Jaan Krossi ja Tiit Pagu kummaline juhtum

Oli kord aastal 1940 üks kodanlikust kihist pärit noormees, kes armus töölisneiusse ja püüdis tema elutundega kohaneda.

JAAN UNDUSK

Jaan Krossi lõpetamata jäänud värssromaani „Tiit Pagu“ lavastus Jaak Printsi käe all ja EMTA lavakunstikooli õpilaste esituses on kultuurikoridorides esile kutsunud elavaid vaidlusi. Põhiliselt on üles kerkinud kaks küsimust.

Esiteks, kas „Tiit Pagu“ on ikka nii-öelda Krossi südameverega kirjutatud teos, umbes nagu tema hilisem luule ja proosa, või on tegu osalt ka tarbetekstiga, mida endine poliitvang püüdis kasutada nõukogude korravalvurite peibutamiseks, et teenida välja kirjanikupaberid ja kindlustada oma edasisi avaldamisvõimalusi? Teiseks, kas „Tiit Pagu“ kärbeteta lavaletoomine oli mõistlik tegu ja kas selle lavaletoojad suutsid ikka asetada poliitilisi aktsente nõnda, et need ei teeks liiga Krossi teosele ega kahjustaks tema kirjanikumainet? Kuvandiloomefirma Juur & Kivirähk ongi teatrietenduse põhjal (värssromaani enne lugemata) avaldanud arvamust, et nii „punast“ teost pole Eesti laval enam ammu nähtud. Seda laadi muljeid on olnud teistelgi.

Kõigepealt värssromaan ise – milline koht võiks sellel olla Krossi loomingus? Kui välja jätta vabas Eestis sündinud noorpõlvekatsetused, siis tegutses Kross parimail aastakümneil oma elust ehk umbes 70aastaseks saamiseni tsensuuri kontrollitud kirjandusruumis. Tema kui kirjaniku üheks enesele seatud ülesandeks kujunes juba 1950. aastail poliitilise lubatavuse piiride kompamine. Ei tohi aga unustada, et Kross oli kehalist ja psüühilist vägivalda autoritaarsete võimude vangina juba piisavalt tunda saanud ning see kogemus istus tal lõpuni nahas. Nii näiteks elas ta veel 1991. aasta kiiresti nurjunud augustiputši läbi hoopis isiklikumalt kui paljud teised, kes aimasid selles algusest peale farsi tunnuseid.

Poliitilise lubatavuse piiride kompamine tähendas ka seda, et tuli vältida atraktiivseid alastiriske, mis võinuksid kahjustada peamist ehk kirjanikutööd. Minategelane Mati Undi „Tühirannas“ (1972) manab oma silme ette stseeni, kus ta provotseerib mereäärses piiritsoonis nõukogude piirivalvureid sellega, et paneb tasku rootsi-eesti sõnastiku, pillab piirivalvurite rajale kaardi oma põgenemisteekonna tähistusega ja vehib luiteharjal kätega, justkui tehes märke merel lähenevale läänemaisele kaatrile. Ta lastakse kohapeal maha kui potentsiaalne riigireetur. Kuidas selline stseen 1972. aastal trükki pääses, on omaette mõistatus. Aga kindlalt võib väita, et Kross ei oleks tol ajal hakanud millegi sellisega – tema arust ilmsesti rumalalt – riskima. Väikese võidu pärast suurt asja rikkuma. Kui Unt läks oma kangelasega sõna otseses mõttes piirile, siis Kross otsustas jääda piiride arukaks kompajaks.

Värssromaanina kavatsetud „Tiit Pagu“ oli Krossi kõige suurem kirjanduslik ettevõtmine Jossif Stalini aegses Nõukogude Liidus, mis oli okupeerinud teiste riikide seas ka Eesti. Ta jätkas seda teost täie pingega paaril Stalini surma järgsel aastal nii Siberis kui ka juba tagasi Eestis olles ning „Tiit Pagust“ pidi saama tema monumentaal-virtuoosne läbilöögiteos. Nn nõukogude eesti luulet kroonisid tol ajal Juhan Smuuli poeemid, millest viimane ja ulatuslikem oli „Mina – kommunistlik noor“ (raamatuna 1953). Selle kohta kirjutas Kross 1954. aasta suvel 12 lehekülje pikkuse tihedas kirjas arvustuse, mis muidugi trükki ei jõudnud (Smuul oli Eesti NSV Kirjanike Liidu esimees), aga mille pealkiri „Luuletehnilisi märkmeid Juhan Schmuuli poeemist „Mina – kommunistlik noor“ ütleb ära, kuhu oli sihitud Krossi üsnagi kihvtine kriitikanool. Peaaegu rida-realt võtab ta läbi Smuuli nigelad riimid ja sõnastusliku ebatäpsuse, tehes alles viimases lõigus positiivse möönduse autori „ainulaadsele siirusele“.

Just tol ajal rühkis Kross ise Tallinnas „Tiit Paguga“ hoogsalt – ikka paarkümmend värsirida päevas – edasi ja pole kahtlustki, et tema keerulise riimiskeemiga, vormilt absoluutselt puhas, sõnaseadelt üllatustest kubisev teos pidi andma vastulöögi Smuuli hooletule poeesiakoolile ning saama omamoodi ületamatuks eeskujuks igale tulevasele eesti keeles kirjutatavale lüroeepilisele tekstile.

Kuid ikkagi: milline vahekord oli Krossil endal sellesama „siirusega“, milles ta nägi Smuuli ande ainulaadsust? Smuuli autobiograafilist poeemi ja Krossi „Tiit Pagu“ sarnastab nende paarikümneaastane, ideeliste otsingutega kimbus peategelane. Kui 1922. aastal sündinud Smuuli teoses saabub võidukas puänt 1942. aastal kommunistlikku noorsooühingusse astumisega, siis kaks aastat vanema Krossi teos katkeb 1940. aasta suvel, mil raekoja seinal lehvivad üheskoos sinimustvalge ja veripunane lipp ning peategelane pole veel oma poliitilist otsust ühe või teise võimu kasuks teinud. Muuseas mõjub ka Smuuli poeemis komsomoli astumine just enne Velikije Luki laastavaid lahinguid pigem deus ex machina’na, kiire lõppmänguna, millega olukord enam-vähem siivsalt katuse alla viia. Võib-olla leitakse kunagi Krossi teose edasine järg, mis toob kaasa teisi järeldusi. Niikaua, kuni seda pole juhtunud (arvan, et ei juhtugi), peab võtma teost sellisena, nagu ta praegu avaneb: mitte ainult füüsiliselt katkenud, vaid ka sisuliselt lõpetamata jäänud tekstina. Ja meie jaoks on „Tiit Pagu“ sisuline lõpetamatus programmiline, kontseptsiooni loov. Krossil jäi ta pooleli, sest ta ei osanud peategelase karakterit edasi arendada nõnda, et oleks sellega ise rahule jäänud ja et teos ühtlasi trükikõlblikuks osutuks. Nüüdseks on see lõpetamatus kasvavalt tähenduslik. Nii nagu on aja jooksul üha tähenduslikumaks saanud Krossi teose suure eeskuju, Puškini „Jevgeni Onegini“ lõpetamatus.

Lühike vastus selle loo algul sõnastatud esimesele küsimusele on niisiis järgmine: Kross kirjutas „Tiit Pagu“ täie pühendumusega kui endale olulist, võib-olla isegi kui epohhi luua suutvat debüütteost. Ta pidas end sisimas juba 1950. aastate algul parimaks luuletajaks, kes tollasest Eestist oli võtta, ja „Tiit Pagu“ pidi seda maailmale tõestama. Ei ole mingeid tõendeid vastupidise kohta. Kross ei oleks iial käinud „Tiit Pagu“ peatükke lugemas lähemate sõprade ringis, kui need oleksid olnud mõeldud maskeraadina. Et tegu polnud mingi peibutuskaubaga, mida silmakirjaks võimudele ette sööta, seda kinnitab juba värssromaani algelemendi – salmi – tehniliselt ülikeerukaks konstrueeritud struktuur: 18realine nelikjambis stroof riimiskeemiga a₃Ba₃BcDcDEEFgFghIIh, kus a₃ tähistab kolmsilp- ehk daktülriimi, suurtähed kakssilp- ehk naisriime ja väiketähed ükssilp- ehk meesriime. Riimid on puhtad kui allikavesi ja osalt algupärased. Luuletehniliselt on „Tiit Pagu“ üleüldse Krossi kõige pretensioonikam üritus ja ühtlasi silmapaistvaim saavutus. Mitte ükski terve mõistusega kirjanik ei hakkaks pelgalt ideoloogiliseks petuks higistama nii vaevanõudva vormi kallal.

Muuseas, seda peibutuse- ehk petumomenti võib Krossi Siberi-aegses toodangus mujal ja teataval määral siiski oletada. Külma sõja puhkedes koostati 1949. aasta märtsis NSV Liidu kompartei keskkomitee ülesandel suunis Ameerika-vastase kihutustöö tõhustamiseks. Juhtivad kirjanikud pidid soovitavalt mõne kuuga valmis vorpima uusi Ameerika-kriitilisi näidendeid. Eestis oli selle žanri esinumber August Jakobson, kes avaldas 1951. aastal Loomingus „Šaakalid (Ameerika elulaad)“, oma ainsa näidendi, mille tegevus toimub USAs. Kross luges seda Siberis, ja kas selle mõjul või mitte, aga sai 1952. aasta alguseks põhiliselt katuse alla täispika Ameerika-teemalise näidendiga „Marc Edfordi kaitsekõne“, mis on säilinud käsikirjas. Oma konflikti laadilt meenutab see kõigi nõukogude Ameerika-kriitiliste näidendite suurt eeskuju, Konstantin Simonovi „Vene küsimust“ (eesti keeles 1948). „Marc Edfordi kaitsekõne“ – iseenesest ju igati korralik lavatükk – jäi ilmselt Krossi kõige kaugemale ulatuvaks katseks sobituda stalinistliku kirjanduse triviaalsüsteemi. Seejuures võimaldas Ameerika ainestik paradoksi korras käsitleda küsimusi, mida nõukogude olustikus ei olnud võimalik avalikustada, näiteks meediakanaleis toodetav totaalne valskus. Olgu nii või teisiti, Kross saatis näidendi Siberist Tallinna teatrikriitik Huko Lumetile, kes tollase ilmakujundajana andis sellele hea hinnangu ja isegi lootusi lavalejõudmiseks. Aga et Kross ise võis vaadata oma teost irooniliselt distantsilt, sellele vihjab tema 1954. aasta kevadel saadetud värsskiri teisele siberlasele, Villem Raamile: „Võibolla, kolkima mind peaks – / kuid igatahes kriitik Lumet / mu näidendit peab üpris heaks. / Mul ees kas seisab avastus, / et ta on loll – veel rohkem: et ta / on fraasidega loopija / või, kui ta end ja mind ei peta, / pean uskuma, et lavastus / ehk polegi utoopia“ (Looming 2020, nr 5, lk 740).

„Tiit Pagu“ kohta säärane autoriseeritud iroonia ei kehti: värssromaan on poliitilise lubatavuse piiride täiesti tõsiseltvõetav kompamine, niisiis ka omas ajas ehtne Kross. Aga muidugi omas ajas – vaadatagu vaid, mis enne Rudolf Sirge „Maad ja rahvast“ (1956) avalikkuse ette oli jõudnud. Selles oleks „Tiit Pagu“ sillerdanud nagu tõeline pärl. Juba teemad ja motiivid, mis Tiidu loos esile kerkivad, on mainimist väärt, kui arvestada, et nõukogude propaganda üks põhivõtteid oli mahavaikimine. Või meenutagem peategelase esimesi lugemismuljeid stalinistlikku kompartei ajalugu sirvides: „Ta siit-säält tsipa lehitses. / Tekst halli, tuima mulje jättis … / Ning äkki pilk tal rehitses / säält sõnu – koletised … jätis … / rämps … värdjad … nuhid … sabarakud … / Ta nördis – –: „Kui see poripõim, / väärt kommunism, mis sa siin pakud, / on teadus – mis on siis veel sõim?!“ Muidugi peab see hinnang loos edaspidi leevenema, aga paberile on ta kord juba pandud. Peategelase viimases monoloogis rinnastatakse „pursui“ ja „punasärk“, niisiis kodanlane ja kommunist, kes kumbki ei vasta Tiidu maitsele: „Ah, kõigesse ja igal alal / saab selgelt suhtuda vaid see, / kes seisab kindlalt kahel jalal – / nii nagu, näe, see paks pursui, / kes sülitades matust vaatas, / või punasärk, kes sääl hurraatas / ja kaasa marssis naerul sui …“. Ja seejärel üsna pea lugu katkeb. Vaikuses jääb õhku mingi kolmas võimalus „punasärgi“ ja „pursui“ vahel, mida ei sõnastata, aga mis vaikimisigi on kõnekas – nii kõnekas, et tekst sellisena avaldamisele ei kuulunud. Trükki jõudis sellest 1957. aasta lõpul vaid üks tervikust irduv ajaloolis-kirjeldav katkend („Ühe vabriku lugu“). Arvan, et selline „Tiit Pagu“ oli tollal ehtne Kross. Mõnes väljaütlemises ju radikaalsem kui oma 1960. aastate vabavärsilises luules.

Laval eeldab „Tiit Pagu“ minu meelest mingi võõritusefekti loomist, nagu see Bertolt Brechti eepilise teatri teoorias ette nähtud. Vaataja peab tajuma, et talle jutustatakse lugu, millel on juba olemas ajalooline moraal: näe, oli kord aastal 1940 üks kodanlikust kihist pärit noormees, kes armus töölisneiusse ja püüdis tema elutundega kohaneda, tappis kogemata kombel politseiagendi ja oli seejärel sunnitud end varjama töölismiljöös, kus tutvus marksismi-leninismi alustega, milles oli nii mõndagi mõtlemisväärset; kui aga needsamad marksismi-leninismi tõde kuulutavad inimesed võimule tulid, siis ei suutnud ega suutnud ega suutnudki ta valida poolt … Loo moraal on selles, et Tiidul on valida Pätsi-Eesti ja Stalini-Eesti vahel ning ta ei suuda teha otsust kummagi kasuks. Tema vaikimisi eeldatud soosik oleks ilmselt Tõnissoni-Eesti, kuid seda ei oleks võinud Kross isegi poststalinistlikus (hruštšovlikus) ühiskonnas avalikult välja öelda.

„Tiit Pagu“ ei saa mõista kui 1990. aastate Jaan Krossi poliitilise kreedo kunstilist kehastust. Kirjanikuülesandena oli see omas ajas pigem aus katse lepitada demokraatlikku ellusuhtumist ja nõukogude võimu, aga tulemuseni see ei viinud. Iga aus tekst on otsing, lend tundmatusse, mille kohta ei oska isegi autor öelda, kuhu see täpselt välja jõuab. See teebki tekstist reaalsuse ja kirjanikutööst reaalsuseloome. Autor alustab, aga reaalsus võtab võimust. Ja seejärel saab ka autor ise teada, mis tema teoses tegelikult toimuma hakkab. Kross koges „Tiit Pagu“ paberile pannes ilmselt üha süvenevat fiaskot. Ta alustas hea tahtega ja ponnistas loo teises pooles kõvasti punast värvi ideedega, aga et ta tegi seda ausalt, siis võttis reaalsus temalt võimu üle ning asi jäi katki. Sellest katkisest asjast Kross hiljem enam juttu ei teinud, ta ei armastanud allajäämisi.

Praegu näeme seda kõike juba samm kõrgemal tõlgendustasandil ehk õpetliku loona Krossi kirjanduslikult kurvilisest arengust. Seejuures äärmiselt kõneka loona, mida tema loomingulise biograafia kirjutajad enam edaspidi eirata ei saa. Jaak Printsi lavastus on ajaliselt üsna pikk, ent ma saan aru tema keeldumusest teksti kärpida. Krossi ülima hoolega punutud värsslugu lõikuma minna võib kultuuritundlikule inimesele mõjuda pühaduseteotusena.

Minu meelest on Printsi lavastuses sisseelamise ja võõrituse tekitamise proportsioon päris hästi paigas. Brechti nõutud eepilise esituse taju aitab juba enne etenduse algust sisse juhatada 1930. aastate laulurevüü teatri fuajees. Palju oleneb muidugi näitlejate ja publiku varjatud vaimsest koostööst, vaatajate ettevalmistatuse astmest. Need, kellel nõukogude aeg valutab hinges, võivad pahaks panna punast propagandat. Noored, kes ei tunne punase terrorismi ohte, peavad paljut lihtsalt meelelahutuseks. Et tegu on ühtlasi kollektiivse koolitööga, siis peab tihe sebimine laval näitama kõige muu kõrval ka õpilaste professionaalset liikumisoskust, füüsilist painduvust, jõudu, vastupidavust ja graatsiat. Kõike seda on lavastuses küllaga. Nii mõnelegi jäävad need näitlejaelu mesinädalad kunstiliste kavatsuste kõrgpunktiks, pole midagi parata. Aga niikaua kui kestab olevik, on seda ilus vaadata.

Lavastuse õnnestumise otsustav lüli on selle kujundlikult lahendatud lõpp, peategelase tiirlema jäämine ümber elutelje, otsustamatus. Tiit Pagu ideoloogiline peapööritus, millele järgneb südamepööritus ja viimaks eksistentsiaalne iiveldus. Ma usun, et see iiveldus võtab hästi kokku teose algsesse plaani mitte kuulunud, kuid sellest kirjutamise käigus välja koorunud idee.