Juku-Kalle kui populismi õpikunäide

Peeter Selg

  Juku-Kalle Raidi & Co roll Eesti ühiskonnas on peamiselt  Tegelikkuse KesKuse nimelise huumorivabriku vedamine. Mind on hämmastanud inimesed, kes on seda pidanud mingiks publitsistikaks ja süüdistanud “kallutatuses”. Tegu on klassikalise poliitpilasaatega. Nagu Wigla show, ainult radikaalsem; nagu “Esto TV”, ainult labasem.  Erinevalt “Ärapanijast” on seal pea alati midagi naljakat. Siin on Juku & Co olnud omas elemendis. See on sade’ilik mässamine põhimõtteliselt kõige vastu. Kui markii de Sade tahab aga Voltaire’iks saada, läheb asi käest ära ning lihtne “talupoja mõistus” enam ei tööta.

Tulemus on kokku võetav ühe sõnaga: populism. Populismi puhul kipub meil kole selge olevat, et see on paha; täiesti selgusetu aga enamasti see, mis ta on. Nii on see peaaegu et kuni viimaste aastateni olnud ka poliitilises teoorias.  Peamiseks populismi “määratlematuse” põhjuseks peetakse poliitilises teoorias veel visalt püsivat platonismi. Platonismi põhitunnuseks on usk, et mis tahes nähtusel, kaasa arvatud ühiskondlikel tähendustel, on oma objektiivne olemus, mida vähemalt põhimõtteliselt on võimalik õigesti tunnetada. Tänapäeva poliitiline platonism on võtnud palju kujusid, neist kõige domineerivam on läänes muidugi liberalism ja selle aluseks olev “õiguste”-keskne lähenemine ühiskonnale. Platonismi peamine probleem on see, et ei suudeta mõisteliselt haarata võimu, kuna põhimõtteliselt on võimalik rääkida “õigest” valitsemisest. Võimu küsimus kaotab mõtte, kui “õige” tee on juba ette määratud: olgu teeviidaks siis “üldine tahe” (Rousseau), “eesmärkide riik” (Kant), “kommunism” (Marx), “inimõigused” (liberalism), “parema argumendi jõud” (Habermas) vm. Mõtte kaotab ka identiteedi küsimus: kes või mis ma olen? See küsimus on pelk pinnavirvendus, kui eeldame mingisugust ette tunnetatavat “tõelist inimloomust”. Võimu toimimine ja identiteet aga on faktid. Ja küsimus on selles, kuidas neid mõisteliselt haarata. Kui me seda suudame, siis on võimalik ka sisuka populismi mõiste konstrueerimine.

Mis jääb pildile siis, kui heidame kõrvale platonismi aluseelduse – usu asjade “tõelise olemuse” tunnetatavusse? Pildile jääb määramatus, võimalus, et ühiskondlikke tähendusi on võimalik liigendada (et need ei ole juba ette liigendatud) ja et seega on identiteediküsimus sisukalt püstitatav. Viimastel aastakümnetel üha enam tähtsust koguv diskursuseteoreetiline lähenemine seab poliitilise teooria keskmesse just identiteedi formeerumise ja võimu küsimuse. Aluseelduseks on siin hilisest Wittgensteinist kantud tees, et ühiskondlikud tähendused ei ole mitte ette antud ja “tunnetatavad”, vaid luuakse ja liigendatakse ühiskondliku praktika käigus. Ja mis on siis populistlik poliitika? Võiksime vastata: see on üks võimalik ühiskondlike tähenduste liigendamise loogika. Tähenduste sisu, poliitiline ideoloogia ei olegi oluline, sest populistlik võib ühevõrra edukalt olla nii libertaarlik (Thatcher) kui ka nt natsionaalsotsialistlik ideoloogia (Hitler). Loeb ainult tähenduste liigendamise loogika ise!

Millised on selle loogika põhikomponendid? Saan siin neile peamiselt osutada, mitte süveneda nende taustaks olevatesse filosoofilistesse probleemidesse.1 Esiteks kuulub populismi juurde “rahva” kui sotsiaalse toimija konstrueerimine seeläbi, et toodetakse tendentslikult tühjasid tähistajaid: ei räägita näiteks “võrdsest emapalgast”, vaid tendentslikult tühje tähistajast “inimväärikusest”; ei räägita “korruptsioonivastasest võitlusest”, vaid “uuest poliitikast” jne. Kui oleme kõrvale heitnud platonismi, ei saa me enam kuidagi rääkida lumpenliberaalset juttu sellest, et rahvas on üksikindiviidide kogum, kelle ainus roll poliitikas on moodustada valitsus (Schumpeter). “Rahvas” konstrueeritakse diskursiivselt seeläbi, et teda kehastab mõni poliitiline projekt, mille toodetud tähistajad on tähendusest eriti tühjad. Konkreetsete indiviidide arv rahva kehastamisel ei ole absoluutselt oluline (nt Stalini ajal kehastas “nõukogude rahvast” Stalin, kelle tähendus muutus lõpuks juba täiesti määramatuks/tühjaks).2

Populismi juurde kuulub ka piirjoon, mis eristab “rahvast” tema rõhujatest. Piirjoone tekkimiseks on tarvis konstrueerida vaenlase kuju. “Rahvas” ei saa tekkida enne, kui on konstrueeritud tema rõhuja: näiteks Edgar Savisaar, Siim Kallas või nt “pseudosotsialismi krahhist innustatud parempoolsed” (Sotsiaaldemokraatide manifestis “Eesti teelahkmel”) jne. Oma loogilises lõpplahenduses kehtestataks ühiskondlike tähenduste ruum, milles oleks vaid  kaks antagonistlikku leeri: “rahvas” ja  “establishment” (olgu viimaseks kas või “imperialistlik lääs”). Selline oleks äärmuslikult populistlik poliitika (mida reaalsuses ette ei tule). Ühtlasi annab see ka võimaluse öelda, miks populism on taunimisväärne: nii lihtsustatakse sotsiaalne ruum kuni äärmuseni,  kuna poliitilistest osapooltest ei tehta mitte vastasmängijad, vaid vaenlased, minetatakse konkreetsete ühiskondlike valupunktide individuaalsed tähendused ning välditakse seega sisuliselt probleemidega tegelemist. Ja siin ei ole mitte midagi pistmist ei eetika ega moraaliga, millest viimastel nädalatel nõnda palju juttu on tehtud.

Juku-Kalle ja Co juhtum on muidugi suisa populismi õpikunäide. Soovitan lugejal uuesti üle vaadata Juku artikli “Alla mõistuse!” (PM 29. IX). “Kommarid ahju” särkide mõte oligi tekitada “rahvas”, kes vastanduks praegusele poliitilisele establishment’ile (mitte ilmtingimata koalitsioonile). See aktsioon võiks saada n-ö mudeljuhtumiks, millele viidata, kui Eesti kontekstis edaspidi “populismist” räägitakse. Olen seni lähtunud eeldusest, et Juku ranges mõttes ei teadnud, mida ta tegi: tahtis juhtida tähelepanu ühiskonna probleemidele, kuid välja tuli rafineeritud populism, mille põhipatuks on just ühiskondlike probleemide lihtsustamine ja mahavaikimine. Aga võib-olla tehti seda kõike siiski teadlikult ja kellegi huvides. Sel juhul on Juku dilemma ilmne: kas rumalusest tingitud populism või plaanitsetud populism. Kolmandat võimalust pole! Ja lõpetuseks: mis paganama kookonis me ikka elame, kui meil on juba vaja Juku-suguste populismi, et juhtida meie tähelepanu ühiskonnas toimuvale?

1 Põhjaliku ja väga ülevaatliku esituse koos näidetega leiab Ernesto Laclau värskest teosest “On Populist Reason” (London, Verso, 2005).

2 Vt nt Andreas Ventsel, ““Meie” konstrueerimine Eesti poliitilises retoorikas 1940. – 1953. a” (magistritöö, Tartu Ülikooli semiootikaosakond, 2005).