Kaasamine kliimakava näitel

LEA LARIN

Eelnõude infosüsteemis rippuv dokument „Eesti riiklik energia- ja kliimakava aastani 2030“ (c 2030) ei ole põletavate poliitikaprobleemide tõttu avalikkuse tähelepanu pälvinud, kuigi kliimakell tiksub halastamatult. Sama halastamatult tiksus eelnõu „avaliku konsulteerimise“ tähtaeg. Jutumärke kasutan seetõttu, et ühise seisukoha kujundamist alustasid Eestimaa Looduse Fond (ELF), Eesti Roheline Liikumine (ERL), Keskkonnaõiguse Keskus (KÕK) ja Pärandkoosluste Kaitse Ühing (PKÜ) asjaolust, et riigi energia- ja kliimakava eelnõu esitati avalikuks konsulteerimiseks väga hilises faasis.

Seda hoolimata sellest, et nii ELF kui ka rohelised palusid läinud aastal keskkonnaministeeriumilt ning majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumilt korduvalt infot REKKi koostamise kohta. Tulemusteta. Juunis laekus murelikele MTÜdele esimene teavituskiri, kuid sellestki ei selgunudki, kas ja millises etapis on plaanitud avalikkust kava koostamisest teavitada ning avalikkusega konsulteerida.

„Juhtisime tähelepanu nii suuliselt kui kirjalikult, et septembrisse-oktoobrisse plaanitud konsulteerimise etapp on sisuliseks kaasarääkimiseks liiga hiline ja lühike,“ märgivad Eesti looduse eest seisvad organisatsioonid. Nagu kardetud, avaneski esimene REKKi eelnõuga tutvumise võimalus alles oktoobris toimunud tutvustusüritusel. Selleks ajaks puudus eelnõust veel mitu olulist teemat, need olid ainult pealkirjadega markeeritud. Tutvustusüritusel anti MTÜdele mõista, et ega dokument olegi põhimõttelistele küsimustele enam avatud. (Kuigi põhimõttelisi küsitavusi selles leidub!)

Kui aasta hakkas lõppema, jõudis kätte kauaoodatud aeg. „Eesti riiklik energia- ja kliimakava aastani 2030“ esitati avalikuks konsulteerimiseks 10. XII. Esmaste seisukohtade esitamiseks anti organisatsioonidele aega vähem kui kaks nädalat, ja seda vahetult enne talvist pühadeperioodi. Seejuures on riiklik energia- ja kliimakava 172leheküljeline teravat tähelepanu ja eksperditeadmisi eeldav kantseliidist, erialaterminitest ja faktidest tiine kirjatükk, mitte mingi kerge ajaviitelektüür. „Seda ei saa kuidagi lugeda tõhusaks kaasamiseks,“ pahandavad „kaasatavad“ organisatsioonid.

Hoolimata puudulikust eelnõuga tutvumise ajast jõudsid peale eespool märgitud Eestimaa Looduse Fondi, Eesti Rohelise Liikumise, Keskkonnaõiguse Keskuse ja Pärandkoosluste Kaitse Ühingu ühisele seisukohale oma arvamuse sõnastada veel ka Eesti Taastuvenergia Koda ja MTÜ Eesti Elektritööstuse Liit.

Miks ometigi avalik sektor taas vaid mängis kaasamist? Jah, alati võib öelda, et aega on vähe, kuid tervikuna ongi inimkonnal, sealhulgas Eestis elaval, aega vähe, et seniseid toimimisviise muuta ja kliimakatastroof ära hoida. Küsimus ei ole sugugi kaasamises kaasamise pärast, vaid sisuline. Kliima ja keskkonnahoid puudutavad kõiki. Eesti on ratifitseerinud Aarhusi konventsiooni juba 2001. aastal. Selle konventsiooni kolm põhiõigust, nn juurdepääsupõhimõtet, mille ühinenud riik peab tagama, on: keskkonnainfo kättesaadavus, üldsuse, sh kodanike, osalemine keskkonnaküsimuste lahendamises ja juurdepääs keskkonnaalasele õigusemõistmisele.

Seega põhimõttelisemat küsimust ei ole maamunal olemaski ning kui keskkonnahoiule pühendunud organisatsioonid, leidnud koostatud kavas põhimõttelisi puudusi, ütlevad, et „enne REKK eelnõu esitamist Euroopa Komisjonile ei saanud avalikkus ja huvigrupid selle koostamises piisavalt kaasa rääkida“, siis on asi tõsine.

Nii Eesti Taastuvenergia Koja kui ka loodushoiule pühendunud organisatsioonide ühises pöördumises heidetakse põhimõttelise puudusena kavale ette toetumist aegunud arusaamadele ja teadmistele ning vähest paindlikkust. Kavas ei ole näiteks arvesse võetud 2018. aasta oktoobris avaldatud valitsustevahelise kliimapaneeli (IPCC) eriraportis kajastatut.

Samuti ei sisalda kava selgelt sõnastatud eesmärki lõpetada põlevkivi kasutamine ning see ei ole kooskõlas Euroopa Liidu pikaajalise strateegilise eesmärgiga jõuda 2050. aastaks süsinikuneutraalse ühiskonnakorralduseni.

Kas nende tõsiste etteheidetega arvestatakse?