Inimõiguste õpperaamat par excellence

HANNES VALLIKIVI

Tiitellehel „Eesti Vabariik 100“ logo kandev Uno Lõhmuse artiklikogu ilmus väga õigel ajal: Eesti viimasel veerandsajal aastal üsna rahulikult demokraatlikul ja õigusriiklikul kursil arenenud ühiskond on hakanud käärima. Kodanike seas maad võttev rahulolematus poliitikute ja institutsioonidega ning lähenevad valimised on toonud käibesse väited, et vähemustel on liiga suured õigused ja Eesti rahvuslike huvide kaitseks tuleb vabaneda „Brüsseli ikkest“, et põhiseadus vajab kapitaalremonti ning valimis- ja kohtusüsteem tuleb ümber korraldada. Vaba inimest ja vaba riiki armsaks pidavad valimisprogrammide kirjutajad ja riigireformijad võiksid Uno Lõhmuse raamatu kaanest kaaneni läbi lugeda.

„Eesti mõtteloo“ raamatusarjas on ilmunud kenake hulk juristide juriidiliste või poliitiliste tekstide kogumikke (Nikolai Kaasik, Nikolai Maim, Ants Piip, Konstantin Päts, Otto Strandman, Ilmar Tammelo, Jaan Tõnisson, Jüri Uluots, Jüri Vilms), kuid Jaan Sootaki kõrval on Uno Lõhmus alles teine meie kaasaegne mõtteloolasest jurist.

Hiljuti 65. sünnipäeva tähistanud Uno Lõhmus on teinud Eesti juristkonnas unikaalse karjääri. Ta on välja kasvanud advokaadiseisusest (oli advokatuuri liige a-tel 1977–1998) ja alates 1985. aastast olnud ka Tartu ülikooli õigusteaduskonnas õppejõud. Kolmest Eesti juristile kättesaadavast kõige kaalukamast kohtunikuametist on Lõhmus pidanud kõiki kolme: aastatel 1994–1998 oli ta Strasbourg’is Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtunik, 1998–2004 Riigikohtu esimees ja 2004–2013 Luxembourg’is Euroopa Liidu Kohtu kohtunik. Kogumiku lõppsõnas meenutab autor oma tegevust kolmes kõrges kohtus ja seal kohatud inimesi. Tema hinnang kaasteelistele on leebe, olgugi et Riigikohtu juhtimise ja kogu kohtuvõimu eest seismise aega jäi üksjagu närvesöövaid hetki.

Uno Lõhmuse akadeemiline produktiivsus on muljetavaldav. Kohtunikutöö kõrvalt ilmus tema sulest igal aastal mitu artiklit ajakirjas Juridica, lisaks avaldas ta monograafia põhiõigustest kriminaalmenetluses ja aitas koostada põhiseaduse kommentaare. Pärast pensionile jäämist pole Lõhmuse väga kõrge kvaliteediga kirjutiste voog kahanenud. Siin tutvustatavas kogumikus on seitsmest artiklist tervelt neli esmatrükid. Ka taastrükitud artikleid on suuresti täiendatud (nt „Kohus ja meedia“).

Esimeses artiklis „Loomu-, inim- ja põhiõigustest ning nende kaitsest“ annab Lõhmus ülevaate inimõiguste filosoofilisest taustast, nende ajaloolisest arengust, rahvusvaheliste ja siseriiklike õiguste vahekorrast ning mõnest üksikust olulisest probleemist, mis inimõiguste arengus kerkinud. Muu hulgas otsib ta vastust küsimustele, kas inimõigused on universaalsed või võivad kultuuriti erineda, kas ka ühiskondlikel abstraktsioonidel, juriidilistel isikutel, on inimõigused või kuidas inimõigused kohtute tegevuse tulemusel edasi võivad areneda. Ta nendib, et kuigi lepingutes sisalduvad õigused on universaalsed, ei rakendata neid kõikjal maailmas ühetaoliselt ehk tegelikult on inimõigused relatiivsed.

Lühike teine peatükk „Inim- ja põhiõiguste inflatsioonist“ on esimese loogiline jätk ja siin on autor keskendunud inimõigusnormide plahvatuslikust kasvust tekkinud ohule, et liigses külluses lahjeneb normide sisu. Deklaratiivsena ja enamasti poliitiliselt laetud õhkkonnas sündinud, sageli põhiseadustesse raiutud inimõigused (nt USA konstitutsiooni esimesed 10 parandust 1789. aastast, Prantsuse inimese ja kodaniku õiguste deklaratsioon samast aastast, ÜRO 1948. aasta genotsiidikonventsioon ning äsja 70. aastapäeva tähistanud inimõiguste ülddeklaratsioon) on inimeste kujutluses olnud muudest õigusnormidest „kangemad“. Kahekümnenda sajandi sotsiaalsete revolutsioonide ja eriti ÜROs lääne- ja idabloki võimuvõitluse tulemusel siginesid klassikaliste vabaduste kõrvale sotsiaalsed, majanduslikud ja kultuurilised õigused. Pärast Teist maailmasõda arenesid välja üldised personaalautonoomia kaitsenormid, kus ei mainita ühtki konkreetset õigust või vabadust (nagu Eesti põhiseaduse §-s 19 sisalduv õigus vabale eneseteostusele). Kohtud seisavad dilemma ees, kas pidada kinni põhiõiguste gradatsioonist ja tunnistada mingi huvi inimõiguseks üksnes teatud lävendi ületamisel (lävendi teooria) või kaitsta samaväärsetena ka triviaalsena tunduvaid huve (nt vangi soovi vanglas suitsetada). Lõhmus ise näib pooldavat lävendi teooriat. Ta ei ole kasutanud Kaur Kenderi näidet, kuigi see protsess illustreerib hästi kohtunike dilemmat. Kas rõveda kunstilise väljenduse, mille loomisel pole kedagi kahjustatud, peaks keelama ühiskonna moraali kaitseks? Konservatiivsele inimõiguslasele on kunstiline väljendus poliitilise väljendusega võrreldes teisejärguline. Teiselt poolt on ühiskonna moraal raskesti hoomatav ja selle tuvastamine kohtunikule raske ülesanne. (Kenderi protsessis vältiski kohus seisukohta personaalautonoomia küsimuses ja lahendas kaasuse vormilisel, jurisdiktsiooni puudutaval alusel.)

Inimeste harimise ja poliitiliste ideede vahendamise kõrval rahuldab meedia omanike ja reklaamijate majandushuve ning teinekordki nõnda madalaid instinkte kui allikate edevus, kadedus või kättemaksuiha ja lugejate-kuulajate-vaatajate uudishimu.

Kuvatõmmis

Kolmas peatükk on pühendatud põhiõiguste ja põhiseaduslikkuse järelevalve arengule Eesti riigi sünnist saadik. Noppena sellest ülevaatest jäi silma viide vahistamise reeglite arengule 1920. aasta ja 1937. aasta põhiseaduses (lk 57). Kaasaegsed juristid pidasid 1920. aasta põhiseaduse § 8 ebaõnnestunuks, kuna kitsendaval tõlgendamisel (ja isikuvabaduste piiramist tuligi kitsendavalt tõlgendada) lubas see kohtu eelneva loata vahistada üksnes teolt tabatud isikud. Paragrahvi 8 üritati muuta aastatel 1932–1933 erakondade väljatöötatud põhiseaduse muudatustes, kuid teatavasti põrusid mõlemad eelnõud rahvahääletusel. Kuni 72 tunni reegli jõustumiseni 1938. aasta põhiseaduses rikuti praktikas seda normi pidevalt ja see vastuolu oli muuseas üks kaitseseisukorra õigustusi (kaitseseisukord võimaldas isikuid kohtuniku loata kinni pidada kuni kaks nädalat). Põnev on peatükis sisalduv ülevaade põhiseaduskohtu arengust 1920ndatel ja 1930ndatel. Üksikutele kaasustele vaatamata jäi põhiseaduse otsekohaldamine tagasihoidlikuks ja hääbus autoritaarse valitsemise perioodil. Kuulus advokaat ja mitmekordne riigivanem Teemant üritas 1934. aasta lõpus vabadussõjalasi kaitsta argumendiga, et sõjaväelaste jt antud truudusvanded järgida põhiseaduslikku korda kaotasid riigipöördega kehtivuse, kuid Riigikohtu kriminaalosakond vältis arutlusi Pätsi-Laidoneri riigipöörde seaduslikkuse üle.

Neljandaks annab Lõhmus põhjaliku ülevaate põhiõiguste kaitse kolmnurgast riik – Euroopa Liit – Euroopa Nõukogu. Artiklist umbes kaks kolmandikku on ilmunud 2010. aastal ajakirjas Juridica, aga taas trükitud osa on ajakohastatud ning lisatud jaotus põhiseaduse ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta vahekorrast. Nagu muudeski peatükkides demonstreerib autor kohtupraktika väga head tundmist. Nii see kui ka kõik teised peatükid on saanud tuumakamaks viidete tõttu lahenditele ning õigusteoreetikute töödele.

Õiglase kohtupidamise ning kriminaalmenetluse kõrval on Lõhmus õigusteadlasena pühendanud palju tähelepanu sõnavabaduse ja privaatsuse teemale. Kogumiku kõige poleemilisemad artiklid puudutavad e-riiki ja jälgimisriiki (V ptk) ning kohtu ja meedia keerulist suhet (VI ptk). Mõlemad teemad on tänapäeval väga aktuaalsed.

Lõhmus kirjeldab, kuidas tänapäeval riigid ja tehnoloogiakorporatsioonid kodanike privaatsust riivavad ja milliste õigustustega seda tehakse. Ta ei ole konspiratsiooniteoreetik ega õhuta paanikat, vaid kirjeldab ratsionaalse juristina norme, millele tuginedes meid jälgitakse ja meie kohta andmeid talletatakse. Eestis valitsevat olukorda lahkab Lõhmus peamiselt elektroonilise side liiklus- ja asukohaandmete ning lennureisijate broneerimisinfo kogumise ja riigiga jagamise näidete varal. Artiklist kumab tõsine mure privaatsuse kaitse madala taseme pärast Eestis (lk 146−147). Suurandmete analüüs, inimeste profileerimine, andmete ristkasutamine jõuametkondade sees ja vahel jms praktika on autori arvates tõenäoliselt paratamatu, kuid vajab palju selgemaid mängureegleid.

Meedia on ajast aega kõikunud madalate ja üllaste eesmärkide vahel. Inimeste harimise ja poliitiliste ideede vahendamise kõrval rahuldab meedia omanike ja reklaamijate majandushuve ning teinekordki nõnda madalaid instinkte kui allikate edevus, kadedus või kättemaksuiha ja lugejate-kuulajate-vaatajate uudishimu. Ka kohtumenetluse kajastamisel tõukub meedia neist väga erinevatest motiividest. Lõhmus võrdleb USA, Briti ja Mandri-Euroopa lähenemist ja selgitab põhiliselt Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika varal, kust võiksid joosta meediavabaduse piirid. Ta peab kohtumenetluse meedias kajastamist Eestis alareguleerituks ja kahtleb ka ajakirjanduse eneseregulatsiooni võimes. Lõhmus osutab, et puudub keskne eneseregulatsiooni organ, mis annaks soovitusi ja juhiseid vastutustundliku ajakirjanduse põhimõtete kujundamiseks (lk 187−188). VI peatükis lahkab autor põhjalikult veel allikakaitse ulatust.

Lõhmuse stiili võib nimetada kulgevaks: ta ei otsi vastandusi ja väldib jõulisi avaldusi, kuigi materjal annab selleks ohtralt võimalusi. Kohati olekski tahtnud kuulda kõva sõna ja arvamust, kas üks või teine nähtus on inimõiguste praeguses olukorras hea või halb. See ei tähenda, et kogumik on arvamusvaba. Autori seisukohad avalduvad tihti tasasel häälel esitatud küsimuses või väljendatud kahtluses. Hea advokaadi ja kohtuniku karastusega autori stiil on õpetlik, kuid mitte kordagi dotseeriv või targutav – ja see lubab arvata, et raamatu sisu peab kaua vastu.

Riigiõiguse õppejõud Madis Ernits on Lõhmuse artiklikogu soovitanud kasutada lausa kohustusliku õppekirjandusena.1 Eesti Euroopa Liiduga liitumisest saadik ehk umbes 15 aasta jooksul pole eesti keeles ilmunud tõepoolest mitte ühtegi inimõiguste üldkäsitlust. Puudujääki leevendavad pisut kolm trükki põhiseaduse kommentaare (2. trükk 2008, 3. trükk 2012 ja 4. trükk 2017) ja mõned inim- ja põhiõiguste üksikteemade käsitlused.2 Kuigi Ernitsa arvates sisaldab kogumik kõrge raskusastmega teemapüstitusi, pole õige lugejat heidutada. Artiklikogu esimesed neli peatükki (ja ka teiste peatükkide sissejuhatavad osad) sobivad ideaalselt kõigile huvilistele inimõigustega igakülgseks tutvumiseks.

1 Juridica 2018, nr 10, lk 786.

2 Nt Julia Laffranque, „Euroopa Inimõiguste Kohus ja Eesti õigus“ (2017), Uno Lõhmus, „Põhiõigused kriminaalmenetluses“ (2014), Madis Ernits, „Põhiõigused, demokraatia, õigusriik“ (2011), Rait Maruste, „Konstitutsionalism ning põhiõiguste ja -vabaduste kaitse“ (2004).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht