Kalevipoeg, sortsid ja EKP

Tiit Pruuli

Mati Graf, Kalevipoja kojutulek. Argo, 2008. 424 lk.Ajaloolane Mati Graf on kirjutanud väga hea ja vajaliku, suisa monograafilise ambitsiooniga raamatu Eesti NSV partokraatia hilisajaloost. Nagu hea raamat ikka tekitab ka Grafi oma erinevaid emotsioone ja edasimõtteid. Pealkiri „Kalevipoja kojutulek” ajab näiteks lihtsalt naerma. Kes on Kalevipoeg? Esimesel hetkel arvad, et metafoor käib Eesti iseseisvuse taastulemise kohta. Teost lugedes süveneb veendumus, et Kalevipojana kujutatakse hoopis Vaino Väljast, kes tuuakse 1988. aastal Lõuna-Ameerikast agoonias visklevale EKP-le appi sortsidega võitlema.

Samalaadseid ja tõsisemaidki üllatuslikke avastusi pakub raamat teisigi.  Tagakaanelt saame teada, et selles teoses jutustatakse aastaist 1978-88 Eestis ehk „ajast, mil üle riigi rullus suur venestuslaine ning toimus valitsejavahetus Eesti NSVs kuni ajaloolise Suveräänsusdeklaratsiooni vastuvõtmiseni”. Üha harvem ostan trükitooteid, millel pole isiku- ja teemaregistrit. Selles raamatus seesugused puuduvad. Nüüd peab lugeja istuma, pliiats käes, nimesid välja noppima ning teemasid alla joonima – raske ja tänamatu töö, mille toimetajad ja arvuti oleksid võinud suurema vaevata olematuks teha. Iga sellelaadse üllitise usaldusväärsust näitavad muu hulgas  allikad, millele on toetutud.

Viitestikust leiame lisaks vaieldamatult autentsetele arhiivimaterjalidele üldkäsitluste autoritena sellised nimed nagu Marju Lauristin, Mati Hint, Viktor Niitsoo, Rein Ruutsoo, Toomas Hendrik Ilves, Jaan Kaplinski, Peeter Kaasik, Kaarel Piirimäe. Väärikas ja usaldusväärne seltskond. Aga nemad ei mahu ju kuidagi selle teose peategelaste hulka! EN SV juhtkonda kuulunud meestest-naistest on korrektselt ja ametlikult viidatud vaid paarile Vaino Väljase ajaleheintervjuule, Advig Kirise ja EnnArno Sillari käsikirjalistele märkmetele ja mõnele vähem tähtsale allikale. Kuidas on see teos siis sündinud?  Samuti nagu Marek Tamm on Varraku raamatublogis arvanud (vt http://blog.varrak.ee/?p=168), on minulgi kahtlus, et Grafi kirja pandu näol on, vähemalt ositi, tegu Vaino Väljase varjatud mälestustega.

Teksti ja väga lünkliku viiteaparatuuri hoolikal lugemisel võib siiski leida, et kasutatud on ka Enn-Arno Sillari ja Indrek Toomega peetud vestlusi, tõenäoliselt veel kümneid intervjuusid, mille kaasvestlejad pole identifitseeritavad. Võib-olla on autori käsutuses olnud ka Johannes (Ivan) Käbini käsikirjalised mälestused. Algusest alustades selgub, et raamatu põhiliiniks, millele on ehitatud dramaatiline konflikt, on „heade” ja „halbade” kommunistide  omavaheline võitlus. Headeks on Vaino Väljas, Edgar Tõnurist, Arnold Rüütel, Arnold Green, kellele hiljem lisanduvad Enn-Arno Sillari, Indrek Toome ja veel mõni. „Rahvuskommuniste” iseloomustades kasutatakse epiteete särasilmne, energiline, asjalik, intelligentne, tolerantne, tasakaalukas jne. Pahade rollis on Karl Vaino, Vladimir Käo, Nikolai Johanson, Leonid Lentsman, Konstantin Lebedev, Rein Ristlaan. Johannes Käbin istub, nii nagu ta seda kogu oma pika elu teha oskas, kusagil seal vahepeal, kord ühes, kord teises paadis, aga pigem on ta skeemi vettpidavuse huvides paigutatud Väljase vaimse isa rolli ja positiivsesse konteksti. Ebamäärasesse kategooriasse satuvad karjäärikommunistid või kaasajooksikud või üldskeemi sobimatud Artur-Bernhard Upsi, Otto Merimaa, Valter Klauson, Bruno Saul jmt. Esimene küsimus, mis kohe kerkib, on seotud autori määratlusega „rahvuskommunistid”, mis saab osaks tema teose positiivsetele kangelastele. Eks see ole muidugi vaatepunkti skaalale paigutamise küsimus.

Mina olen siiani toonasteks rahvuskommunistideks pidanud Marju Lauristini, Sirje Endret, Ülo Vooglaidu, 40 kirjale alla kirjutanud parteilasi ja paljusid kultuuritegelasi, maaelu  juhte jms. Iialgi pole pähe tulnud sellise tiitliga pärjata Johannes Käbinit või Vaino Väljast. Väljase, Rüütli, Toome, Alliku, Titma, Allmani jt perestroika-aegne positiivne roll protsesside kaasjuhtidena ja pingete maandajana iseseisvuse veretul saavutamisel on hoopis iseküsimus, mis ei tee neist aga, vähemalt minu skaalal, toonases kontekstis rahvuslasi. Mis jälle omakorda ei tähenda, et kellegi siin nimetatu tänases Eesti-armastuses oleks mul põhjust vähemalgi määral kahelda. Karl Vaino seltskonna iseloomustamiseks kasutatakse raamatus enamasti terminit „internatsionalistid”. Vainost, eestlaste  seisukohalt muidugi äärmuslikust tagurlasest, ei maksa aga teha ajudeta idiooti. Lugegem Grafi ja vaadakem ka näiteks ETV arhiivis leiduvat, Vaino vist ainukest pärast Eestist lahkumist antud avalikku mahukat intervjuud, mille ta andis 2000. aastal Moskvas Saksa telegrupile. Kuni 1987. aasta fosforiidikampaaniani suutis Vaino tegelikult kõik oma olulisemad plaanid ellu viia ja parteisiseseid positsioone hoida, Moskvale ja ka Gorbatšovile meeldimisest rääkimata. Tema kaadrivalik (nt Käo, Ristlaan) sobitusid süsteemi hästi ja negatiivsedki hinnangud kaasparteilastele (nt Rüütel) ei johtunud ainult isiklikust või poliitilisest antipaatiast.  KGB ja Vaino algatatud kampaania Eesti kui ideoloogilise võitluse eesliini ja katsepolügoni toetuseks (siia hulka kuulusid võitlused pagulaste, välismaiste turistide, Soome TV ja kohalike erimeelsetega) oli tegelikult saatanlikult kurikaval plaan, millega hoiti ohjes rahvuslikult meelestatud rahvast ja teeniti kannuseid Kremlis. Lisaks hoidis see perestroika algusaega 1986–88 Eestis märksa suurema sordiini all, kui see oli Venemaal. Kokkuvõttes, vaadates toonast ränka võimuvõitlust, vahendeid ja eesmärke, tekib muidugi küsimus (selle võib soovi korral ka tänasesse päeva ekstrapoleerida): kas tegelikult oligi parteilaste omavahelise  heitlemise taga erinev ideoloogiline platvorm?

Graf ei too ühtegi näidet, mille põhjal näeksime, et „rahvuslastel” oleks ühes või teises küsimuses olnud vastasleerist erinev tegevuskava. Naiivne on arvata, et EKP VIII pleenumi (1950) põhiküsimus oli Venemaalt tulnud pajuvenelaste ja Moskva emissaride võitlus eesti „natsionalistide” Nikolai Karotamme ja endistest eesti kommunistidest poliitvangidest moodustatud juhtkonna vastu. Need pühiti lihtsalt plaanipäraselt teelt, kui tarbetuks muutunud prügikalad. Niisama talitati ju enamikul kommunistidele allutatud maadel. Samamoodi polnud Tallinnas võimalik kobiseda, kui 1967. aastal loodi KGB 5. osakond või 1978. aastal saadeti Moskvast täitmiseks salaotsused venestamise süvendamiseks. Neis olulistes küsimustes poleks olnud vahet, kas 5. osakonda oleks fanaatilise kommunisti Nikolai Johansoni asemel kureerinud Vaino Väljas või haridusministriks oleks fanaatilise venemeelse Elsa Gretškina asemel olnud Arnold Green. Kohalike juhtide mängumaa ideoloogilise võitluse põhiküsimustes, venestusprogrammide täitmises, migratsiooni piiramises jms oli ahtake, kui mitte olematu. NLKP koos KGB ja sõjalis-tööstusliku kompleksiga ei lubanud siin sammu ei vasakule ega paremale. Jah, selle üle  võis pisut kaubelda, kui palju põllumajandusandamit Venemaale tuleb saata ja kui palju fonde ja limiite vastu õnnestub küsida, kui palju põlevkivi või tsementi toota, kuid laias laastus võis mänguruumi mõõta millimeetrite ja grammidega. Jah, ja mõnikord on millimeeter ja grammgi suured ja olulised mõõtühikud …

Üks asi, mida me Grafi teosest ei leia ega saagi leida, on toonaste valitsejate aus eneseanalüüs. Seda saabki teha ainult iga inimene ise, mitte kõrvalseisja. Ja olgu kohe öeldud, et ma ei oota siinkohal mingeid avalikke patukahetsusi ega vabandusi. Eelkõige huvitab mind, kuhu ja miks üks või teine inimene paigutas  oma moraalse verstaposti, millest edasi ta ka välise surve all enam minna poleks saanud. Ju me kõik, kes totalitaarriigist tulnud, teame neid hingeheitlusi, mida meil läbi teha tuli (kes ei tea, on kas loll või ise lurjus). Kes oli oma andekuse, auahnuse või töö iseloomu tõttu võimule lähemal, neil oli otsustamis- ja heitlemiskohti rohkem kui teistel. Mäletan, milliseid sisevõitlusi elasin ise läbi, kui läksin ajakirjandustudengina õppejõu soovitusel 1986. aasta maiparaadil koos kaastudengiga Tartus tribüünile, et üle linna paigutatud mögafonide kaudu mööda marssivaid töökollektiive tutvustada ja kiita. Läksin sinna sellele vaatamata,  et linnakomitee oli teinud olulisi kärpeid meie ettevalmistatud teksti. Ja innustununa õppejõu ning linna ideoloogiajuhi kiidusõnadest ronisin oktoobripühade aegu uuesti tribüünile paraadi kommenteerima.

Miks? Lollusest? Edevusest? Kas oleksin, kui perestroika poleks üllatama pääsenud, mõne aja pärast ka parteisse astunud? Ei tea, pole ühte ja head vastust. Aga need, tagantjärele ju pisikesena paistvad küsimused vaevavad siiani. Seda enam austan neid, kes selliseid kompromisse ei teinud, ja tunnen huvi, milline oli teistel ühe või teise kompromissi määr ja hind. EN SV juhtkond ei koosnenud ju kaugeltki ainult elukutselistest  karjeristidest või kaabakatest. Oleks olnud teine aeg, oleks Indrek Toomest võib-olla saanud hoopis maailmanimega sportlane, Vaino Väljasest tõsine teadlane, Arnold Rüütlist tubli põllumees. Nüüd pidid nad suure osa oma elust ja energiast raiskama tühisusele või tühisusega võitlemisele. Või oli see hoopis võitlus eestlaste püsimajäämise eest? Jaak Allik on „Kalevipoja kojutuleku” tituleerinud lausa teaduslikuks teoseks. Seda kõnealune raamat küll pole.

Teadustööst ei erista seda aga eelkõige mitte belletristlik stiil, vaid paljud katteta väited. Siiski on informatsiooni, sealhulgas uue või väheses käibes informatsiooni hulk aukartust äratav. Võib nuriseda natuke lodeva ülesehituse üle, aga see-eest sobib kirjapandu hästi lugemiseks ka neile, kes tavapärast puist ajalooteksti ei viitsiks puurida. Küll aga tuleb Allikuga nõustuda, et EKP uuendusmeelse osa roll Eesti iseseisvuse taastamisel oli oluline, olulisem, kui paljud tahaksid tunnistada, ja see roll on meil veel rahulikult läbi uurimata. Grafi raamatu õnnestumine oleks täielik, kui sellest tekiks tõsiseid siirdeid meie ajalooteadvuse laiendamiseks. EKP juhtkonnal vähegi tõsiselt võetavat taasiseseisvumise käsitlust ei olnudki. Rahvarindel, ER SP-l, muinsuskaitseliikumisel seeeest  kõigil n-ö oma versioon olemas (äsja ilmunutest tuleks tähelepanu juhtida Eve Pärnaste koostatud mahukale ER SP ajaloole ja Rein Ruutsoo heale artiklile Rahvarinde muidu propagandamaigulises kogumikus).

Aga paari aasta eest ilmunud Bruno Sauli „Meie aeg” ning praegune Grafi ülevaateteos näitavad, et Eesti on tänaseks küll niipalju terve ja tugev, et poliitika ei ulata enam mõjutama ajaloolise päristõe ihalust. Loodan väga, et tuleviku ajaloolastel on lugeda ka Indrek Toome, Enn-Arno Sillari, Tõnu Laagi jt asjalikud mälestused. Rein Ristlaane, Vladimir Käo või mõnegi teise järeltulijad võiksid oma moraalseks kohustuseks  võtta oma vanemate elutöö vastuoluliste tahkude talletamise.