Jumal naerab, kui Jeesus nutab

ISABEL MARI JEZIERSKA

Maailmas, kus suurem osa inimestest on religioossed, on usuline kasvatus oluline mõistmaks inimesi ja maailma.

„Jeesus astub naise ette, kes on petnud oma abikaasat, et kaitsta teda kivide eest, mida inimesed on varmad naise pihta viskama. Jeesus rahvale: „See inimene, kelle hing on puhas, kes on täiesti süüta, visaku esimene kivi.“ Üks kivi tababki Jeesuse kukalt. Ta pöörab ennast ümber ja ütleb tüdinud häälel: „Ema!““ Selle nalja olevat jutustanud õpetajatele kunagi katoliku kooli direktor ja abtiss õde Vojtěcha – aga võib-olla on see kõigest kuulujutt või minu välja mõeldud mõistulugu.

Toomas Jürgenstein kirjutab avatult usust, seletamata ja õigustamata, vaid lihtsalt öeldes: need on need asjad, millesse usun, tõekspidamised, millest juhindun, küsimused, millele mõtlen – ja olen selle kõige juures ikkagi kristlane. Jürgenstein on neid mõttekäike esitanud nüüd juba sadadele ja võib-olla isegi tuhandetele gümnaasiumi­õpilastele, tehes seda hoopis teisiti kui Herr Schnellmann Mauruse koolis enam kui sada aastat enne teda. Ikka mõõdukalt, esitades poolt- ja vastuargumente, tasakaalukalt pead nokutades ja innustavalt naeratades. Klassiruumis ta küll seisukohta ei võta, kuid tunnistab õpilastele, et tema arusaamad, mis siiski ka esitatud küsimustest läbi kumavad, on ühele poole kaldu.

Usk on midagi väga isiklikku ning oma seisukohti pidevalt kahtluse alla seada ei ole ilmselt kuigi lihtne – kõheldakse ju iseendas, mitte üksnes oma uskumustes. „Kui looduse seaduseks on tapmine, kui ellu jääb tugevam ja nõrgem hukkub, ja nii miljoneid ja miljoneid aastaid, siis kas on siin kohta heale Jumalale?“1 See küsimus tegi Czesław Miłoszi nädalateks haigeks. Nii mõtlesin ja tundsin ka mina. Mõtlesin nii aastaid tagasi Jürgensteini religiooni- ja filosoofia­tundides, kuni jõudsin arusaamiseni, et mul ei ole mõtet sellega oma pead vaevata, sest on palju asisemat, mida mõtestada ja millele mõtelda. (Siis läksingi filosoofiat õppima!)

Kütkestav jumal. Jürgenstein nimetab Uku Masingut Eesti suurimaks usu üle mõtlejaks ja seda ta kindlasti oli, kuid ei tohi unustada, et Anton Hansengi ei mõtelnud usuasjadest sugugi vähem. Olen imestanud, pidades silmas just nimelt Masingut, Tammsaaret ja Jürgensteini, miks valmistab jumal neile niivõrd palju peavalu, miks nad üldse vaevuvad jumalaasjust mõtlema. Kuidas saab inimene olla oma usus nii kindel, kui kõik näib viitavat sellele, et jumal on kuri, ükskõikne või teda pole sootuks olemas? Tammsaare ja Masing annavad ehk mõned vihjed, sest ega Jürgenstein selle kohta palju muud ei ütle, kui et usu läbi on tema elu mõtestatum ja elusam.

Olen korjanud üles mõned mõtted, mis vastavad küsimusele, miks usutakse, ning näitavad, et usk ise ei ole üldsegi nii üheplaaniline, kui nii usklikule (religioossele või mittereligioossele) või uskmatule (agnostikule või ateistile) võib paista.

Lepitakse jumala mõistetamatusega. Usk jumalasse ja religioon on osa inimese identiteedist ja selle vastuolu inimeluga on osa inimelu kogemusest. Kirjandusteadlane Rein Veidemann2 kirjutab nii: „Piibli Hiiobist, sellest vooruslikust, oma kohustustele truuks jäävast mehest – muide, ka „Andres tundis, kuidas omandatud maalapp tekitas kohustusi, millest ei või loobuda, kui oled aus inimene“ –, Hiiobist, kes teda tabanud hädadele ja õnnetustele vaatamata keeldus Jumalat needmast, saab Andrese eestkõneleja. Teatavasti ei saa ka Hiiob kunagi teada oma kannatuse põhjusi. Ja Andres küsib endalt vastust teadmata: „Aga mis siis on?“ – „Ning kui ta viimaks arvab vastuse leidvat, siis ei saa ta enam muud teha kui kummuli piiblile langeda.“ Sellest paralleelist Hiiobi looga võiks oletada, et Jumal hüvitab ka Andresele tema kannatused, annab talle tagasi kaotatud tervise ja rikkuse. Ometi Andrese elus nii ei lähe. Lunastust ei tule. Tammsaare pessimism on siin põhjatu. Ainus, millele võib loota, on lepitus.“ Mida see leppimine siis endast kujutab? Kas see on eluraskusele allavandumine või leppimine sellega, et inimese võime maailmaasjust mõelda ja neist aru saada on ja jääb piiratuks? Järgneb sellele mingigi vabanemine olemise raskusest?

Usk annab jõudu. „Tõe ja õiguse“ teises osas neab Indrek jumalat. Selle uue tõekspidamise eest seistes kaotab ta peaaegu kõik – visatakse ta ju Mauruse koolist välja. Kuid siis näeb ta, kui suur võib olla usu jõud, seda isegi siis, kui usku võimendab vale. Kui Indrek saab aru, et tema jumalat salgav jutt on ajanud Tiina nutma, võtab Indrek lausutud sõnad tagasi ja lubab Tiinale, et inglid aitavad tüdrukut siiski. Ja ennäe – Tiina tõusebki jalule. Ühed kuulutavad asja imeks, teised juhuseks, kolmandad ignoreerivad juhtunut, neljandad lükkavad selle mõtestamise kaugemasse tulevikku. Tammsaare kirjutab nii: „Nõnda Indrek jäi üksi keset põrandat põlvitama, sest praegu oli tal üsna ükskõik, kus või kuidas ta oli.

Temas oli kõik pahupidi, temas oli kõik nagu mingisugune rusuhunnik. [—] Indrek oli salanud kõik, aga nüüd põlvitab ta keset põrandat, nagu kummarduks ta alanduses selle ees, keda ta hiljuti salgas. Aga ühe asja pärast on tal nii imeliselt hea: ta võitis iseenda nutva lapsukese pärast. Ta unustas oma kurbuse ja valu, ta loobus oma südameveres tõusnud tõest, et lohutada viletsat ja õnnetut. Mida suuremat võiks ta veel teha? Isegi jumal ei võiks midagi suuremat teha, kui ta oleks olemas ja kui keegi põlvitaks tema ees härdas palves“.3 Aga ometi tegi jumal Indreku kaudu Tiina jaoks midagi tõeliselt suurt ja ega seal eriti vahet ei ole, kas ta päriselt on või ei ole, kas jumal päriselt tegi seda või mitte.

Uskmatus ei ole uskumisest sugugi ratsionaalsem. Uku Masing kirjutab: „Nii nagu kriminaalromaanidega, on lugu ka inimese eluga maailmas, kui ta on võtnud ette lahendada mingit saladust. Tal võivad olla kas väga ratsionalistlikud või väga fantastilised eelarvamused, mis ei lase teda avasilmi vaadelda asju ning muudavad need lõngapässuks, mida ta ei suuda lahti harutada. Mõlemapoolsed eeldused on kahjulikud, sest kui inimene tahab näha ainult mõistusega seletatavaid nähtusi, siis ta ei näe enam midagi muud ja vaevab sündmusi nagu õnnis Prokrustes, et nad mahuksid tema sängi. Samuti on lugu ka siis, kui ta eeldab, et kõik nähtused on fantastilised ja irratsionaalsed. Siis inimene muudab kõik asjad maailmas, mis seletavad võrdlemisi hõlpsasti ja „mõistuspäraselt“, veidraiks juttudeks. On küll teada, et viimasel korral on maailmas siiski hõlpsam mõista kõike, kui oletuse puhul, et kõik on „mõistuspärane“. Viga tehakse ometi, sest ühel korral inimene eeldab, et maailm ei tohi olla fantastiline, teisel korral kardab, et kõik muutub mõistusele … liiga taibatavaks“.4 Uku Masing oli müstik, kuid seejuures jäi ta ka mõistuse­inimeseks. Ons need kaks tõesti ühildatavad?

Usk ise ei ole üldsegi nii üheplaaniline, kui nii usklikule (religioossele või mittereligioossele) või uskmatule (agnostikule või ateistile) võib paista.

Piia Ruber

Usk jumalasse aitab inimesel mõtestatumalt elada. Näib, et sellele Jürgenstein oma kirjutistes apelleeribki. Kõik see, mis räägib jumala ja religiooni vastu, kahvatub selle hea kõrval, mida saab inimene elust usus. „Inimese ehk mõistusliku olendi eluülesandeks ehk -sihiks – ehk elu mõtteks – võib pidada elusamust. Elu on mõttekas siis, kui inimene saab olla intensiivsem, teadlikum, ärkvemal eilsest.“ Ja veel: „Kui mõni maailmavaade võimaldab inimesele olla elusam, lahtisem kõigele, inimesem, siis ta on õige.“ Kui usku jumalasse mõtestada läbi elusamuse (ärkveloleku), siis ei olegi vahet, kas see, millesse usutakse, on tõsi või vale; müstilise ja elamiseks jõudu andva kogemuse algtõukeks (ja võib-olla ka põhiliseks jõutajaks) on see usk igatahes. Mõelgem kas või Tiinale!

Jumala mõistetamatusega leppimine tundub olevat kõige väetim põhjus, miks jumalasse uskuda. Kuid kui inimese, näiteks Andrese uskumused on niivõrd religiooniga läbi põimunud, siis vist tulebki leppida sellega, et jumala­asjust ei saagi inimene (alati) aru saada. Ebaõiglust taludes tunneks ju inimene viha jumala vastu – selle kasulikkuses ma aga kahtlen. Seda, et usk (tegelikult ei olegi võib-olla oluline, et usutakse just jumalasse) annab inimesele jõudu, ei ole mõtet salata. Mil viisil, see on iseküsimus. Kõige põnevam seletus, miks inimesed usuvad, on Uku Masingu välja pakutud ratsionalismuse ja nn irratsionalismuse suhe. Kuid sellest mõttekäigust kasvavad välja mitmed teised filosoofiliselt huvitavad küsimised. Kas ei oleks sel juhul õige uskumusest üldse taganeda? Kas uskumine müstilisse (kristlikku jumalasse) on sama mis uskumine müstilisuse võimalikkusse? Kuid, nagu juba mainitud, aitab usk ilmselt paljudel inimestel hoopis elu mõtestada. Sellegi võib aga seada kahtluse alla, sest on ju niivõrd palju teisi vahendeid, näiteks kas või filosoofia, millest võiks seejuures abi olla.

Meeletu jumal. Jürgenstein käsitleb ka mõningaid vastuargumente jumalale ja religioonile, küsides, kas jumal saab luua nii suure kivi, mida ta ise üles tõsta ei jõua, ja miks on maailmas nii palju kurjust. Ta arutleb väidete üle, et usk jumalasse ei ole teaduslik, religioon on teadusega vastuolus, usk jumalasse on oopium rahvale ning täidab tühimikku inimeste (või inimese) mõistmises, neid küll ümber lükkamata ja nentides, et „kõike ei saagi mõista“.

Möödaminnes puudutab ta ka Dawkinsit,5 kelle teoseid noored inimesed, kes seisavad nendesamade küsimuste ees, kindlasti ka loevad või vähemalt võiksid lugeda. Millegipärast ei tegele Jürgenstein aga Dawkinsi kõige provokatiivsema mõttega, et paljud fanaatilised kuriteod on pandud toime religiooni egiidi all. Tegelikult esitab Dawkins veelgi radikaalsema mõtte: kurjus siin­ilmas kasvabki religioossest pinnasest. (Häda on selles, et ühiskond lepib sellega, et inimesed ei peagi redigeerima oma uskumusi, kui näidatakse, et neil ei ole ratsionaalset alust neid asju, näiteks jumalat, uskuda. Kas inimesed, kes usuvad jumalat, on altimad võtma omaks ka igasuguseid fundamentalistlikke doktriine, mistõttu on tõenäolisem, et nad indoktrineeritakse või nad radikaliseeruvad?)

Tõnu Õnnepalu toob ühe näite, mis puudutab küll islamit ja mitte kristlust, kuid antud juhul piltlikustab see religioossust ja religioosset fundamentalismi üldse: „Taani ajalehes ilmunud Muhamedi-karikatuurid … ei äratanud oma ilmumise hetkel mingit erilist tähelepanu – kuni üks radikaalne islami­vaimulik taipas: siin on teema, siin on kampaania! Ühesõnaga, inimeste usulised tunded iseenesest ei olegi ehk nii hellad, aga neid on võimalik üles ärritada, ära kasutada. Kui vajutada õigetele nuppudele.“6 Kas mitte seesama pühakiri, mis aitab ühtedel – näiteks Arvo Pärdil – jõuda jumalale lähemale ja seeläbi elada elusamat elu, ei sünnita ka Varro Wolandeid, kellele Jürgenstein vastandub? Kuid rahvamasse on ära kasutanud ja üles ärritanud ka täiesti ilmalikud mõtlejad ja kõnelejad.

Sellegipoolest oleks olnud huvitav teada, kuidas Jürgenstein sellele argumendile vastab. Innustab ta ju jumalast ja usust mõtlema ning loodab raamatuga aidata inimesi, kes on jumalat alles avastamas ning võiksid inspiratsiooni ammutada ka kristlusest. Kuid sellegi raamatu olemasolu on iseenesest vastuseks Dawkinsi mõttekäigule: kui inimene küsib ja analüüsib, siis arutleb ta iseseisvalt. Seega oleks narr nimetada teda religiooni ohvriks, kelle religioossed inimesed on indoktrineerinud. Iseasi, kui veenev see mõte on: ei ütle see ju eriti midagi ei religiooni ega laiemalt ühiskonna ja religiooni suhte kohta.

Maailmas, kus suurem osa inimestest on religioossed, on usuline kasvatus oluline mõistmaks inimesi ja maailma. Üks sammudest sel teel võikski olla raamatu „Kes Sa oled taevas. Avatud uskliku aabits“ lugemine.

Jumala huumorist. Kuidas aga siis ikkagi ära tunda avatud usklik? Milline on inimene, kes usub jumalasse, on religioosne, kuid keda ei ole mõtet karta? Milline on see usklik, kellega astuda dialoogi ja arutada maailma ja jumala asju? Jürgensteini järgi on see inimene, kes oskab enese, oma tõekspidamiste ja kultuuriruumi, millesse kuulub, mida armastab ja põlgab, üle naerda, sest „huumorimeeleta poleks Jumal[gi] suutnud /…/ papagoid, ninasarvikut või jõehobu luua“. Kui jumal naeratab, naergu nii nunn, preester kui ka muidu ristiinemine!

1 Czesław Miłosz, Sünnimaa Euroopa. Tlk Hendrik Lindepuu, lk 71.

2 Rein Veidemann, Tammsaare äng. Rmt: Tõde ja õigus: kirjandus, mis kunagi valmis ei saa. Koost Maarja Vaino. A. H. Tammsaare Muuseum, 2007, lk 44.

3 A. H. Tammsaare, Tõde ja õigus III. Eesti Raamat, 1981, lk 368.

4 Uku Masing, Vaatlusi maailmale teoloogi seisukohalt. „Uue teoloogia võimalusi“, lk 245-246, „Usu ja teaduse suhtest“, lk 312.

5 Richard Dawkins, The God Delusion.

6 Tõnu Õnnepalu, Vundamentalismist. http://www.burke.ee/2017/09/18/tonu-onnepalu-vundamentalismist/

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht