Külma sõja jäist hingust tundsid ka eestlased

Kristjan Luts

Pärast II maailmasõja lõppu seisid sõja võitjad uudsete probleemide ees: Lääne-Euroopas oli mitmemiljoniline ja paljurahvuseline sõjapõgenike mass ning lääneliitlaste kätte olid sõjavangi sattunud Saksa armees N Liidu vastu sõdinud Kesk- ja Ida-Euroopa rahvaste sõjaväelased. N Liidu sooviks oli sõjapõgenike ja -vangide repatrieerimine ehk sunniviisiline kodumaale tagasi toomine. Jossif Stalinile oli suur võit Jalta konverentsil saavutatu: sõlmiti põhimõtteline kokkulepe, et lääneriigid kohustuvad abistama paari miljoni Nõukogude kodaniku tagasipöördumist kodumaale.

Ametlikel andmetel viibis 1946. aasta lõpus Saksamaa DP-laagrites (DP ehk emigreeruma sunnitud isik) 31 221 eestlast, kellest veidi üle poole (53%) paiknes USA tsoonis, 43% Suurbritannia tsoonis ja ülejäänud neli protsenti Prantsuse tsoonis. SS-üksustes teeninud eestlasi oli Saksamaal orienteeruvalt 2000. Eestlaste seisukohalt olid Ühendriikide ja Suurbritannia tsoon eelistatumad, kuna nende riikide valitsused ei tunnistanud Eesti annekteerimist. Tihti lähtusid taustakontrolli (screening) läbi viinud ametnikud oma seisukohtadest, poliitilistest vaadetest ning halvemal juhul isiklikust suvast.

 

Eestlased USA armees Saksamaal

Eesti sõdalaste siht oli selge: hoiduda väljaandmisest Eestit okupeerivale võimule, vabaneda sõjavangi staatusest, leida üles omaksed ning hankida ülalpidamine. Esialgu oli olukord keeruline ja väljavaated eesmärgini jõudmiseks ahtad. Paljudele takistustele vaatamata edenesid asjalood ometi niikaugele, et 1945. aasta juulis vabanesid USA okupatsioonitsoonis esimesed 22 eesti sõjavangi. Viimased eestlastest sõjavangid pääsesid vabadusse üle aasta hiljem, 1946. aasta novembris.

Sõjavangist vabanemisega tekkis aga uus mure – mida nende meestega nüüd peale hakata? Olukorrale leiti lahendus nende meeste kasutamisega USA armee juurde loodud valve- ja tööteenistuses. Töö Baltic Guard’is andis endistele sõjavangidele võimaluse inimväärseks eksistentsiks: kasarmute näol said nad stabiilse elupaiga, USA armee tagas kompaniide liikmete toitlustamise ning töötasu: palk lihtsõdurile oli 5 dollarit ja 250 marka kuus. Vahikompaniis teeninud Juhan Laanes väidab, et üksuste loomine sai paljuski võimalikuks tänu Verner Puuranna ettevõtlikule loomusele ja headele kontaktidele USA ohvitseridega. Ameeriklastel oli vahi- ja töökompaniide loomiseks ka praktiline vajadus, sest oma sõdurid naasid pärast sõja lõppu kodumaale.

 

DPd Lääne-Euroopa kaitsel

Tegelikult oli ameeriklastel DPdest moodustatud kompaniidega veelgi suuremad plaanid. Nimelt kaaluti USAs külma sõja algusaastatel mitmeid võimalusi Lääne-Euroopa kaitseks. Muude ettepanekute hulgas väärib tähelepanu Vabatahtlik Vabaduse Korpus (Volunteer Freedom Corps, VFC). VFC nägi ette Euroopa etnilistest ja rahvuslikest DPdest võitlusüksuste loomise, mis oleks paigutatud Saksamaa ja Austria territooriumile USA sõjaväelise juhatuse alla.

On ilmselge, miks USA korpuse loomist soosis: see pakkunuks kaitsevalli nõukogude laienemise vastu, nõudes samal ajal Ühendriikidelt minimaalselt ressursse. Samamoodi on mõistetav, miks Euroopa valitsused ideele vastu seisid. Milline riik sooviks oma territooriumile relvastatud põgenikke? Esialgu mindi plaaniga siiski vaikides kaasa.

Euroopa pagulaste mobiliseerimise peamine toetaja Ühendriikides oli Massachusettsi vabariiklasest senaator Henry C. Lodge. Seadus nr 597 (tuntud kui Lodge’i akt) võeti kongressis vastu 30. juunil 1950. aastal ning see lubas välismaalaste värbamise USA sõjaväkke. Senaator nägi välismaalaste värbamist kui esimest sammu ambitsioonikas programmis USA vägede edasiseks täiendamiseks. Plaani kohaselt oleks Ida-Euroopast pärit põgenikud ja pagendatud paigutatud jalaväepataljonidesse ning läbi viidud sõjaväeline väljaõpe. Seejärel oleks värsked võitlejad paigutatud külma sõja eesliinile Saksamaal ja Austrias.

Vaatamata Lodge’i aktiivsele lobitööle VFC heaks, ei õnnestunud tal vastavat plaani täies mahus läbi suruda. Tuli kaaluda tagasihoidlikumaid variante. 1951. aastal andis esindajate koda heakskiidu kongresmen Charles J. Kersteni ettepanekutele parandada „Vastastikuse julgeoleku seadust” (Mutual Security Act). Muudatused nägid ette 100 miljoni dollari kasutamist mobiliseerimaks „raudse eesriide taguseid kodanikke Põhja-Atlandi regiooni kaitsmiseks”.

Ent nüüd tekkisid probleemid ka pagulaste endi poolel. Esiteks oli võõramaalaste registreerimine keeruliste testide ja põhjalike taustauuringute tõttu aeglane. Ja kui kokku saadigi umbes 6000 avaldust, siis kaks kolmandikku lükati kohe tagasi kui sõjaväe jaoks kõlbmatud. Neist 2366 kandidaadist, kes esmalt vastu võeti, kvalifitseerus pärast katseaega väeteenistuseks vähem kui nelisada. Pärast seda ei olnud USA armeejuhid programmi tuleviku osas üleliia entusiastlikud.

VFC ärkas uuele elule pärast kindral Dwight D. Eisenhoweri presidendiks saamist. Toetudes oma sõjakogemustele, jõudis Eisenhower seisukohale, et Euroopa julgeolek peab lähtuma eurooplastest endist. Seetõttu nägi Eisenhower VFC idees suurt potentsiaali: värvates Euroopa põgenike grupid võitlemaks ühise eesmärgi nimel, oleks see eurooplaste võimekuse jõuline demonstratsioon julgeoleku tagamisel.

Nii saigi VFCst presidendi „lemmik”. Kuigi Eisenhoweri ettepanek oli eelmiste algatustega sarnane, oli tema entusiasm midagi uut. Korpuse loomine ei toetanud üksnes presidendi Euroopa edasise integratsiooni ja julgeoleku ideed, aga ka tema pühendumust „koorma jagamise” printsiibile. Eisenhower oli juba pikka aega muretsenud suure vastutuse pärast, mis „lasus Ameerika noortel ülemaailmses võitluses kommunismi vastu”. Senisest tasakaalustatumalt jaotatud julgeoleku koorem tähendanuks ka kulude vähenemist, kuna Ida-Euroopa põgenikele ei makstaks sama palju kui USA sõduritele. Vähem oluline ei olnud ka tõsiasi, et korpuse loomine oli kooskõlas Eisenhoweri lubadusega suruda (roll-back) kommunismioht Ida-Euroopas tagasi.

Soovides VFC programmiga kiiresti edasi minna, nõudis Eisenhower, et ettepanek uuritaks veel kord põhjalikult läbi ja kaalutaks selle kiire rakendamise võimalikkust. Rahvusliku julgeolekunõukogu kokkusaamisel 1953. aasta 25. veebruaril oli armee staabiülem kindral Joseph L. Collins korpuse küsimuses optimistlik ja ka riigisekretär John F. Dulles märkis ära vaid mõned kitsaskohad. Kumbki ei märkinud Euroopa valitsuste tundlikkust riigitute küsimuses. Nagu tulevik näitas, poleks tohtinud nad seda alahinnata.

Nimelt kujunes kõige tõsisem vastasseis VFC-le just Euroopas. Sealne põline elanikkond – sakslased, austerlased ja prantslased – oli põgenike vastu niigi negatiivselt meelestatud (oli ju töökohti ja toiduaineid sõjajärgsel ajal vähe) ning nende võimalik sõjaväeline organiseerimine ja relvastamine ületas igasuguse kannatuse piiri. Euroopa riikidel oli Ühendriikide initsiatiivide suhtes põhjust olla ettevaatlik ka põhjusel, et VFC andnuks USA-le võimaluse ülemäära dikteerida Euroopa tulevikku. See võinuks omakorda viia tõsiste pingete või isegi konfliktideni N Liidu ja teiste idabloki maadega: N Liit võinuks näha VFC loomises ohtu oma julgeolekule ja põhjendada sellega Lääne-Euroopa ründamist.

1954. aasta septembris, pärast Euroopa Kaitseühenduse idee (EDC, European Defence Community) läbikukutamist Prantsusmaal, proovis Eisenhower veel kord VFC loomist läbi suruda. Tema korraldusel võttis NSC projekti riigidepartemangult üle ja projekti keskseks koordinaatoriks sai presidendi enda meeskond. Ent isegi seal ei oldud plaani suhtes kuigi entusiastlikud. Näiteks märkis üks ametnik, et parim oleks „panna see arhiivi ja lõpetada selle üle muretsemine”. Nii läkski.

 

Külma sõja konfliktides

Pärast II maailmasõda moodustasid lääneriikides elavad eestlased väliseestlaste enamuse. Ajavahemikul 1946–1957 saabus USAsse kokku 12 659 eestlast, sisserännu hari oli aastail 1949–1952. Kui sõjaaegsed ja -järgsed rändevood olid 1950. aastate lõpu poole raugenud, oli eestlaste arvukuselt suurimaks lääneriigiks Ameerika Ühendriigid (30 000 eestlasega), järgnesid Rootsi (22 000), Kanada (18 500), Austraalia (7000), Lääne-Saksamaa (6000) ja Suurbritannia (5000). Paljud tulevased kaadrisõjaväelased on möönnud, et kooliaastail ei liikunud nende peas kordagi mõte, et nad võiksid kunagi sõjaväega liituda. Seda paljuski seetõttu, et peres polnud sõjaväelase elukutse traditsiooni ja samuti ei nähtud selles esialgu edasise arengu perspektiivi.

Ent mida rohkem saadi teada Ameerika Ühendriikide kaitsejõududest, seda enam tekkis huvi sõjaväelise karjääri vastu. Näiteks on kindralmajor Tiiu Kera viidanud asjaolule, et mehed ja naised said sama auastme korral võrdset palka, teistele võimaldas teenistus elu ja tööd maakera eri paigus. Kolmandatele – näiteks kolonel Jüri Toomepuule – pakkus väeteenistus aga kaudset võimalust kommunistidele kodumaa ikestamise eest kätte maksta. Lisaks oli see viis tänada Ameerika Ühendriike selle eest, et põgenikud olid saanud võimaluse uuesti alustada.

Samas ei saa ajaloolise tõe huvides jätta märkimata tõsiasja, et paljudele eestlastele, kes ei näinud oma tulevikku elukutselise sõjaväelasena, polnud sõjaväes oldud aeg alati meeldivaim eluetapp. Sellest annavad ülevaate näiteks Eesti Vabariigi esindajale Washingtonis Johannes Kaivule saadetud kaebekirjad, kus palutakse anda hinnang eesti poiste sõjaväkke kutsumise aluste kohta. Tuleb aga märkida, et paljude kirjade probleemiasetus seisneb selles, et teenistusele ei olda otseselt vastu, seda soovitakse lihtsalt kas kõrghariduse omandamise või perekondlike põhjuste tõttu edasi lükata.

Mainimist väärib ka asjaolu, et paljudele immigrantidele andis teenistus Ameerika Ühendriikide kaitseväes võimaluse kiirelt ühiskonda sulanduda. See oli tee, kuidas saadi kiiremini ameeriklaseks, samuti aitasid sõjaväes õpitud oskused valmistuda edasiseks karjääriks. Olulisel kohal on ka tõsiasi, et sõjaväeteenistuse jooksul läbitud kursustel saadud teadmisi arvestati ülikoolihariduse omandamisel.

Eestist pärit sõjaväelased on USA sõjaväes teeninud mitmes auastmes: sõdurist kindralini. Sõjaväes oli võimalik tõusta vastavalt isiklikele saavutustele – nii oli sõjavägi koht, kus immigrandid, afroameeriklased ja naised tegid kiiremat karjääri, kui see oli tavaline paljudel muudel elualadel, eriti erasektoris. Nii sai Tiiu Kerast USA sõjaväe 75. naiskindral ja 22. naiskindral õhujõududes.

Võib öelda, et immigrandid on USA sõjaväes suhteliselt tavaline nähtus. Isiku immigrandi tagapõhi pole probleemiks, kuivõrd Ühendriigid ongi sisserännanute ühiskond. Samuti täidavad nii immigrandid kui sünnipärased ameeriklased sama ankeedi ja neile esitatavad usaldatavuskontrolli nõuded on identsed. Loomulikult esitatakse küsimusi, kust keegi pärit on, aga seda pigem sõbralikust uudishimust. Illustreeriva näitena võib tuua Viido Polikarpuse seletuse, kust ta pärit on: „From a small place called Estonia” („Väikesest kohast nimega Eesti”), millele järgnes täiendav küsimus: „Just above Boston?” („Bostoni lähedal?”).