Kahe kodu ballaad

TAMBET KAUGEMA

Mõned aastad tagasi tuli ühe prantsuse prouaga vesteldes jutuks, et nii nagu ilmad soojemaks pööravad, sõidavad paljud eestlased linnadest laiali oma suvekoju. Olgu et esialgu vaid nädalavahetuseks, ent kaugel see suvesoe ja puhkuseaegki on, kui saab jääda juba kauemaks. Nimetatud proua, kellel on pirakas maja Loode-Prantsusmaal ja garaažis mitu Mercedest, oli üllatunud, et paljud eestlased peavad ülal kaht kodu, ja tegi sellest eksliku järelduse, nagu näitaks see meie jõukat elujärge. Eks tuli seletada, et sellel eripäral on peamiselt siiski ajaloolised ja klimaatilised põhjused.

Klimaatilistest põhjustest alustades ei saa kuidagi vaadata mööda asjaolust, et paremal juhul pakub meie kliimavööde vaid kolmandiku aastast elamisväärset ilma, ülejäänud aja valitseb vaev ja viletsus. Pole siis imestada, et põhjamaalasele, kelleks eestlased ennast peavad, meeldib vähemalt sel soojal ja mõnusal ajal istuda kuskil sauna taga tiigi ääres või paitava briisiga mererannikul ning nautida enda ümber looduse rahustavat hingust. „Mis seal ikka, elu nagu hernes,“ kui tsiteerida üht ministrikandidaati, kellel tuli hiljuti politseiga kohtudes põsed puhumiseks punni ajada.

Eestlaste tõmme maale on kindlasti tingitud ka sellest, et veel sajand või natuke rohkem tagasi olime ju maarahvas, linnastumine alles hakkas tuure koguma. Ega rahvuse hinge ladestunud harjumustest nii ruttu lahti saa. Kui veel vaadata harrastusajaloolase pilguga kirjeldatavale nähtusele, siis hakkab silma õige mitu lainet, mis on kujundanud eestlaste suvekodulembust. Üks neist rullus üle maa nõukogude ajal, kui punavõimud võtsid nõuks jagada töörahvale (enamasti linna lähistele) aiandus- ja suvila­kooperatiividesse koondatult imepisikesi suvilakrunte. Sealseid mitte just kõige kaunima arhitektuuriga moodustisi seedib Eesti veel aastakümneid. Paljudest veneaegsetest suvilatest on nende linnaläheduse tõttu saanud nüüdseks küll inimeste alalised eluasemed – linnas müüdi korter maha ja selle eest saadud rahaga vuntsiti vana suvila aasta ringi tarvitatavaks elumajaks –, kuid osa kunagiste suvilakooperatiivide hoonetest on jäänud ka suvekoduks.

Hulk suvemaju on saadud päranduseks maal elanud vanematelt ja vana­vanematelt, eriti sai see hoo sisse omandi­reformiga õigusjärgsetele omanikele maade-majade tagastamise käigus. Pärijad pole küll nõus jätkama maal esivanemate viljeldud agraarset elutööd, ent suvitamiseks sobivad vanad talukohad oivaliselt, ehkki ka selle tegevusega käib kaasas paras ports mullas tuhnimist ning higi ja vaeva. Ning siis on veel muidugi need uhkemat sorti suve­kodud, mis on kerkinud juba vaba Eesti tingimustes Läänemere rannikule ja saartele, Lõuna-Eesti kuppel­maastikule ja mujale, kus loodus kaunis.

Mõistagi ei ole eestlaste suvekodurohkuses midagi ainukordset. Kui võtta võrdluseks kõrvale meie põhjapoolsed naabrid, kes kannatavad samasuguse kliima käes, siis soomlastel on üle 500 000 suveonni-maja ja rootslastel ligi 600 000, ent eks nende rahvaarv ja jõukus ole meie omast ka tublisti suurem. Eesti elanike kaugelt üle 100 000 suvekodu on igati tubli tulemus, mida tasub hoida ja kasvatada. Kui jätta kõrvale see arutu kogus bensiini, mida maale ja sealt tagasi sõites kulutatakse, siis on kahe kodu pidamisest ikka kasu ja rõõm. Looduses viibides ja aiatöid tehes püsib nii vaimne kui ka füüsiline tervis paremas korras, samuti toob suvine rahvaste ränne elu ja saginat paikadesse, mis külmadel aastaaegadel kipuvad jääma hõredalt asustatuks. Regionaalpoliitiliselt abiks seegi. Ja kunagi ei tea, millal suvekodust saab inimese päriskodu. Mõelgem  kas või endisele riigikogu esimehele Eiki Nestorile, kes kavatseb valimiste järel ootamatult sülle langenud pensionipõlve veeta Hiiumaal.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht