Kaitse loojat, ümarlaud!

Tiina Tammetalu: „Loomeliitude esmane missioon on kindlustada oma valdkonna loojatele loomevabadus .“

TEET KORSTEN

Äsja toimus 17 tunnustatud loomeliidu esimene kohtumine kultuuriminister Tõnis Lukasega. Sellest, mis oli kohtumise peamine ülesanne, aga ka liitude suhetest võimu ja avalikkusega räägib äsja rotatsiooni korras loomeliitude ümarlauda vedama hakanud Eesti Kujundusgraafikute Liidu esimees, kunstnik Tiina Tammetalu.

Millised on loomeliitude püsisuhted riigiga?

Meil oli tutvumiskohtumine. Nii oli see välja käidud mõlemalt poolt. Tutvustusring, liitude mõtete ja ideede esitamine. Liidud ja nende probleemid on erinevad, juhid on roteerunud ja nii täitis see ka meile endale vajalikku taastutvumise rolli. Sellised kohtumised on varasematel aastatel olnud vaba vestlusring, kus juhatamist ei oodata. Ja sõna mitte ei anta, vaid sõna võetakse. Võtavad kõik, kel midagi oma liidu nimel teistele öelda on.

Pikk hoovõtt, sest valitsus töötab juba 11 kuud.

Asusin ümarlauda vedama alles äsja. Ka minu esimene küsimus oli, et miks me oma ministriga veel kohtunud ei ole. Milles asi? Tõsine häirekell hakkas tööle, kui kuulsin meediast üht praeguse valitsuse ministritest arvamas, et „loomeinimesed on vastased“.

Ma ei saa sõna võtta iga üksiku loov­isiku nimel, igale jääb tema südametunnistuse ja valikuvabadus, aga tunnustatud loomeliitudena ei ole meie puhul kindlasti tegu vastastega!

Oleme erialaorganisatsioonid, kes tegutsevad oma põhikirja järgi ja esmane missioon on kindlustada oma valdkonna loojatele loomevabadus ning võimalikult head tingimused kõrgetasemeliseks loometööks ja Eesti hüvanguks.

Selle eesmärgi täitmine ei saa käia valitsusega vastuolude otsimise kaudu. Otsime ja pakume koostööd – seda eelkõige, ja esimese sammuna kultuuriministrile.

Kui näiteks Indrek Kasela galeristi ja riigi kunsti ekspordiraha ühe mõjukama käsutajana teatab avalikkusele, et tema põhiülesanne on „see valitsus kukutada“, siis ei tohiks tema eluülesannet kõigile kultuuriväljal tegutsejaile laiendada. Loovisikutel on enamasti palju huvitavamat teha kui riigikukutamisega jamada!

Milline siis peaks olema loomeliidu ja riigi suhe?

Minu enda loomeliidu põhikiri näiteks sätestab, et oleme poliitiliselt sõltumatu erialaliit. Mis on väga hea, sest kaitseb meie liikmeid igasuguse võimaliku poliitilise surve eest.

Tõsiselt häirib, kui üldistatakse ja räägitakse loomeinimestest ning loomeliitudest kui vasakpoolsetest, mis ühelt poolt kahjustab loomeliitude mainet, teiselt poolt on aga lihtsalt vale. Loomeliidud ei ole poliitilised organisatsioonid, me ei moodusta mingit blokki, parteipoliitilisi ühisrindeid või mingit vasaktiiba.

Muidugi on igal loovisikul oma eelistused ja kaldun ise ka arvama, et näitlejad on vist vasakpoolsemad kui näiteks graafilised disainerid, arhitektid või ruumikujundajad. Kuid ei usu, et keegi tõsimeeli erialaliitu mingi poliitilise ühendusena võtaks.

Muidugi on loomeliitudele kleebitud silte ja püütud nende mainega manipuleerida. Mõned aastad tagasi asus üks agarate aktivistide MTÜ korraldama uut nn loomeliitude pleenumit. Seejuures kasutati loomeliitude nimetust loomeliitude teadmata ja loata. Taga targemaks läks, kui selgus, et tegemist on valimiseelse propagandaüritusega.

Loomulikult ei saanud me sellist nimekaaperdamist sallida, andsime loomeliitudega oma eitavast hoiakust teada. Kusjuures, ega keegi ei keela loov­isikul sellistes aktsioonides osalemast – las osaleb! See on tema inimõigus, kuid seda ei tohi teha loomeliitude ja tuhandete teiste loovisikute nimel. Nüüdseks on avalikust inforuumist üritus nimetusega „Loomeliitude Pleenum Pärnus“ kustutatud, kuid kahju oli juba sündinud.

Igal loovisikul, nagu igal Eesti kodanikul on õigus isiklikele sümpaatiatele, on põhiseaduslik õigus valimistel otsustada oma südametunnistuse järgi. Need isiklikud valikud ei puutu aga loomeliitudesse: neisse ei pääse poliitiliste eelistuste järgi.

Loomeliidu mõiste on üsna lai. Väärib täpsustamist, kes on „tunnustatud loomeliidud“? Mida need endast ikkagi kujutavad?

Ühinguid, kes enese kohta „loomeliit“ ütlevad, on väga palju. Kuid on vaid 17 tunnustatud loomeliitu – neile kuulub Eesti riigi tunnustus seaduse alusel. Riiklik tunnustus saadakse siis, kui ollakse täitnud loovisku ja loomeliidu seaduse ning autoriõiguse seaduse nõuded.

Sellisesse loomingulisse erialaliitu peab kuuluma vähemalt teovõimelist 50 liiget, kes on autorid seaduse mõistes, kes on loonud-avalikustanud vähemalt viimase kolme aasta jooksul originaalset loomet või esitusi.

Kuidas jäite ministriga kohtumisega rahule?

Kohtumisel, kus ka liitudena omavahel alles (taas)tutvusime, me mingeid ühiseid suuri seisukohti välja ei lihvinud. Seda meilt ka ei oodatud. Kõigepealt tuleb iseendast teada anda. Küll aga võtsime kohtumisele kaasa ühe mõtte, positiivse programmiga ettepaneku kultuurivalda raha juurde toomiseks.

Ministriga kohtumisele eelnenud ümarlaual väljendas Eesti Interpreetide Liidu juht Ivari Ilja mõtet, et kultuurivaldkonda raha juurde toomiseks võiks kultuurisponsoritele maksukeskkonda paindlikumaks ja soodsamaks muuta. Nii eraisikutele kui äriühingutele.

Oli näha, et minister mõtleb kaasa. Varem oli ministeeriumi hoiak rangelt kulka-keskne, aga kohtumise lõpuks oli hüppeline areng toimunud. Kuulsime otse ministrilt, et tõepoolest, nüüd võetakse mängu ka eraisikud ja äriühingud, kes siis, kui eelnõu riigikogus seaduseks saab ning vilja hakkab kandma, võiksid kultuurisponsoritena saada soodsama maksukohtlemise osaliseks.

Millise problemaatikaga loomeliidud veel kokku puutuvad?

Autoriõiguse küsimustega. Räägin just üksikute autorite õiguste kaitsest. Olen selle teemaga ise süvitsi tuttav juba 2014. aastast, mil oma valdkonna poolt mahukaid dokumente ja ettepanekuid koostasin ning neid justiitsministeeriumisse sisendiks läkitasin. Intensiivne töö jätkus mõni aasta hiljem, kui tegeleti autoriõiguse seaduse kodifitseerimisega.

Kümmekonna aasta eest viidi autori­õigus kultuuriministeeriumi alt justiitsministeeriumi haldusalasse. Sealsed ametnikud on aga olukorras „autor vs. kasutaja“ paraku kasutajate poolel. Autorid on siin selgelt nõrgem pool ja nüüd ministeeriumis oma autoriõiguse asju ajades ka füüsiliselt justkui võõral territooriumil. Õnneks on autorite õiguste eest neil kriitilistel aegadel meie poolt väljas olnud väga tugev ja monoliitne ühisrinne: loomeliidud, Eesti Autorite Ühing, fotograafid, teatriliit jt. Tegu on hea näitega tulemuslikust koostööst, sest muidu oleksime autoritena kodifitseerimise käigus meie huvidega ristunud justiitsministeeriumi ametnike tahtele alludes võinud kõik kaotada.

See tubli ühisrinne on oma positsioone kaitsnud, sinna püsima jäänud – ja iga justiitsministri lõpuks „ära rääkinud“. Ministrid on tundliku vaistuga poliitikutena tajunud seda ennustamatute tagajärgedega ohtu, seda määramatust, mis võib saabuda siis, kui ühel osal ühiskonna liikmetest tema töövili ja sissetulekuallikas üldse ära võtta. Kui autoritelt kaoks seadusega toetatud õiguslik alus oma ausa töö viljalt õiglast tasu saada, siis ei hakkaks keegi neile seda ka vabatahtlikult pakkuma. See tähendaks teha seaduse alusel üks osa ühiskonnast oma töö ja tegevuse eest tasuta jäävateks pärisorjadeks.

Mil moel koostöö loomeliitude ja valitsustasandiga tõhusamaks muuta?

Ühine, korraga kõiki 17 liitu hõlmav infovahetus ministeeriumi laua taga peaks taastuma. Praegune esmamulje on, et suhtlus ministeeriumiga on vahepealsel perioodil killustunud justkui ühekaupa kabinettides kõnelustel käimiseks.

Hea sõnaga tahaksin tagantjärele meenutada autoreid toetava koostöö eest omaaegseid justiitsministreid Andres Anvelti ja Urmas Reinsalu. Tänu neile pole meid õnneks kiviaega tagasi lennutatud.

Oleks muidugi hea, kui autoriõigus taas kultuuriministeeriumi tagasi toodaks. Kuna seda plaanis ei ole, võiks miinimumprogrammina kultuuriministeeriumis vähemalt üks nõunik olla, kes autorikeskselt ja loojasõbralikult olukordi hindaks, et abivajajatele vähemalt esmastki nõu anda.