Kahtlus süveneb

Kaarel Tarand

Tavaline eelarvekevad algab paanikateadetega kiirabist, päästeametist ja politseist, kust kuuldub, et rahapuuduse tõttu tuleb neis elutähtsates riiklikes süsteemides parim osa tegevusest lõpetada, et inimesed jooksevad laiali jne. Sel aastal tuli kevad teisiti. Vähe sellest, et pärast üheksa aastat kestnud pausi tegi valitsus nn säästueelarve ehk hakkas oma lubadusi kokku tõmbama. Uute eelarvekõneluste avalöögiks sai uudis väike- (ja mitte ainult) teatrite võimalikust sulgemisest. Kõrvalveeru intervjuus räägib kultuuriminister Laine Jänes kultuuriala tegevuskulude kahanemisest rohkem kui 20% ulatuses kui millestki, mis tuleb lihtsalt ära kanda ja üle elada. Kerge rihmapingutus ja kogu lugu. Küll järgmisel aastal, mil majandus kosunud, läheb jälle paremini. Selline vaateviis oleks õigustatud eeldusel, et kogu valdkonda on siiani kenasti nuumatud, et varusid on. Aga ei ole. Varusid, eelmiste perioodide jaotamata kasumit ja muid reserve võib olla eraettevõttel, aga mitte eelarvelisel asutusel. Teiseks erineb ühe kultuuriasutuse kulude struktuur märkimisväärselt mõne tehase, panga või arendusfondi omast. Mõnel teatril võib tegevuskulude kõrval ajuti ette tulla ka investeerimist kinnisvarasse, Sirbil näiteks on aga 100% kuludest tegevuskulud.

Niisiis, kui mulle (või ringhäälingu-, teatri- või muuseumijuhile, kontserdikorraldajale, filmitegijale) öeldakse, et tegevuskulusid tuleb järgmisel aastal vähendada 20%, siis ainus reaalne kokkuhoiukoht on inimesed. Väga lihtsal põhjusel. Sirbis ei anna kõik trüki ja leviga seotud kulud rohkem kui 15–17% kõigist kuludest. Seega, kui jätaksin ka lehe üldse trükkimata ja levitamata, vaid seda toimetusega paremate aegade jaoks n-ö sahtlisse toodaksin, ei suudaks ma ikkagi riiklikku kokkuhoiueesmärki täita. Pealegi, kui ikka mitte toota ja levitada, siis tekiks ju ka tulupoolele kolmekordne auk. Sirbi lugejad on küll väljaande patrioodid, aga ma ei usu hästi, et enamik neist tellimisraha maksmist jätkaks, kui ikka üldse midagi vastu ei saa (peale võimaluse toimetuses kujundatud külgi vaatamas käia).

20 protsenti kokkuhoidu tuleb ligilähedaselt kokku, kui koondaksin kümnest Sirbi töötajast kaks ning tõmbaksin lehe 24-lt leheküljelt 16 peale (nagu ta kunagi oli), sealjuures tellimis- ja müügihinda langetamata. See tähendaks vähemasti kahe valdkonna kaotamist. Milliste? Kas filmi ja kirjanduse, muusika ja kujutava kunsti või teatri ja ühiskondliku mõtte? Ilmselt oleks selle väljaselgitamiseks vaja korraldada rahvahääletus, näiteks sissehelistamisega, mis kestaks sügiseni.

Vallandamise-koondamise juures on aga väike konks. Eestis tööandjad reeglina kaotavad töövaidlused kohtus ja peavad lisaks suurele kompensatsioonimaksele veel ka koondatud oma töökohtadele ennistama. Nii et seegi on üks libe ja riigile loodetust kulukam tee. Igal juhul ja igas asutuses jõutakse enam-vähem sama absurdini, nagu Sirbi näitel näha, kui käsk on loobuda viiendikust.

Aga veel hullem on see, et meid pannakse tegelema asjaga, mille järele pole kõige vähematki tarvidust. Valitsus teatavasti teeb oma eelarve tuluarvestuse lähtuvalt sisemajanduse kogutoodangu kasvust, inflatsioonimäärast ning üldisest maksukoormusest (lisaks välisabi, mida lähiaastail tuleb veel märkimisväärses koguses). Oma möödunud nädalal heaks kiidetud eelarvestrateegias rehkendab valitsus järgmisel aastal sellega, et nii majanduskasvu kui inflatsiooni näitaja on plussmärgilised. Nii on see juba aastaid olnud ja absoluutväärtuses on see tähendanud eelarve kasvu ka oludes, kus maksukoormust on langetatud. Miks siis nüüd äkki on nii, et raha tuleb eelarvesse juurde, kulutamine aga peab kahanema (eelarvestrateegias on 2009. aasta riigi tuludeks ennustatud 99,5 miljardit krooni)? Kuhu see raha pannakse, mis üle jääb? Kas hakkavad rahandusministeeriumi ametnikud seda jälle esivanemate kombel maapõue peitma, kust seda siis ainult viimases hädas ja täiskuuneljapäevadel kätte saab?

Kultuuriministrile on öeldud, et kõigis valitsemisalades toimub kärpimine võrdselt viiendiku võrra. See on räige demagoogia, kui mitte otsene vale. Ühe eesmärgina on välja hõigatud järgmiseks aastaks 9 miljardi krooni ulatuses kokkuhoidu. Kui nii, siis miks peaks kultuurisektor sellest andma 450 miljonit ehk 5%, kui tema osakaal riigieelarves on 2%? Kus see võrdsus siin on? Ja üldse – karmi säästujutuga tekitab valitsus tuhandetes inimestes ainult stressi. Milleks? Kas selle vanavene põhimõtte järgi, et peksab, tähendab – armastab? Kuid kas see ei olegi rahas mõõdetav kulu? Ning miks on nii, et kui tänavu meil on 9 ja kõik 9 võib ka ära kulutada, siis järgmisel aastal on 10, aga kulutada võib ainult 8? Ei saa aru! Ja süveneb kahtlus, et viga pole minus, vaid vigane on riiklik rehkendus. Aga seda ikka juhtub, kui liiga palju inimesi üritavad veetšemeetodil teha üht väikest arvutustehet.