tagajärjena.

Alanud sajandi Euroopas pole viktoriaanliku võltskombekuse ja seisusliku ilu kõrgaeg ning tiigipori valivad oma konkurentsiheitluste lemmikpaigaks demokraatlikult valitud riigijuhid mujal ja meil. Teerajajaks, nagu tihti, Ühendkuningriik, mille pika traditsiooniga poliitilisest kultuurist õppida igatsevate lihtsamate rahvaste ind – olgu Aafrikas või Ida-Euroopas – ei taha ega taha raugeda. Väike vapper Eesti nende seas. Kui õppida, siis tasuks valida ainult hea, mitte halva kopeerimine.

Brexiti-tragöödia lõppvaatus ja -lahendus on küll lähedal, kuid milline täpselt, on sama ebaselge kui referendumipäeval ligi kolm aastat tagasi. Kõige aeglasema enesetapu maailmarekordit püüdva peaministri Theresa May avalikust alandamisest hoidumine on lõputult suuremeelsele Euroopa mandrirahvaste ühendusele aina keerukam ülesanne. Teisipäev ja kolmapäev Suurbritannia parlamendi alamkojas läksid ettearvatult valitsuse tahtmisega risti, kuid kas proua May kavatseb ise tabureti oma jalge alt lükata või siiski viimasel hetkel pea silmusest välja tõmmata, oma eelkäija David Cameroni kombel vastutusest vabaneda ning asuda nautima poliitilise klassi õigustatud privileege erasektoris, pole võimalik ennustada isegi ilmaprognoosi ajateljel ehk neljaks päevaks ette.

Ei osanud aimata suurimadki inglise natsionalistid, kes kunagise maailmariigi poliitilise enesehävituse protsessi aastate eest käima lükkasid, kuhu see tulega mängimine lõpuks välja viib. Euroopa arengujõudu pärssiv etendus sisaldab tarbetute kulude kõrval ka väärtuslikke õppetunde. Alustagem kas või neistsamadest „punastest joontest“, millest kõnelemine jõudis ka Eesti moodi üsna kohe pärast seda, kui peaminister May omad Brexiti läbirääkimisteks välja kuulutas. Mõni aasta varem oli katse Süüria liivale punaseid jooni vedada teinud USA president Barack Obama. Nagu teame, tulutult. Punased jooned pole muud kui ultimaatumi esitamine enne läbirääkimiste algust. Läbirääkimiste mõte on kompromissi, pooli enam-vähemgi rahuldava kokkuleppe leidmine, mistõttu võimalike kõneluste õhustiku rikkumine enneaegse ärplemisega on rumalaim taktikaline valik. Ja seda eriti juhul, kui sul pole reaalset jõudu oma positsioonide tagamiseks. Aga ainult sellised juhud, et sõnu on, aga jõudu mitte, üldse olemas ongi. Kui jõud on taga, siis läbirääkimisi ei peeta, vaid kehtestatakse ennast, nagu tegi seda Venemaa Krimmis. Brexiti esimene õppetund ka meie iga päev „punaseid jooni lauale panevate“ ja neid sealt siis jälle maha võtvatele parteijuhtidele on: kuni vehitakse punasega, ei sünni võimuenamust ega tehta sisulist tööd kokkulepete alusel.

Alates augustist 2016 on küsitlusfirmad esitanud Ühendkuningriigi elanikele 110 uuringus sama küsimuse: „Kas tagasivaates on Ühendkuningriigi otsus lahkuda Euroopa Liidust teie arvates õige või vale?“ Tulemused näitavad, et mida rohkem kodanikud teavad lahkumise tingimustest ja tagajärgedest, seda vähem on neid, kes lahkumisotsust õigeks peavad.

Allikas:  whatukthinks.org

Teiseks, igas poliitikus võib peituda autokraat. Brittide lavastuses olid heade poolele määratud algselt rahvas ja valitsus, negatiivseks kangelaseks aga parlament, kes ei lase valitsusel rahva tahet ellu viia. Järelikult on valitsuse ülesanne rahvaesindajaid igal võimalikul viisil sundida ja allutada, kasutades selleks kehtivast õigusest leitud juriidilisi trikke või leiutades uusi reegleid, et valitud saadikud ei saaks oma vabamandaati realiseerida ehk iseseisvalt ja vabalt otsustada. Poliitilisele klassile soovimatu ja ootamatu kõrvalnähtusena sündis Londonis aga vastupidine: parlament haaraski ohjad enda kätte, selle liikmed ei allunud enam parteilisele kontrollile ega juhi tahtele. Tõsi, neil ei ole piisavalt võimu ja leppimisvaimu, et valitsus välja vahetada, kuid selle alandamine Ühendkuningriigi ajaloo rekordtulemustega hääletamisel on nüüdseks kahekordne fakt. Mõistagi pole valitsuse töö takistamine ühegi parlamendi peaülesanne, kuid maailmale on Londonis toimuv väärt meeldetuletus, et rahvas on parlamendi, parlament aga valitsuse tööandja. Kas teadmine oma vabadusest ja iseseisvalt otsustamise kohustusest jõuab ka Toompea rahvaesindusse, ei oska ma ennustada.

Kolmandaks, läbi Brexiti protsessi on peaminister May põhiargument olnud, et rahva tahe on end kord ilmutanud ja see on valitsusele täitmiseks. May kujutlustes on see ilmnenud tahe ajas vankumatult püsiv ja järelikult puudub vajadus, aga koguni ka moraalne õigus uue referendumi korraldamiseks, et saada saavutatud kokkuleppele kinnitus. Faktid aga kinnitavad vastupidist, otse kisendavat kordusreferendumi sundi. Ühendkunigriigi liidust lahkumise pooldajate enamus oli napp, suhtes 52 : 48. Otsuse langetas elektoraat seisuga 23. juuni 2016. Sotsioloogid on arvukate küsitluste najal ära mõõtnud, et lahkumise pooldajad ja vastased on enamjaolt oma referendumil tehtud otsusele kindlaks jäänud. Ligi 90% hääletamas käinutest teeks tänagi risti samasse kasti (meelemuutjate hulk on pisut suurem endiste vastaste seas). Üldised küsitlustulemused näitavad ometi püsivat suunda lahkumise kahjuks. Ja põhjuseks on valimisõigusliku kodanikkonna koosseisu muutumine, mis juhtub iga päev, sest keegi sureb ja keegi saab täisealiseks.

Demograafid ennustasid hääletustulemusi analüüsides kohe täpselt, et ka juhul, kui keegi oma seisukohta ei muuda, on 2019. aasta jaanuariks lahkumise pooldajad jäänud püsivasse vähemusse, sest ELi vastased meeleolud domineerivad eakate hulgas, kes ei lahku massiliselt mitte ainult liidust, vaid siirduvad lõplikult teispoolsusse. Valimisõiguse aga saavad noored, kelle hulgas liitu jäämine on populaarne suhtega 7 : 3. Ja asjakohaselt küsivad noored, mille eest ja millise õigusega tahavad vähemuses vanad neilt neile meelepärase tuleviku röövida. Kui ka muid põhjusi poleks, on valijaskonna pidev muutumine küllaldane alus senisest hoopis tihedamini hääletusi korraldada. Kord nelja või viie aasta tagant toimuvatest üldvalimistest kiiresti muutuvas maailmas rahva tahte pidevaks ja kvaliteetseks esindamiseks ei piisa. Mida rohkem suudetakse ühiskonna otsustusprotsessidesse tuua otsedemokraatia elemente, seda parem ühiskonnale. Eesti võiks soovi korral siin üleilmses esirinnas olla, sest meil on kasutada odav, turvaline ja kodanikele juba harjumuspärane e-valimiste süsteem, mis juba praegu võimaldaks kas või iga päev olulisi küsimusi rahvahääletusele panna. Nii saaks välistatud võimalus, et Ühendkuningriigi ahvatleval eeskujul teevad parteijuhid ka Eestist aastateks nn ühe teema ühiskonna ja kogu ilma naerualuse.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht