Institutsioonid ja majanduslik edenemine

Kaasavad institutsioonid laiendavad osalejate ringi, kaasatust majandustegevusse ja hüvede ühtlasemat jaotust.

ALARI PURJU

Rootsi keskpanga Nobeli mälestusauhind anti 2024. aastal kolmele USA majandusteadlasele institutsioonide majandusliku mõju uurimise eest. Laureaadid töötavad ülikoolides, kuhu on varemgi palju Nobeli auhindu läinud: Daron Acemoğlu ja Simon Johnson on Massachusettsi tehnoloogiainstituudi (MIT) ning James Robinson Chicago ülikooli professorid. Ükski pole küll sündinud USAs, vaid on sinna jõudnud doktoriõpingute või teadustöö kaudu. Selle aasta laureaatide teadustöö on tuntud ka väljaspool eriala kitsast ringi. Nii on Acemoğlu ja Johnson 2012. aastal avaldanud populaarsel kujul teemat käsitleva menuki „Miks riigid põruvad. Võimu, rikkuse ja vaesuse juured“.¹

Nobelistid on jätkanud nn uue institutsiooniökonoomika rida, mille üks varasemaid tuntud esindajaid on Douglass North,² kelle määratluse järgi käsitletakse institutsioone ühiskonda korraldavate mängureeglitena. Meil on formaalsed institutsioonid (seadused), mitteformaalsed institutsioonid (tavad ja kombed) ning jõustamismehhanism (formaalsete institutsioonide puhul näiteks kohtud, mitteformaalsete institutsioonide puhul kogukonna hukkamõist, „tühistamine“ jne). Ühiskond toimib paljude osapoolte koostoimes ja vastavalt mängureeglitele. Head seadused ei toimi, kui kohtud ei kehtesta seadustes sõnastatut. Majandus­suhete jaoks on eriti kriitiline omandi määratlemise ja kaitsmisega seonduv.

Selle aasta nobelistid on institutsioonide kontseptsiooni edasi arendanud, tuues sisse ammutavate ja kaasavate (extractive ja inclusive) institutsioonide mõiste. Ammutavad institutsioonid, mille kujundamisel on tähtis osa ühiskonna eliidil, on suunatud ressursside haaramisele ja kasutamisele eelkõige kitsa omanike ringi (eliidi) huvides. Kaasavad institutsioonid laiendavad osalejate ringi, et saavutada ühiskonna ulatuslikumat kaasatust majandustegevusse ning hüvede ühtlasemat jaotust, mis omakorda vääristab kasutatavaid ressursse (nt inimkapitali), võimaldades saavutada paremaid majandustulemusi.

Acemoğlu ja Robinson on arendanud mänguteooria raamistikus dünaamilise mudeli, mis kirjeldab, kuidas valitsev eliit langetab poliitiliste institutsioonide kohta strateegilisi otsuseid. Viimastest on ajaloos eriti olulised olnud eliiti ohustavates kriisides langetatud valimisõiguse laiendamist puudutavad otsused.³`Kui sellises olukorras kuulub võim eliidile, kellele sunnitakse peale demokratiseerimist, siis realiseeruvad keskmise (mediaanhääletaja) vastu­võetavad otsused, kuna mass on eliidiga võrreldes enamuses. Eliit võib valida demokratiseerimise, võttes riski saada otsustamisest kõrvale tõrjutud, aga võib otsustada ka võimu mitte käest anda. Viimasel juhul on võimalik ressursside jaotust puudutavad otsused revolutsiooni abil ümber kujundada, aga revolutsioon ise on kulukas, nõudes enamasti nii materiaalseid kui ka inimohvreid. Osapooled alustavad poliitilist kauplemisprotsessi, milles otsustakse revolutsiooni võimalik toimumine või valitsuse pakutav maksukoormus ja siirded, samuti vahendite eraviisilised siirded eliidi ja massi vahel. Tulemuseks on mingit liiki institutsionaalne tasakaal.

Kolonialism

Kahes 2000. aastate alguses ilmunud töös kasutasid Acemoğlu, Johnson ja Robinson kvaasieksperimentaalset meetodit uurimaks n-ö loomuliku eksperimendina Euroopa kolonialismi. Allutatud maades endile kasulike institutsioonide kujundamine sõltus koloniseeritavas piirkonnas valitsevatest tingimustest. Halva kliima ja rohkete haigustega piirkondades oli ümberasujate arvukus väike ja suremus suur. Kui niisugustes piirkondades leidus väärtuslikke varasid, nagu kuld, hõbe või suhkur, siis kujunesid seal röövellikud varade ammutamisele suunatud suhted.

Nendes piirkondades, näiteks suures osas Ladina-Ameerika kolooniatest, ei arendatud ka kolonisaatorite hulgas kaasavaid institutsioone ja sellel olid hävitavad tagajärjed kolooniate põlisrahvastele. Parema kliima ja vähemate haigustega piirkondades kujunes aga arvukam kolonisaatorite asurkond, mis tõi kaasa ka emamaa institutsioonide ulatuslikuma ülekandmise. Paikse asustuse tekkimine suurendas kaasavate institutsioonide osa, kuigi nendega ei hõlmatud eriti põlisrahvaid. Siia rühma kuuluvad eelkõige Põhja-Ameerika kolooniad.

Selle erinevuse põhjal on Acemoğlu, Johnson ja Robinson püstitanud ümberpööratud saatuse hüpoteesi.⁴ Suurema pärismaalaste hulgaga rikkamates piirkondades, kus sageli oli kolonisaatoritele ebasobiv kliima ja rohked haigused, oli kolonisaatoreid vähe ja nad rakendasid ammutavaid institutsioone, mis tähendas enamasti kohalike rahvaste paljaksriisumist, nende majandusliku kasvu potentsiaali hävitamist. Parema kliima ja vähemate haigustega piirkonnad aga võimaldasid elu suuremale asunike hulgale, mille tulemusena kujunes seal parem institutsionaalne keskkond, mis soodustas tulevast majanduslikku edenemist. Viimasest said Ameerika näitel põliselanikud muidugi minimaalselt osa.

Tööstusrevolutsioon

Acemoğlu ja Robinson kasutavad oma loo ülesehitamiseks ajaloolisi näiteid ja lugusid. Üheks niisuguseks on XIX sajandi industrialiseerimine, mille tagajärjel globaalne tööstustoodang kasvas aastatel 1830–1913 viis korda. Samal ajal oli kasv ebaühtlane, Euroopas ja Põhja-Ameerikas kasvas tööstustoodang samal ajavahemikul üle kümne korra, samal ajal vindus tööstusareng paljudes teistes riikides. Isegi oma aja arenenud riikides olid märkimisväärsed erinevused: samal ajal kui Suurbritannia ja USA võtsid uusi tehnoloogiaid sujuvalt kasutusele ja arendasid tööstust, Venemaal ja Austria-Ungaris seda niimoodi ei tehtud.

Acemoğlu ja Robinson näitavad, et koha sisse võtnud poliitiline eliit kaldub tõkestama üldiselt kasulikke majanduslikke ja institutsionaalseid muutusi, kui nad kardavad, et need kõigutavad kehtivat korda, ohustavad poliitilist võimu ja privileege. Venemaa puhul näiteks ei innustunud tsaarivalitsus ega õigeusklikud papid (suured asjatundjad raudteeliikluse alal) pikka aega raudteedeehitusest, sest nad arvasid, et paremad ühendused Lääne-Euroopaga soodustavad inimeste liikumist, mis toob kaasa isevalitsusele kahjulike ideede leviku. Alles kaotus aastatel 1853–1856 toimunud järjekordses Krimmi sõjas näitas raudtee olulisust vägede ja sõjamoona liigutamisel.⁵

Enne siin käsitletava kolmiku teoreetilisi töid arvati üldiselt, et eliit loobus majanduslike ja poliitiliste institutsioonide kontrollimisest moderniseerimise tõttu.⁶ Moderniseerimine pidi aga pikas perspektiivis kaasa tooma demokraatia leviku. Näiteks vajas kasvanud tööstus suurel hulgal haritud tööjõudu, haridus­süsteemi ulatuslik laiendamine tõi kaasa üldise teadmiste leviku, sealhulgas teadmised parimatest ühiskonna korraldamise praktikatest, mis omakorda pidid tugevdama massi kauplemispositsiooni eliidiga majanduslike ja poliitiliste vabaduste üle. Selle lähenemise n-ö elevant toas on Hiina areng. Mitu varasemat uurijat on arvanud, et Hiina tööstusareng viib demokraatlike institutsioonide tugevdamisele, mis lõpeb kommunistliku režiimi ja riigi­kapitalismi vahetumisega Lääne ühiskonnakorraldusega sarnasema süsteemi vastu. Seda pole aga juhtunud.

Acemoğlu, Johnson ja Robinson otsivad vastuseid järgmistele küsimustele: mis põhjustab majandusprotsesside jaoks oluliste institutsioonide muutumist? Miks säilivad ebaefektiivsed institutsioonid pikka aega, kuigi nende muutmisest saaks kasu kõik ühiskonna osapooled? Hiina puhul näiteks näib tasakaal püsivat seni, kuni võimul olev eliit suudab täita endale võetud kohustust parandada kiire majanduskasvuga pidevalt heaolu ning teha Hiina „taas suureks“.

Selles kontekstis on huvitav teema ka tagasivaade Nõukogude Liidu võimalikele arenguvariantidele, Andropov versus Gorbatšov. Esimese variant oli sõjatööstuskompleksi tsiviilotstarbeliseks muutmine, mis ei tähendanud vaid ettevõtete toodete ümberkujundamist, vaid kogu moderniseerumist sõjatööstuskompleksi kaudu. Võib-olla oleks see kaasa toonud midagi Hiinale lähedast – näiteks suurema heaolu koos repressioonidega.⁷

Rakendused

Tänapäeval on 20 protsenti kõige jõukamaid maailma riike umbes 30 korda rikkamad kui 20 protsenti vaesematest riikidest. Nobelistide kolmik analüüsib, kuidas see olukord on tekkinud. Oma teoreetilise käsitluse põhjal on nad jaganud soovitusi institutsioonide kujundamiseks viisil, mis soodustab majanduskasvu. Ükski mõistlik ökonomist ei poolda lahendust, millega rikastelt võetakse omandisuhteid eirates ära neile kuuluv „ülearune vara“ ja jaotatakse see ringi. See ilmselt hävitaks moodsa majanduse kasvumootori. Samas nähakse suurt ebavõrdsust kui tiksuvat pommi, mis võib mingil hetkel olemasoleva süsteemi õhku lasta. Mõõdukad ökonomistid pakuvad paremate institutsioonide ja maksude kaudu toimuvat suuremat ümberjaotamist. Ka osa väga rikkaid inimesi on sellest ohust aru saanud. Näiteks toetas Soros Obama võimule saamist ja majandusprogrammi ning miljardäride palju kõrgemat maksustamist. Siis tuleb aga Donald Trumpi tüüpi tegelane, kes annab USA presidendi vabadusmedali Arthur Lafferile sisuliselt riigirahanduse hävitamise eest.

Ka selle aasta laureaatide ideed on mõjutanud mitut rahvusvahelist poliitikaalgatust. Maailmapanga globaalne valitsemisprogramm rõhutab „võimekate, aruandevõimeliste ja kaasavate institutsioonide“ loomist⁸. Samuti sisaldab ÜRO kestliku arengu tegevuskava aastani 2030 selliseid eesmärke nagu „efektiivsete, aruandevõimeliste ja läbipaistvate institutsioonide arendamine kõigil tasemetel“ ja „kaasava, vastutusvõimelise ja kõigi osapoolt esindatuse tagamisega otsustamine kõigil tasanditel“.

Rakenduse näiteks sobib ka Turu ülikooli rahvamajanduse emeriitprofessori Paavo Okko Eesti ja Soome majanduse võrdlus selle aasta Nobeli vaimus. Soome ja Eesti rahvamajanduse kogutoodang inimese kohta oli 1930. aastate lõpus samas suurusjärgus. Raske on ette kujutada, et kui Eesti oleks jäänud iseseisvaks, oleks selle kogutoodang vajunud 1990. aastate tulles pooleni Soome tasemest. Nõukogude Liidu plaanimajanduse institutsionaalne struktuur ja suhe muude riikide majandusse oli pikka kasvuperioodi silmas pidades palju vähem edukas kui Soome oma.⁹ Sellele võrdlusele tuleb lisada, et Soome tasus sealjuures veel kümme aastat pärast sõda Nõukogude Liidule reparatsioone viimase majandusele tekitatud kahju eest igal aastal suurusjärgus 10% oma sisemajanduse kogutoodangust.

Kui keegi aga arvab, et turumajanduse aeg on lõppenud, ja loodab mingitel raskesti ette kujutatavatel asjaoludel muuta riigi institutsioone sellele ettekujutusele vastavalt, siis on täiesti võimalik seda kaheksakümne aasta tagust „saavutust“ korrata. Igal ajajärgul on oma punased töölised ja vasakpoolsed intellektuaalid, kes sellele maruliselt kaasa elavad. Vahel on nad küll mõnest teisest riigist kohale toodud, mõned on aga täitsa omad.

1 Tõlge eesti keelde Margus Enno. Postimehe raamat, 2024. Originaalis: Daron Acemogly, James A. Robinson, Why Nations Fail. The Origins of Power, Prosperity and Poverty, New York, Random House Inc., 2012.

2 Douglass C North, Institutsioonid, institutsiooniline muutus ja majandusedu. OÜ Fontese kirjastus, 2004.

3 Daron Acemogly, James A. Robinson, Economic Origin of Dictatorship and Democracy, New York, Cambridge University Press, 2006.

4 Daron Acemogly, James A. Robinson, Simon Johnson, The Colonial Origins of Comparative Development: An Empirical Investigation. – American Economic Review, 2001, 91, 1369–1401; Reversal of Fortune: Geography and Institutions in the Making of the Modern World Income Distribution. – Quarterly Journal of Economics, 2002, 117, 1231–1294.

5 Vt Philippe Aghion, Celine Antonin, Simon Bunel, The Power of Creative Destruction. Economic Upheaval and the Wealth of Nations. Cambridge, Massachusetts and New York, The Belknap Press of Harvard University Press, 2023.

6 S. M Lipset , Some Social Requisites of Democracy: Economic Development and Political Legitimacy. – American Political Science Review, 1959, 53, 69–105; Mancur Olson, The Rise and Decline of Nations: Economic Growth, Stagflation and Economic Rigidities, New Haven ja London, Yale University Press, 1982.

7 Vt Vladslav M. Zubok, Collapse. The Fall of the Soviet Union. New Haven ja London, Yale University Press, 2022.

8 World Bank, The Global Governance Program, Washington, D.C: World Bank, 2021.

9 Paavo Okko, Itämeren alueelle iski disintegraatio 80 vuotta sitten – viimaset vuosikymmenet ovat korjanneet sen jälkiä. – Pulloposti 84, 16. X 2024.