Ja pärg on pärg

Toomas Hendrik Ilves

 

Eestlastele hästi alanud taliolümpia ajal on vist veidi palju loota, et mu kirjutis leiab just eriti palju vastukaja. Ent siiski. Kutsumus ja kalender kohustavad. Nädala pärast on Eesti Vabariigi aastapäev, päev, mis paneb mõtlema olulisele. Oma olemasolule ja eriti oma kohustustele.

Tõsiusklikku mõjutavad nõnda jõulud, mõnd teist ja ehk ka paganlikumat jaanipäev. Mulle on 24. veebruar kõige selle, mida eestlane on võimeline korda saatma, kui ta ausalt ja koos teiste eestlastega pingutab, sümbol. See on päev, mil me kõik võime vaimus uhkelt kanda triumfipärgi.

24. veebruar on ka tänupüha. Kui 88 aasta eest poleks meie kaaskodanikud ja esiisad, ametivennad ja seltsikaaslased ennast demokraatlise rahvusriigi nimel ohverdanud, poleks ei meid ega meie vanemaid ega lapsi praegu olemas. Mõelgem, mis juhtus ingerlaste või ka NSV Liidu territooriumile jäänud eestlastega 1920ndatel. Iseseisvuspäev on selle sümbol, millised tagajärjed mateeriale, lihale ja verele, võib kaasa tuua üks idee, Eesti iseseisvus. See on elav tõestus, et kui tahame, võib vaim tõepoolest ajaloo jõhkrat härga tule kohal vändata.

 

 

II

Sestap pole ime, et igal aastal 24. veebruari eel teatab riik väga selgelt, millised on tema väärtushinnangud ja vaim. Kes saab riikliku tunnustuse ja kes ei saa. See signaliseerib meile – rahvale ja ka välisilmale –, millised teod, milline minevik, millised väärtused ja kelle elatud elu on talle olulised ning millised inimesed kannavad edasi iseseisvuse loonud vaimu.

Varem on peaasjalikult tunnustatud neid, kes tõesti midagi taasiseseisvumise nimel on teinud või selle eest kannatanud. Näiteks Enn Sarv, kes Eesti Rahvuskomitee ühe julgema tegelasena istus natsivanglas selle eest, et võitles Saksa okupatsiooni vastu. Seejärel sai ta 7+5 aastat sunnitöölaagrit kommunistidelt sellesama “kuriteo” eest. Poleks sovetid teda peaaegu kohe arreteerinud, saanuks ta ilmselt 25+5. Pärast taasiseseisvumist on Sarv üllitanud hulganisti teaduslikke kirjutisi eestlastest Gulagis. Enn Sarvele andis president Lennart Meri Riigivapi II klassi ordeni. See on märk selle kohta, mida Eesti Vabariik hindas ja väärtustas oma kodanike seas.

Tunnustust on saanud ka need, kes pärast 1991. aastat riiki üles ehitasid, need, kes trotsisid jäänuksovetlust ja viisid Eesti Lääne struktuuridesse.

 

 

III

Euroopa Liidu ja NATO liikmesriigi Eesti Vabariigi taasiseseisvumise 15 aastapäeva künnisel on signaal Eesti praegustest väärtushinnangutest selgem kui punaorden laubal: EKP rajoonikomiteede esimesed sekretärid või ELKNÜ esimehed, kes pole viimase 15 aasta jooksul tööga Eesti ülesehitamisel just väga palju silma paistnud, väärivad samasugust või suurematki riiklikku tunnustust kui need, kes veetsid aastaid Nõukogude sunnitöölaagreis Eesti iseseisvuse tagasivõitmise eest või viisid Eesti NATOsse ja Euroopa Liitu.

Pärg on pärg. Me anname signaali, et komsomol ja parteiaparaat olid lihtsalt teistsugused vabadusvõitluse vormid. Kas tõesti väärtustab Eesti Vabariik pikaajalist karjääri NLKPs rohkem kui protesti selle kuritegeliku organisatsiooni tegevuse vastu?

Paraku ei näe ega kuule ma eriti mingit protesti. Kas sellepärast, et majanduslikult läheb hästi või et tarbimisühiskonnana oleme ammu loobunud signaalide jälgimisest? Või sellepärast, et Eesti idees väheneb vabaduse ja demokraatia osatähtsus?

Rahvuslusega iseenesest pole probleemi, aga see pole ainus, samuti mitte peamine iseseisvuse element. 1918. aasta 24. veebruaril kuulutati Eesti “iseseisvaks demokraatliseks vabariigiks”. Et Eesti polnud varem olnud õigusriik, tegi demokraatia Maapäevale sama tähtsaks kui rahvusriikluse idee. See, mida me tegelikult pühitseme, pole mitte lihtsalt iseseisvus – ebademokraatlikke, ent iseseisvaid riike on olnud küll ja küll ning on praegugi –, vaid et oleme ise loonud siia demokraatlise vabariigi.

Oleme ise korduvalt nentinud Venemaa kohta: kuni ta ei tunnista oma ajalugu ja teistele tehtud ülekohut, siis pole ka oodata, et ta muutub demokraatlikuks ja euroopalikuks riigiks. Aga kas see ei kehti ka meie endi kohta? Kas on ikka nii, et vaid NSVLi järeltulija peab vastutama, aga seda riiki ainuvalitsenud kompartei liikmed on vastutusest vabastatud tänu sellele, et nad on eesti soost?

 

 

IV

See kõik toob meid tagasi ühe debatini, mis jäi paraku mullu septembris ühe särgiga seoses soiku. Tegelikult tundub tagantjärele, et küsimusele vastutuse kohta tehti karuteene, kui selmet küsida, miks see kommunismi haav ei armistu ega parane, lajatati koorina ühele riigiametnikule, pääsedes nii küsimusest endast kui vajadusest rääkida sellest, mis asi on nn endiste vastutus.

Vaid Jaak Jõerüüt ise osutas oma lahkumiskirjas asjaoludele, mis on tekitanud üldist rahulolematust: valitsejate tumm ja tuim suhtumine ebaõiglusse, võimalik korruptsioon ja klassikaks saanud amoraalne sõnakõlks “aga juriidiliselt on kõik korrektne”. Need, kes staadionil särki kandsid, ei võtnud seda õhust. Nemad väljendasid end väljakutsuvalt, erinevalt nendest paljudest, kes on lihtsalt irdunud, välismaal tööd otsinud/leidnud või sukeldunud tegevusse, mis viib kokkupuuted riigiga miinimumini.

Eriti tülgastav oli vaadata, kuidas mitu ekskommunisti, kes pole kunagi sõnagi oma kunagise tegevuse kohta lausunud, asus ründama inimest, kes on üks väheseid lähiajaloos alaealisena kommunistide poolt taga kiusatuid.

Debatt soikus ka intellektuaalsel tasemel, kui hakati korrutama väärargumenti, justkui oleks kommunistide diskrimineerimine midagi rassismi sarnast. Kuigi ma võin mõista Jõerüüdi emotsionaalset avaldust, millega ta samastas komparteivastasuse inimeste diskrimineerimisega sooliste, rahvuslike või muude kaasasündinud nähtuste pärast, aga selle niemöllerliku vihjega väite kordamine juba peaministri ja ühe kirjandusprofessori poolt pidanuks meid kõiki murelikuks tegema.

 

 

V

Väike ekskurss Lääne väärtuste ajalukku. Valgustusajal jõuti arusaamale, et inimesi saab hinnata, arvestada, ülendada või alandada – diskrimineerida ehk eristada – vaid nende enda tegude järgi. Sellest kasvas hiljem välja arusaam, et inimesi ei tohi ka nende emakeele, soo, usu, rassiliste tunnuste alusel kuidagi diskrimineerida. Ainult teod võivad olla karistatavad.

Mitte keegi pole sündinud kompartei liikmeks. Sinna saamiseks tuli soovi avaldada ja sedagi said teha vaid täisealised inimesed. Ma ei saa uskuda, et komparteisse kuulumine oli vältimatu või kaasasündinud asi. Samuti ei usu ma, et need 7 või 8 protsenti eestlastest, kes kuulusid komparteisse, olid lihtsalt “tavalised eestlased nagu sina ja mina”, nagu keegi sügisel end väljendas.

Hüva, paljud neist 50 000 ei tahtnud seal olla, paljud tõepoolest lihtsalt pidid seda tegema. Aga kus jookseb vastutuse piir? Kas tõesti vaid ENSV kontrolljoone ja rahvuse järgi? Et Moskvas töötanud venelasest NLKP funktsionäär on süüdi eestlastele tehtud ülekohtus ja venestamispoliitikas ning et Vene riik peab vabandama, aga Tallinna või Tartu kõrgem aparatšik on vastutusest vaba? Kas ka rajooni parteisekretär, keskkomitee liige, komsomolijuht, ülikooli partorg kannab ENSV demokraatiavastase tegevuse eest vastutust?

Ma ei oska ega söandagi seda ütelda. Ent küsimus jääb õhku ega kao. Kui “endised” oskaksid käituda ja näiteks kahetseksid oma kunagisi tegusid-kuuluvust, siis ehk oleks mingit lootust. Paraku aga näevad liiga paljud meist (vääralt või mitte) neidsamu käitumistavasid, mida kohtas 20 aastat tagasi. Kolhoosiesimehelikku laudasõimu (“Lurjus! Värdjas!”), parteilisi soosinguid, parteistamise survet, ähvardusi; avalikult teada, kuid hirmu tõttu maha vaikitud korruptsiooni, millest tullakse alati puhtalt välja; kus “juriidiliselt on kõik korras”, kus okupatsiooni teenimises nähakse koguni kõvemat eestlust kui selle vastu võitlemises… See kõik teeb meie ühiskonna kas ülihapraks või ülikalgiks ja küüniliseks.

Ja ennast taastootvaks. Kas pole kõige masendavam just see, et ühe nüri jõugu kunagine käitumine ilmneb nüüd ka noortes, kes õieti ei tohiks üldse midagi sovetikäitumisest teada, kes peaksid olema euroopalikud, sallivad, demokraatlikud? “Ärategemise”, kaaskodaniku lömastamise hasart domineerib 2006. aastal Eesti ärielus ja poliitilises kultuuris samal määral kui ajastul, mil äri ja poliitika olid võimatud.

Kas tuleb meil siis sellega leppida, et Eesti Vabariik ongi selliseks saanud? Või pole hullu? Selliseid riike on teisigi, enamasti endise NSV Liidu territooriumil. Vormiliselt desovetiseeritud riikide tegelikkuses, vähemalt valitseva eliidi hulgas, on sovetlikud käitumisreeglid, kõnepruuk ja privileegid jäänud samaks. Ainult vorm on modernne, Volgade asemele on tulnud Mercedesed.

 

 

VI

Minu koer tunneb süümepiinu. Kui ma tulen koju, tunnen tema longus peast ära, et ta on midagi paha teinud – närinud kinga, tõmmanud midagi puruks. Ja huvitaval kombel ta teab, et on eksinud. Inimene erineb koerast selle poolest, et lisaks süümepiinadele on tal ka häbi. Häbi on ennetav emotsioon, see takistab meid tegemast asju, mille pärast hiljem südametunnistus vaevama võib hakata. Häbi hoiab ühiskonda vaos, on omamoodi tsiviliseerituse liim.

Mulle tundub, et meie aina süvenev irdumine või põgenemine heaolu-Eestisse tuleneb tajumisest, et võimukandjail nagu ka härjal pole ei häbi ega süümet. Pole häbi tõsta nomenklatuurseid okupatsioonijõudusid kõrgemale neist, kes Eesti iseseisvuse ja selle kinnistamise nimel kannatanud ja vaeva näinud. Nende südant ei piina, et see, mida inimestele okupatsiooni ajal tehti, oli kuidagi häbiväärne. Partorg oli lihtsalt tavaline eestlane nagu sina ja mina.

Kuni meie võimul ekskommunistid tambivad meile pähe, et mitte faktid ja ebameeldiv minevik ise, vaid faktide ja mineviku mainimine on lubamatu ja lõhestab ühiskonda, ei pääse me tundest, et ikka väntab seesama härg. Ning meie iseseisev demokraatline vabariik on seesmiselt, moraalselt ja intellektuaalselt katki ning väljastpoolt ülihaavatav.