Islamo-gauchisme ja intellektuaalide koloniaalpohmell Prantsusmaal

Prantsuse eliit ei soovi tunnistada, kui keskne on kolonialism olnud Prantsusmaa lähiajaloos.

GUSTAV KALM

Kui uskuda Prantsuse kõrghariduse, teadusuuringute ja innovatsiooniministri Frédérique Vidali ja mõnede tema kolleegide ja kaasmõtlejate sõnavõtte, näib, et Prantsuse ülikoolid vaevlevad islamivasakpoolsuse gangreeni all. Mida aga islamivasakpoolsus õigupoolest tähendama peaks ja kas selline fenomen üleüldse ka olemas on? Mille üle Prantsusmaal ikkagi vaieldakse ja mida on meil Eestis sellest õppida? Kuna see debatt on nüüdseks juba mitu kuud kestnud ning ajalehtede ja petitsioonisaitide kaudu on arvukalt kirju ja süüdistusi vahetatud, on ehk paslik alustada lihtsalt põhiliste sündmuste ja kirjade üles loetlemisega.

Kolonialismi kaasaegseks näiteks võib tuua kas või Eesti osaluse Sahelis Prantsusmaa juhitud sõjaväelisel missioonil „barkhane“, mida on korduvalt neokolonialismis süüdistatud. Karl-Erik Talvet. Tulnuka jalutuskäik. akrüül lõuendil, 2020. Karl-Erik Talvet osales Mali missioonil 2019. aastal.

Karl-Erik Talvet

Praeguste sündmuste ajendiks on ajaloo ja geograafia õpetaja Samuel Paty mõrv ja pea mahalõikamine. Teo saatis korda lapsest saati Prantsusmaal pagulase staatuses elanud Venemaa kodanik, tšetšeenist terrorist 2020. aasta 16. oktoobril. Ehkki esialgu liitis lein kogu Prantsuse poliitilise spektri, kuulutas kõigest nädal hiljem Emmanuel Macroni erakonnast La République en Marche ! (LREM) pärit haridusminister Jean-Michel Blanquer, et islamivasakpoolsus laastab ülikoole ja Prantsuse poliitikat, osutades spetsiifiliselt traditsiooniliselt vasakpoolsele üliõpilasametiühingule UNEF ja Jean-Luc Mélenchoni juhitud vasakpoolsele parteile La France insoumise. Ministri sõnutsi said Paty mõrv ja teised hiljutised islamismi nimel sooritatud kuriteod võimalikuks terve hulga õppejõudude, haritlaste ja üliõpilasorganisatsioonide kommunitaristlike vaadete tõttu. Oktoobri viimase päeva Le Monde’is ilmus n-ö saja manifest, kus sadakond sotsiaal- ja humanitaarteadlast ja haritlast avaldab toetust minister Blanquer’ seisukohtadele.1 Muuseas kuulutab avalik kiri, et Põhja-Ameerika ülikoolidest imporditud rassilisel eristusel rajanevad dekolonialismi uuringud toidavad vaenu valgete ja Prantsusmaa vastu ning võimendavad kohati vägivaldset kihutustööd nende suunas, kes veel julgevad läänevaenuliku ainumõtte ja multikultuurilisuse epistli vastu seista. Kummalisele väitele, justkui toetaksid postkoloniaaluuringud vaenu valgete vastu ja toidaksid terrorismi, pole aga alla kirjutanud mitte ainult ootuspärased isikud nagu Gilles Kepel, vaid nende seast võib leida mitmed Eestiski tuntud Prantsuse intellektuaalid, nagu Loomingu Raamatukogus ilmunud teose „Religioonist demokraatias“ autor Marcel Gauchet, mälupaikade mõiste kasutusele võtnud Pierre Nora või religiooniantropoloog Jeanne Favret-Saada.

Jabur väide ei saanud vastuseta jääda ning nõnda ilmus ministri toetuseks kirjutatud kirja vastu mitu petitsiooni. Järgmise päeva Le Monde’is reageeris terve rida peavoolu vasakpoolsusele lähemal seisvaid intellektuaale, nagu Thomas Piketty, Pierre Rosanvallon, Philippe Descola jt, mõistes hukka nn saja kirja autorite nõutud makartistliku nõiajahi ja meelevaldse seose dekolonialismi, postkoloniaaluuringute ja terrorismi vahel.2 Mõne päeva pärast ilmus portaalis Open Democracy mitmete peamiselt kolonialismi ja koloniaalajalugu uurivate ingliskeelsete sotsiaal- ja humanitaarteadlaste vastulause, kus avaldati toetust Prantsuse kolonialismi ja institutsionaalse rassismi uurijatele ning mõisteti hukka Prantsuse võimude ja neid toetavate intellektuaalide katse samastada institutsionaalse rassismi ja kolonialismi pärandi kriitika sõnavabaduse piiramise või terrorismi õhutamisega.3 Allakirjutanute hulgast leiab rea rahvusvaheliselt tuntud mõtlejaid, nagu Gayatri Spivak, Talal Asad või Ann Stoler. Omamoodi punkti sellele petitsioonide jadale pani ingliskeelse petitsiooniga samaaegselt ilmunud üle kahe tuhande peaasjalikult Prantsuse teadlase ja õppejõu kiri, kus väljendatakse taas hämmastust selle kummalise väite üle, justkui võimendaks kolonialismi ja rassismi uurimine vaenu valgete ja Prantsusmaa vastu, ning kritiseeriti valitsusliikmete ja neid toetanud intellektuaalide soovi anda keskvõimule voli teostada kontrolli selle üle, millised sotsiaalteadlaste tööd on vastavuses Prantsusmaa vabariiklike ilmalike väärtustega.4

Islamivasakpoolsuse gangreen“

Novembri keskel lõi koroona teine laine kõigil üle pea ja diskussioonide keskmesse tõusis tervishoid. Veebruari teises pooles aga kerkis islamivasakpoolsuse hüdra uuesti veepinnale. Kõrgharidusminister Frédérique Vidal, kes oli novembris targu vaikinud, kuulutas nüüd televisioonieetris ja parlamendi küsitlusvoorus, et Prantsuse ülikoole vaevab „islamivasakpoolsuse gangreen“. Lisaks nõudis minister, et tema haldusalasse jääv CNRS ehk Prantsusmaa riiklik osaliselt ülikoolideväliste uurimisasutuste võrgustik (analoogiline teaduste akadeemiaga Nõukogude Liidu teadussüsteemis) koostaks sotsioloogilise uuringu kõigi teadustööde kohta, mida Prantsusmaal läbi viiakse, et tuvastada, milliste uuringute puhul on tegu akadeemilise teadustööga ja milliste korral poliitilise kihutustööga. Ülesanne on loomulikult jabur: eks näidaku keegi, kuidas tõmmata selline piir näiteks Theodor Adorno või Milton Friedmani loomingus. Taas astus selle algatuse vastu üles ka rida teadlasi. 20. veebruari Le Monde’is nõudis üle 600 teadlase ja õppejõu Vidali tagasiastumist, kuna too ähvardab piirata ülikoolide akadeemilist mõttevabadust ning on oma rapsivate väljaütlemistega asjatult kahjustanud ülikoolide ja teadlaste mainet.5 Tagatipuks heidavad teadlased ministrile ette, et pseudoprobleemide asemel tuleks tegeleda COVID-19 tõttu kannatada saanud üliõpilaste muredega. Ehkki Macron ja mõned teised erakonnakaaslased on end Vidali ja Blanquer’ sõnavõttudest distantseerinud ning öelnud, et seisavad akadeemilise väljendusvabaduse eest, kahvatasid siseminister Gérald Darmanini väljaütlemise kõrval ühes hiljutises telesaates isegi temaga koos esinenud Marine Le Peni seisukohad. Siseminister väitis nimelt, et viimaste aastate terroriaktide ja Prantsusmaa ühiskonna hädade taga on islam kui selline, mitte islamifundamentalism või islamistlik terrorism.

Kuidas on aga saanud võimalikuks, et mitmed tuntud vasakpoolsed mõtlejad, kelle töödel on ka Eestis üksjagu kaalu olnud, nagu Pierre Nora või Marcel Gauchet, kirjutavad alla väitele, et dekoloniaal- ja postkoloniaaluuringud akadeemilise uurimisvaldkonnana õhutavad vaenu Prantsusmaa ja valgete vastu ning innustavad terrorismi? Näiteks juba isegi sõna „islamo-gauchisme“, mille ka vähemalt Gauchet on omaks võtnud, oli pika aega kõigest äärmusparempoolsete poliitaktivistide pruugitud sõimusõna, mis liikus alles pärast Paty mõrvamist järsku nii liberaalse macronliku peavoolu kui ka hulga (endiste?) vasakpoolsete intellektuaalide mõistearsenali.6

Miks on siis ikkagi need muidu kõrgelt hinnatud ja lugupeetud intellektuaalid sellise jaburusega kaasa läinud? Ühelt poolt on nende sündmuste ja mõttevahetuste taga Prantsusmaale omane spetsiifiline arusaam vabariiklusest ja ilmalikkusest, mis mitte ei tunnista võrdselt kõiki nende erinevustest hoolimata, vaid soovib erinevuste kiuste kõiki võrdsustada, kusjuures võrdsuse aluseks on võetud standardse normeeritud elu kujutelm. Teiseks, tähendab prantsuse keeles sõna „rass“ ühtaegu nii loomatõugu kui ka inimese fenotüüpi. Suurem osa Prantsuse avalikkusest toetab arusaama, et rass on ajalooline natsismiga seotud konstrukt, mitte bioloogiline reaalsus, mistõttu erinevalt ka näiteks USAst, Suurbritanniast või tegelikult ka Eestist ei eristata Prantsuse statistilistes andmetes ühiskonnagruppe nende rassilise ega ka etnilise või religioosse kuuluvuse järgi. Kõik, kellel on Prantsusmaa kodakondsus, on prantslased. Selles valguses võib tunduda igasuguse rassilise või religioosse erisuse tunnustamine iseenesest rassistlik või olla vähemalt vabariikliku võrdsuse ja ilmalikkuse printsiibiga vastuolus. Säärasest loogikast lähtuvalt on ka näiteks filosoofid Régis Debray ja Élisabeth Badinter juba 1980ndate lõpu esimestest pearätidebattidest saati toetanud arusaama, et koolis, kus valitseb Prantsuse range jaotus ilmaliku ja vaimuliku sfääri vahel ehk laïcité, tuleb piirata „õppimist segavate“ pearättide kandmist. Viimastel aastatel on samuti ohtralt furoori tekitanud nn segunemata (non-mixte) poolakadeemilised või kohati poliitilised kogunemised, kus on lubatud osaleda vaid rõhutud või diskrimineeritud gruppide liikmetel, et vältida laiemate ühiskondlike võimusuhete taastootmist nendel kogunemistel ning anda rõhututele võimalus julgemini oma kogemust lahata. Terve rida valdavalt parempoolseid, aga ka traditsioonilisi vabariiklikke vasakpoolseid kommentaatoreid, ajakirjanikke, poliitikuid ja intellektuaale on kritiseerinud sääraste ettevõtmiste tõrjuvat iseloomu ning ennekõike vastuolu Prantsuse vabariiklike ja ilmalike (laïque) printsiipidega.

Moraalipaanika koloniaalpärandi ümber

See sotsiaalteadlastele üldteada ja kohati weberlikust ideaaltüübist karikatuuriks utreeritud eristus Prantsuse arusaamast rahvuslusest ja ilmalikkusest pole aga piisav seletamaks praegust moraalipaanikat kolonialismi uurimise ja koloniaalpärandi poliitilise tähtsuse ümber. 1980ndatel ja 1990ndatel sündinud inimesed, millenniumilapsed, nagu vahel öeldakse, ent tegelikult ka nende veidi vanemad eakaaslased ei arvesta sellega või ei mõista ehk, kui hiljuti tegelikult koloniaalimpeeriumid ikkagi lagunesid ning kui suurel määral jäid (neo-)koloniaalsed võimusuhted ka formaalse iseseisvumise järel kehtima. Alžeeria lakkas olemast Prantsuse maakond 1962. aastal. Sahara-taguse Aafrika riikides toimusid iseseisvumisele järgnenud kümnenditel järgemööda riigipöörded, mis olid kas orkestreeritud Elyséest või vähemalt Prantsuse võimude toel läbi viidud.7 Suuremas osas endistes Prantsuse kolooniates Lääne- ja Kesk-Aafrikas on siiani kasutusel kas Kesk- või Lääne-Aafrika frank (FCFA), mis on otseselt seotud Prantsuse frangiga (nüüd küll euroga) ja mille poolt reservi hoitakse jätkuvalt Prantsuse keskpangas. Häda pole ainult selles, et kolonialism kui võimuvorm on olnud aeglane kaduma (sama kehtib ka Venemaa, USA ja teiste imperiaal­pohmellis vaevlevate suur­riikide kohta), vaid Prantsusmaa intellektuaalne ladvik on tõrkunud tunnistamast koloniaalpohmelli jätkuvat mõju ja seda mõtestamast, mis on ehk mõnevõrra üllatav, arvestades, kui levinud oli antiimperialistlik vasakpoolsus Prantsusmaal näiteks veel 1960ndatel.

Ühe kuulsaima prantsuskeelse postkolonialismi teoreetiku Achille Mbembe arvates on postkoloniaalsete uuringute ja laiemalt kolonialismi ja selle tänapäevataaga uurimise suhtes Prantsuse akadeemilistes ringkondades valitseva leiguse taga mitu põhjust, alates 1980ndate marksismi ja Kolmanda Maailma ideoloogiate kriisist kuni peamiselt India ja Ladina-Ameerika päritolu mõtlejate inglise- ja hispaaniakeelsete tööde prantsuskeelsete tõlgete puudumiseni.8 Postkolonialismi teoreetikute kultuurikesksus ei sobi marksistidele, kes niikuinii Foucault’, Deleuze’i, Derrida jt poststrukturalismi teoreetikute tõusuga ja Solženitsõni teoste avaldamisega Prantsusmaal intellektuaalide perroonilt minema pühiti. Lisaks häirib Prantsusmaal paljusid, et kultuurikeskne nägemus poliitikast välistab universaalsuse analüütilise ja normatiivse horisondina. Peaasjalikult tundub aga, et Prantsuse poliitiline ja intellektuaalne eliit ei soovi lihtsalt tunnistada, kui keskne on kolonialism olnud Prantsusmaa lähiajaloos ning vabariikluse ja laïcité visiooni kujunemisel, kus neutraalsuse kehastuseks on jätkuvalt valge mees ning tema kultuuriline maailm, maitse ja poliitilised eelistused. Pariisi raamatupoodides ja isegi nende müügiedetabelites leiab täna küll ohtralt materjali, mis kajastab Prantsuse imperiaalpohmelli ilminguid ajaloopoliitikas, rassistatud vähemuste diskrimineerimises või ka Prantsusmaa suhetes endiste kolooniatega. Enamasti pole nende teoste autorid aga mitte tuntud ülikoolidega seotud uurijad või õppejõud, vaid noored eeslinna magalates üles kasvanud teise või kolmanda põlve prantslased, kelle kirjutised on inspireeritud või kantud nende kogemusest, mida tähendab olla tänapäeva Prantsusmaal rassistatud (racisés) ehk argiselt rassi alusel eristatud.

Eesti ja kolonialism

On ilmselge, et kuna Eesti ei ole olnud koloniaalriik nagu Prantsusmaa või Holland, puudutavad need debatid meid teisiti. Hoolimata sellest, et postkoloniaaluuringud on leidnud laialdast rakendust Eesti humanitaarteadustes nii Nõukogude okupatsiooni ja selle järelmite kui ka baltisakslaste ja eestlaste suhete analüüsimisel, on Eesti sotsiaal- ja humanitaarteadused nagu ka laiem avalikkus üldiselt tõrkunud mõtestamast Eesti ajalugu ja tänapäeva kolonialismi kui maailmaajaloolise ilmingu kaudu. Ometi ei saa mõelda Eesti moodsast ajaloost kolonialismist lahus. Eesti rahvusluse suhe baltisakslusega on vaid üks osa sellest, kuidas see üleilmne ilming siinset elu kujundas. Kaaluda tuleb ka küsimusi, nagu kust tuli Kreenholmi vabrikusse töötlemiseks puuvill või milline oli Eesti väljarändajate roll Vene impeeriumi ning Põhja- ja Lõuna-Ameerika asunduskolonialismis. Laiemalt on küsimus selles, kuidas struktureeris Euroopa-keskne koloniaalne maailmakord Eesti inimeste materiaalset eluolu, mõttelaadi ja argipäeva nii tsaariajal, sõdadevahelises Eestis kui ka Nõukogude ajal ning mismoodi toimib see tänapäeval, kui Euro-Atlandi koloniaalpohmell ja Hiina imperialism omandavad uusi piirjooni. Ehkki Eesti pole otseselt koloniaalriik olnud,9 on ometi Euroopa ja Venemaa kolonialism just oma kontinentideüleses haardes olnud määrava tähtsusega Eesti sotsiaalajaloos ning ka siinsete rahvusluse ja modernismi mõistete kujunemisloos. Ühe kaasaegse näitena võib tuua kas või Eesti osaluse Sahelis Prantsusmaa juhitud sõjaväelisel missioonil „Barkhane“, mida on korduvalt neokolonialismis süüdistatud. Kas süüdistused ka tõele vastavad, on ennekõike tunde- ning mitte faktiküsimus, kuid Eesti on end igal juhul, tahes või tahtmata, Prantsuse Aafrika koloniaalpohmelli aurudesse mässinud. Eesti meedias see suurt tähelepanu ei pälvinud, kuid ühes oma pikematest usutlustest eelmise aasta lõpus tõstis Macron Eesti suisa esile kui Prantsusmaa parima liitlase Malis.10 Osaledes Prantsusmaa kõrval „parima liitlasena“ sellistel missioonidel, tuleb Eestis märksa hoolikamalt mõelda, milline on Eesti praegune ja ajalooline roll kolonialismis, piirdumata ohvrinarratiiviga, kuid vältides lihtlabast Eesti oludele kohandamata Lääne dekolonialismi transponeerimist, nagu võis kohata näiteks Eesti noorte BLM-liikumises.

1 https://www.lemonde.fr/idees/article/2020/10/31/une-centaine-d-universitaires-alertent-sur-l-islamisme-ce-qui-nous-menace-c-est-la-persistance-du-deni_6057989_3232.html

2 https://www.lemonde.fr/idees/article/2020/11/02/cette-attaque-contre-la-liberte-academique-est-une-attaque-contre-l-etat-de-droit-democratique_6058206_3232.html

3 https://www.opendemocracy.net/en/can-europe-make-it/open-letter-the-threat-of-academic-authoritarianism-international-solidarity-with-antiracist-academics-in-france/

4 https://savoiremancipateur.wordpress.com/ annab ülevaate kõigist allakirjutanutest. Kiri ilmus ka Le Monde’is, ehkki mõistetavalt ilma kõigi allakirjutanute nimedeta.

5 Nüüdseks on sel kirjal juba üle 10 000 toetusallkirja, millest paljud, tõsi küll, on antud väljastpoolt ülikoolimaailma. Vt https://universiteouverte.org/2021/02/19/demission_vidal/

6 Hea seletuse selle sõna leviku kohta Prantsusmaal annab Valentine Faure,  Islamo-gauchisme : histoire tortueuse d’une expression devenue une invective. – Le Monde 11. XII 2020, https://www.lemonde.fr/idees/article/2020/12/11/islamo-gauchisme-histoire-tortueuse-d-une-expression-devenue-une-invective_6063006_3232.html. Selle kohta, kuidas see mõiste Twitteri vestlusgruppide vahel on liikunud, vt David Chavalarias, „Islamogauchisme“ : Le piège de l’alt-right se referme sur la macronie. – 21. II 2021. https://iscpif.fr/chavalarias/?p=2067

7 Hea kokkuvõtte leiab raamatust Pascal Airault, Jean-Pierre Bat, Françafrique : Opérations secrètes et affaires d’Etat. Tallandier, 2019.

8 Achille Mbembe, Provincializing France? – Public Culture 23, nr 1 (21. XII 2011): 85–119. https://doi.org/10.1215/08992363-2010-017. Vrd nt Jean-François Bayart’i esseega samas Public Culture’i numbris.

9 Seda väidet tuleks tegelikult nüansseerida ENSV ja teiste liiduvabariikide vaheliste ning Nõukogude Liidu üleilmsete koloniaalsuhete analüüsiga.

10 Entretien avec le Président français Emmanuel Macron. – Le Grand Continent (blogi), 15. XI 2020. https://legrandcontinent.eu/fr/2020/11/16/macron/

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht