Inimene kui loodusõnnetus
Paljudes viimase aja katastroofides on inimkond end ise süüdi tunnistanud. Mõnel juhul pole konkreetsete kompaniide ja isegi indiviidide süüs mingit kahtlust, näiteks Mehhiko lahe naftalekke puhul. Mõnel juhul on süü kaudsem ja jagatum, nagu orkaanide, üleujutuste puhul, kuivõrd suure osa klimatoloogide arvates on selliste ilmastikunähtuste äge ilmnemine seotud üleilmse kliimamuutusega, mille taga on moodne energiakulukas ühiskond.
Tektoonilistes maavärinates inimest enamasti otseseks süüdlaseks ei peeta. Maavärinast teeb aga inimlikus mõttes katastroofi siiski just inimühiskonna ettevalmistamatus või ohte eirav elukorraldus. Kõrgustesse pürgivad linnad, tihedalt kokku kuhjatud elamud, lähedus rannikule, aga ka rumalad planeerimisotsused ja hulljulge energiapoliitika loovad tingimused, mis laseb jalge all liikuval maal või merelt läheneval hiidlainel uskumatut surma ja kaost külvata.
Jaapanlased, kelle suhe rahutu maakoorega väga lähedane, on maavärinaks valmisolekut läbi aegade muutuva inimühiskonnaga vastavusse lihvinud. Iga kataklüsm kujutab endast õppetundi, ja õppima on jaapanlased olnud silmatorkavalt innukad, kui see ka alati kõige mõistlikumal moel pole toimunud. 1870. aastatel, kesk kohalikke poliitilisi rahutusi ja lääne globaalse domineerimise kiiret tõusu, kummardas Jaapan siiras usus lääne tehnoloogilise ülimuslikkuse ees. Kaunistamaks noort režiimi progressi märkidega kutsuti Briti arhitektid ja insenerid harima jaapani kolleege, kuidas ehitada moodsaid maju, püstitada traadiga ühendatud telegraafiposte, rajada raudteid ja rauast sildu. Arhitektuuri- ja kultuuriloolane Gregory K. Clancey kirjeldab, kuidas rabedate, koguni naiselikuks peetud puitelamutega Jaapan taheti moodsaks ehitada tellistest ja mördist. 1 Nii võõramaised õpetajad, kes Inglise linnadega äravahetamiseni sarnaseid maju treisid, kui nende jaapani õpilased väljendasid õrnade puutemplite, -majade ja -sildade suhtes kehvasti varjatud põlgust, kinnitades lääne toeka ehituse paremust ajast ja arust kohaliku ees.
Kuni Jaapanit tabas üks ajaloo rängemaid keskmaa-maavärinaid. 1891. aasta Nōbi maavärin muutis tellisehunnikuteks hiljuti kerkinud kivimajad, jättis aga püsti traditsioonilised õhulised puitkonstruktsioonid. Korraga ilmnes väga piltlikult, et „arenenud” tehnoloogia jäljendamine oli kohutavate tagajärgedega viga, mis nõudis tuhandeid inimelusid. XX sajandi alguses pühendusid Jaapani arhitektid ja insenerid raudbetoonile, osalt taas kopeerides läänt, osalt leiutades seismiliselt aktiivsesse piirkonda sobivamaid lahendusi. 1923. aasta Tōkyō maavärinas selgus, et seegi sissetoodud materjal kõlbab vaid põhjalikult kohandatuna. Sellest ajast peale on Jaapani inseneriteadus ja arhitektuur käinud üpris iseseisvat rada piki seismilisi tõuse ja mõõnasid. Ent seesama ligi 143 000 inimelu nõudnud Tōkyō maavärin tõestas sedagi, et ka suhteliselt värinakindlad ja kokkulangemisel ohutumad paber- ja puitkonstruktsioonid on teatud tingimustes fataalsed. Tollane Tōkyō koosnes põhijoontes sadadest ja sadadest tuhandetest puumajadest, mis põhjustasid maavärina-järgselt süttides kohutava tuletormi.
Peale rahvastiku tiheduse ja majade tuleohtlikkuse panustasid ränkadesse tagajärgedesse tulekolleteks muutunud moodsate tööstusehitiste kemikaalid, lääne inseneride abiga rajatud veesüsteemide purunemine ja sildade kokkuvarisemine, mistõttu linnast põgeneda ei saanud. Selle kõige kohal puhus veel tormituul, mis tulemöllu tagant õhutas. Clancey tsiteerib Jaapani tolleaegset seismoloogi Akitsune Imamurat, kes kirjeldab Tōkyō kohutavat kataklüsmi loodus- ja inimtegurite tagajärjena, maavärinal oli selles vaid päästiku funktsioon.
Tänane Jaapan on maavärinateks küllap kõige paremini valmis kaasaegne ühiskond, kus osatakse ultramoodsaid kõrghooneid paistab et varisemiskindlalt ehitada. Praeguse turma senised inimkahjud on peamiselt seotud tsunamiga, mille vastu polegi õigupoolest midagi ette võtta peale kaugele sisemaale kolimise. Kuid seekord joonistub välja ohuallikas, millega varasemad rappuvat maad asustanud põlvkonnad ei pidanud arvestama. „Sellise võimsusega tsunamit ei olnud planeeritud,” kommenteeris üks ametnik tuumakriisi. „Veakindlad” tuumajaamad seismilise murrangujoone serval asetavad ohutundeta planeerimisotsused ja pimeda usu tehnoloogiasse eriti selgelt loodusest alguse saanud, kuid inimese võimendatud katastroofi keskmesse.
1 G. K. Clancey, Earthquake nation: the cultural politics of Japanese seismicity, 1868–1930. University of California Press, 2006.