Integreerida saab üksikisikuid, mitte rahvaid

TIINA RICHARD

Prantslased, kellest enamik arvab, et rahvus on ohus, on leidnud endale uue eestkõneleja Éric Zemmouri.

„Tõeline eksiil ei ole oma maast sunnitud eemalolek, see on seal elada ja enam mitte leida midagi sellist, mis pani oma maad armastama,“ on öelnud prantsuse ajaloolane Edgar Quinet. Paljudele prantslastele ei ole viimastel kümnenditel ühiskonnas toimunud muutused meelepärased. Alanud presidendivalimiste kampaanias on tugevamalt kui kunagi varem esil turvalisuse ja immigratsiooni küsimused. Käärimine näib olevat leidnud pidepunkti esseisti ja ajakirjaniku Éric Zemmouri näol. Arvamusküsitlused näitavad kasvavat huvi tema kui presidendikandidaadi vastu, kuigi registreerunud ta veel ei ole. Meedias tekitab Zemmour enne­olematut vastukaja. Kuulumata ühtegi parteisse on ta pälvinud traditsiooniliste parteide ja kandidaatide nördimuse, hirmu ja viha, kui vaadata, milliseid sõnu kasutatakse tema sildistamiseks.

Zemmour on lihtsat päritolu, sündinud Pariisi äärelinna korrusmajas. Alžeeria juudi-berberi päritolu vanemad kolisid Prantsusmaale 1952. aastal. Äärelinna elukeskkond toimis kooskõlas ja vaatamata eri kultuuridest pärit asukatele valitses soov lõimuda Prantsusmaa elukorralduse, kommete ja kultuuriga, mis olid seatud esikohale võrreldes päritolumaa tavadega. Väärtustati vastuvõtva maa kodanike hulka kuulumist. Zemmour arvab, et olla prantslane tähendab omaks võtta maa ajalugu koos selle ebaõnnestumiste ja võitudega. Ta räägib keele tähtsusest – keel kätkeb maa kultuuri ning mõjutab mõtteviisi. Zemmourile on tähtsad traditsiooniline Euroopa kultuur, sellest lähtuv identiteet, rahvuslus, patriotism, haridus ja haritus ning kogukondade vahel vastastikuse austuse ja tasakaalu jaluleseadmine.

Zemmour, kes oma päritolu tõttu tunneb hästi eri kultuuridest tulnute keskkonda, ei ole välismaalaste vastu. Immigratsioon peab olema kontrolli all viisil, mis liidaks sisserändajad olemasoleva ühiskonnaga, kus nad peavad oma koha leidma ning leppima vastuvõtumaa kommete ja kultuuriga. Võib integreerida üksikisikuid, mitte rahvaid. Vastupidiselt varasematele sisserändajatele, kes soovisid integreeruda, on uuemal ajal tekkinud suletud kogukonnad, kes säilitavad oma päritolumaa kombed, jäädes hoolimatuks ilmalike tavade ja elukorralduse suhtes. Woke-liikumine süüdistab eurooplasi minevikus tehtud ülekohtus, võimendab sallimatust Euroopa kultuuri vastu ja õigustab olemasoleva kultuuri asendamist uuega.

Éric Zemmouri arvates peab immigratsioon olema kontrolli all viisil, mis liidaks sisserändajad olemasoleva ühiskonnaga, kus nad peavad oma koha leidma ning leppima vastuvõtumaa kommete ja kultuuriga. Vaade Avenue des Champs-Élyséele Pariisis.

Flickr

Tuleks austada Prantsusmaad, kes on olnud humanismile ja inimõiguste kaitsele toetuv külalislahke riik ja võtnud vastu teistest kultuuridest tulijad, andes neile tasuta arsti- ja sotsiaalabi. Vastuvõtvale maale nõudmisi esitades seavad immigrandid aga kohustuste ees esikohale oma õigused. Zemmour soovib tõmmata tähelepanu riiklike hüvitistega seotud pettustele, mille ulatus on pead pööritama panev. Zemmour tahaks sisserännanutele määratava märkimisväärse hüvitiste ja toetuste süsteemi ümber korraldada, suunata rohkem toetusi Prantsusmaa kodanikele – mitte päritolu ega rassi järgi, vaid seaduskuulekaile ja assimileerumiseks omapoolseid pingutusi tegevaile isikuile.

Hiljutisel visiidil oma lapsepõlve­kvartalisse selgitas Zemmour pearätti kandvale naisele, et ilmalikkus on diskreetne kohustus – „tänaval oleme prantslased, mitte moslemid“ – ning palus räti peast võtta, mida naine ka tegi. Paraku naisele põhjustas see vahejuhtum sotsiaalvõrgustikes solvanguid ning ähvardusi talt elu võtta. Juhtum näitab ilmekalt, kui tähtis on moslemil kinni hoida oma traditsioonidest. Mosleminaise pearätt on moslemi kogukonda kuulumise sümbol, selle eemaldamine on võrdne reetmisega. Moslemite mõttemaailmas võrdub räti mittekandmine kergete elukommetega naisega, kes on kõigile meestele nii-öelda käeulatuses.

Räti kandmine on signaal lääne ühiskonda mittekuulumisest. Lääne ühiskond aga ei soovi avalikus ruumis aktsepteerida islami kogukonda kuulumise religioosseid atribuute. Prantsusmaa ei ole kunagi olnud islamimaa ja see võimaldab nõuda sisserännanutelt, et nad assimileeruksid ja võtaksid üle uue maa kombed, selle asemel et islamofoobia ja inimõiguste üle kurta. Moslemite ägedaid reaktsioone peavad Zemmouri kaaskodanikud tihti taluma, kui keegi vähegi julgeb kritiseerida moslemite eluviisi, mis ei ole kooskõlas Prantsusmaa väärtustega. Vastastele, kes heidavad talle ette rahva lõhestamist, ütleb Zemmour, et aastakümneid kestnud katsed inimesi lõimuma motiveerida ei ole andnud tulemusi. Rassi järgi Zemmour inimesi siiski ei mõõda, moslemitele jäägu õigus oma usukombeid täita, kuid vabariigi väärtusi esiplaanile seades. Välja saata tahab ta üksnes topeltkodakondsusega kurjategijad ning soovib reguleerida uute migrantide sissevoolu parema korralduse ja täpse ülevaate alusel.

Suur osa Zemmouri seisukohtadest langeb kokku elanikkonna arvamusküsitluste tulemustega. Näiteks Harris Interactive’i uuringuküsitlus 20. oktoob­ril 2021 tuvastas, et 61% prantslastest kardab, et rahvus on ohus, isegi presidendipartei toetajate hulgas on 52% samal arvamusel. Ligi kaks kolmandikku vastanutest on mures „suure asendumise“ võimalikkuse pärast. Mõiste „suur asendumine“ oli küsitluses määratletud kui risk, mille kohaselt „Euroopa kristlik ja valge rahvastik on tõrjutuse- ja väljasuremisohus sisserände tagajärjel araabia maadest ning Aafrikast“. Mõõdukate politoloogide sõnastuses räägitakse suure asendumise asemel ühiskonna uuest etnokultuurilisest kooslusest.

Immigratsioon moodustab poole Prantsusmaa demograafilisest kasvust. Zemmouri kohta kirjutatu kipub tihtipeale olema ühekülgne, loodetavasti aitab siin kirjutatu mitmekesistada temast edastatud pilti.