Invasioon ja G-Lab

VIRGINIJA JANUSKEVIcIUTE, Kaasaegse Kunsti Keskus, Vilnius; tõlkinud HANNO SOANS

?Mida te arvate kinematograafia surmast?? küsib noor kultuuriväljaande ajakirjanik. ?Kino ei sure kunagi,? vastavad Laura Garbðtiene ja Arturas Bumðteinas, G-Labi nimelise interdistsiplinaarse kunstnikekollektiivi asutajad, ?isegi siis mitte, kui elektrit pole enam ja telekat tuleb vaadata küünlavalguses.? ?Euroopa geograafiline keskpunkt paikneb kõigest mõned kilomeetrid meie imeilusa Leedumaa, merevaigu, puuvilla ja ühe maailma vanima elava keelega maa pealinna piirist. Me oleme Vilniuses ?,? kõneleb ootamatult avatud olemisega blond neiu, kõndides mööda vanalinna peamisi tänavaid. Inimesed trügivad temast külje pealt mööda, et heita pilk üle õla tagasi, otse teletiimi kaameratesse, et näha kogu seda stseeni võrgutaja ja võrgutatavaga. Täpselt nädala pärast kogunesid sajad rahvusvahelised ajakirjanikud, et anda ülevaade prantsuse rokkstaari Bertrand Cantat? kohtuasjast, kes tunnistas, et ta on süüdi näitlejanna Marie Trintignant?i, legendaarse prantsuse näitleja Jean-Louis Trintignant?i tütre surmas. Surm tuvastati pärast vägivaldset tüli hotelliruumis, eelmisel suvel prantsuse kirjanikust Colette?ist vändatud filmi võtete ajal. Vilniuse raamatumessi külastav Frederic Beigbeder puistas intervjuusid kui varrukast. Nende mõningatest ridadest ? ?ja siis ma lähen kindlasti kuhugi klubisse peole, tõmban end korralikult sodiks, lähen hotelli ja tapan seal kellegi ära? ? saab igapäevane naljanumber, mis torgib meediat ja tundub eriti kosutav. Kolm Beigbeder?i teost on Vilniuse kõigis raamatupoodides kümne enim müüdud raamatu riiulil.

Laura Garbðtiene ja Arturas Bumðteinas saavutasid oma töödele iseloomuliku hübriidse atmosfääri, tegeledes tajumise ja kujutamise spetsiifiliste aspektidega ja sidudes selle üleva tundega, juba oma esimeses ühises teoses ?Jälg?. See oli konstrueeritud video-joonlaud, mis töötas nagu mõõdik, mis näitas lennuki kohalolu ekraanil, tema lähenemisnurka ja asendit. Helifoon toetas lennuki ilmumise ootust.

?Invasiooni? jaoks palusid nad tunnustatud Leedu heliloojal Antanas Jasenkal komponeerida loo, mis oli mõeldud saatma võtteplatsilt saadud filmikatkest kokku monteeritud filmilõiku. Võtteplats kuulub Leedu filmistuudiole, või kui olla täpsem, siis hetkel ühele välismaa filmile, millele võtteplatsi rentimisega stuudio end vee peal hoiab. Selline olukord tekitab arvukalt maailmasõdade, keskaja ja ajaliselt raskesti määratletava sõdurprintsessi Xena fiktsioonidel põhinevaid fiktiivseid keskkondi nii Vilniuse linnas kui seda ümbritsevates metsades.

Ekraanil suleb assistent valge mikrobussi ukse. See annab omakorda teed sõjaväe veoautole. Noored sõdurid joovad ühest pudelist Coca-Cola?t ja vahetavad vaikselt pilke neid võtteplatsile saatma tulnud naistega. Sügavad eredad valgusvihud proþektoritest varustavad siluetid näojoonte ja ilmetega ning joonistavad välja suhted nende vahel ? tõepoolest, see paneb silmad põnevusest tantsima. Kuid see, mis meie silmi lahti hoiab, on tegelaskujude, nende tähenduste ja koosviibimise loogika pidev moondumine. Erinevad ajastud jooksevad üksteisesse kokku ja kaovad, ilma et jääks ühtegi äratuntavat juhtlõnga, mis viiks meid tõlgenduseni.

Materjal on üles võetud hetkel, kui võtteplatsil on paus. See katkestus muutub omamoodi teljeks mängule, millega otsusekindel vaatleja ?Invasioonis? kokku puutub (pange tähele seda viimast episoodi, kus noor sõdur tardub valguse ja muusika mõjul kaamera ette paigale). Video on küllastatud pausidest, mis toodavad tähendusornamente ja mälestusi, mis on vastavalt vaatamisharjumustele vaatajas tekkinud. Niipea, kui ta hakkab nendesse mingit tähendust sisse lugema, viib see ta kaasa keerukais eristusstruktuurides toimuvate pidevate moonutuste vooluga: vaatajad, pealtvaatajad, esinejad, näitlejad, tegevused ja tegevuse kujutamine sulanduvad.

Vaatemäng, mida te näete, ei oma enam viimaks midagi ühist ajaloolise tegelikkusega, jätab meid eksalteeritud seisundisse ja annab meile ühtaegu tunda, et meid on petetud. Mingit otsest põhjust selleks pole, kuid ängistustunne on vägagi ilmne. Ükskõik kui valusad on sõja ja mäletamise teemad ning kui komplitseeritud on eetilisel tasandil nendega tegelemine, pole hetkest, mil mängu tuleb katkestus, vahelesegamine, ajavaakum, ei tegelikkusel ega ka fiktsioonil võimalust üksteist üle mängida. Rahvuslik identiteet ja uhkus ilmnevad kui järjekordne lõbustus pidevas isikliku ajaga hakkama saamise vaevas.