Kaotatud ajalugu otsimas

Iivi Anna Masso

Kaiken takana oli pelko. Kuinka Viro menetti historiansa ja kuinka se saadaan takaisin. Imbi Paju ja Sofi Oksanen (toim), WSOY, 2009. 565 lk.    Seitsekümmend aastat Molotovi-Ribbentropi paktist, kuuskümmend märtsiküüditamisest, kakskümmend Berliini müüri  langemisest. Nende tähtpäevadega seoses avaldati Imbi Paju ja Sofi Oksase koostatud mahukas antoloogia „Kõige taga oli hirm – kuidas Eesti kaotas oma ajaloo ja kuidas see tagasi saada”. Kogumik ilmus Helsingis kaks päeva enne küüditamise aastapäeva, piduliku leinaseminari ja suure meediakära saatel. Kära tõusis, tõsi küll, muust kui raamatust endast – sellest paar sõna allpool.

Milleks Soomes Eesti ajalugu? Ka see küsimus kerkis seoses Paju ja Oksase raamatuga esile. Soomes on kirjutatud Eesti ajalugu ennegi, tuntumad nimed sel alal on professor Seppo Zetterberg  ja dotsent Martti Turtola. Ometi oli just Turtola üks neist, kes panid pahaks, et sedapuhku on tulnud eestlased soomlaste õuele „oma musta pesu pesema”. Mõte, et eestlased Eesti asja Soome pinnal arutada ei tohiks, on huvitav – ajal, mil muidu ülistatakse multikultuurilisust ülima väärtusena. Tegu pole ka päris Soome pinnale tunginud eestlaste siseasjaga. Oksanen on Soomes sündinud, soomekeelne soome kirjanik, kes ilmselt tänu oma ema eesti taustale on oma viimastes teostes Eesti saatusele pühendunud. Teine autor Paju on eestlane, kuid temagi on suure osa elutööst, mille hulka kuulub dokumentaalromaan  ja -film Stalini terrorist, teinud just Soomes. Antoloogia kirjutajate hulka, keda on kokku oma kolmkümmend, kuulub lisaks eestlastele ja soome-eestlastele ka soomlasi, ameeriklasi, venelasi, sakslasi ja eestivenelasi, intervjueeritud on ka briti ajakirjanikku Edward Lucast. Sama lai on teemade ring: selle keskmes on okupatsioon, sovetiseerimine ja küüditamised eelkõige Eesti ja eestlaste seisukohast, kuid see hõlmab ka vene, soome ja juudi kogemust ning aega 1930ndatest tänapäevani. Ka stiililiselt on mahukas antoloogia üpris kirju: see sisaldab nii rangelt teaduslikke artikleid ja akadeemilise  uurimustöö tutvustusi kui ka vabamaid esseesid ja mõtisklusi ning ilukirjandusliku värvinguga „pildikesi tõsielust”. See „igaühele midagi” põhimõte toimib üllatavalt hästi. Esteetilise terviku ühtlustamiseks oleks toimetajad ju võinud paluda mõnel teaduslikul kirjutajal oma tööd veidi populariseerida ja mõnel teisel oma kommentaare veidi süvendada, kuid samas on lugejal võimalik tutvuda kogumikuga artikleid omal valikul ning läbisegi uurides, ja kergemad lood pakuvad raske empiirilise infotulva vahele hingamisruumi. Kogumik ei pretendeeri teadusliku teose staatusele, mistõttu selle osaline  akadeemilisus on pigem ekstraboonus. Antoloogia on jagatud temaatiliselt kaheksaks osaks, okupatsiooni ja sovetiseerimise ajaloolis-õiguslikust tõdemisest Gulagi ja nõukogude tegelikkuse eri aspektide kirjelduste kaudu Eesti iseseisvuse taastamiseni välja. Jaotus mõjub hästi ja annab teema- ja tegijakirevusele raamid, kergendades lugeja orienteerumist laias teemade ringis.     

Eesti ikka oli okupeeritud

Praegusel tõerelativismi õitseajal pole see tõde paraku kõigile enesestmõistetav, ja mida enam seda ida poolt eitatakse, seda enam jätkub läänes „häid inimesi”, kes konkureerivaid „tõdesid” võrdselt püüavad mõista. Seega on Paju ja Oksase raamatu kõige vajalikum, ehkki mitte tingimata kõige nauditavam and rangelt teaduslik ajalooliste ja juriidiliste tõsiasjade tulv, millest ka innukaimad „erinevate tõdede otsijad” ei saa üle ega ümber.  Soomes tuntakse Eesti vastu palju huvi, ja huvilised on osanud ka teavet hankida. Kuid arvestades asjaoluga, et seal ajalooõpikute tõlgendus Eesti „liitumisest N. Liiduga” ning viimase argisest tegelikkusest olid enam-vähem samad raudse eesriide taga ilmunutega – selle vahega, et Soomes usuti neid tunduvalt rohkem kui Eestis, pole ühtede kaante vahele kogutud laialdane faktiteave ka meie parimatele sõpradele üleliigne. Kogumiku informatiivse tuumiku, mis loob omamoodi raamid inimlike ja emotsionaalsete aspektide kirjeldusele ning arvamustele ja hinnangutele, moodustavad Olof Mertelsmanni  sovetiseerimise ajaloolis-geograafilise tausta ülevaade, Lauri Mälksoo okupatsiooni õigusliku külje detailne kirjeldus, Aigi Rahi-Tamme uurimustöö eestlaste küüditamise teemal ja Ivo Juurvee lausa tuimestavalt üksikasjalik selgitus, kuidas KGB „aktiivsete meetmete” käigus rahvusvahelisse avalikkusse söödetud väidetest said korduste ja edasiviitamiste kaudu „faktid”, mille õnge lähevad isegi tõsiseltvõetavad ajaloouurijad. Huvitavat teavet sisaldavad ka mitmed muud sõnavõtud, sealhulgas Mart Laari lugu metsavendade tegevusest küüditamise kontekstis ja Paju artikkel „Valel on pikad jalad”, kus  ta kirjeldab, kuidas nõukogude propaganda vallutas pärast okupatsiooni orwell’like võtetega nii avaliku inforuumi kui ka inimeste mõttemaailma. Tolle propaganda kirjeldus tekitab meis, kes seda live-action-versioonis veel mäletavad, eelkõige ebameeldivavõitu déjà-vu-tunde, kuid raudse eesriide taga elanuile ja ka taas iseseisva Eesti uutele põlvkondadele mõeldes on sellegi õnneks üha eksootilisemaks muutuva kultuurižanri talletamine kahtlemata väärt ettevõtmine. Ja kui paljud eestlasedki teavad, et nõukogude võimu algaastail hävitati Eestis 30 miljonit köidet kirjandust? 

Kõige taga oli hirm

Paju ja Oksase raamatu üks suuremaid plusse tavapäraste ajalooraamatutega võrreldes on Gulagi ja nõukogude tegelikkuse psühholoogilistele mõjudele pööratud suur tähelepanu. Rääkides totalitarismist ja eriti, katsudes veenda „aktiivsete meetmete” abil töödeldud lääne idealiste, et nõukogude režiim oli lääne demokraatiast halvem (mäletan oma ülikooliõpetaja aastatest, et see oli vahel üllatavalt raske), kipume ikka režiimi kuritegelikkuse tõestuseks appi võtma laibavirnu. Ellujäänute, pereliikmete ja naabrite psühholoogilisi kogemusi on raskem kirjeldada, nende abil poliitilisi argumente põhjendada aga veel raskem. Raamat õigustab oma pealkirja, sest palju on juttu hirmu rollist totalitaarse režiimi konkreetse ja ka propagandistliku tööriistana. Selles kategoorias hakkab silma Heino Noore kirjeldus okupatsiooni mõjudest tervisele, sealhulgas vaimsele tervisele, ja Jehanne M. Gheithi lood venelaste Gulagi kogemustest. Gheith räägib muu hulgas erinevatest traumatöötlemisviisidest: kes nimetab oma koera Jossif Staliniks, et koera käsutamise ja tema eest hoolitsemisega laagrikogemus kuidagi „kontrolli  alla saada”, kes tõmbub endasse ja keskendub mälestuste asemel kellamehhanismide tehnilistele üksikasjadele. Vladimir Bukovski, kelle varem mujal avaldatud lood pakuvad kogumikus esteetiliselt parima lugemisnaudingu, räägib essees „Kuidas ehitada kindlust” sellest, kuidas laagriolud hävitasid üksikisiku individuaalsuse viisil, mis toob meelde Hannah Arendti 1940ndate lõpus avaldatud Saksa koonduslaagrite loogika kirjeldused. Traumateema ulatub ka hilisemat aega kirjeldavatesse, ajaloo ja kodanikuühiskonna taastamisest kõnelevatesse artiklitesse. Huvitav on Jukka Mallise nägemus Soome traumast.  Mallinen nimetab „noodikriisi” ja Tšehhoslovakkia 1968. aasta sündmusi „poliitiliseks piinamiseks”, mille põhjustatud traumat selle all kannatanud eliit ei ole veel läbi elanud, ega seetõttu end terveks ravinud. Mallinen räägib ka liigutavalt sellest, kuidas ta leidis Eesti Moskva ja Jaan Krossi teoste venekeelsete tõlgete kaudu. Soome vaatevinklit nõukogudeaegsele Eestile avab ka Tauno Tiusanen. Mitte kõik soomlased ei uskunud ametlikku tõde.     

Eesti valik

Kõigel, mida kogumik pakub, pole siinkohal võimalik peatuda. Okupatsiooni mõjusid analüüsitakse lisaks psühholoogiale ka majanduse ja keskkonna seisukohalt. Oma teema on vähemusrahvused: võime lugeda eestivenelastest ja eestijuutidest. Paju  pilguheit Eesti 30ndate juudipoliitikale Londonis välja antud The Jewish Chronicles’i kaudu räägib Eestist kui juudisõbralikemast Ida-Euroopa riigist sel ajal. See pole väheoluline, arvestades seda, millise jõulisusega on mõnel pool taas esile kerkinud nõukogude propaganda väide, et vaba Eesti oli – ja on – natsiriik. Eestivenelane Sergei Issakov räägib Igor Kotjuhhi intervjuus, kuidas nõukogude aeg lämmatas esimese iseseisvuse aegse eestivene kultuuri ja kirjanduse „kodanliku igandina”. Usun, et eriti sellised seigad Eesti minevikust pakuvad soome lugejale ahhaa-elamusi. Kõrvaltvaatajale võib ka vaikset vastupanu kirjeldav sektor olla üllatuslik, ehkki N. Eestis  üleskasvanule on tolle aja poliitilised naljad (Paju) ja trotslikud seltskonnalaulud (Oksanen) hästi tuttavad. Küll aga rebib vähemalt muige huulile Bukovski lugu poliitvangide võitlusest süsteemi vastu süsteemi enda relvadega, mõttetu bürokraatia abil. Selle toimingu geniaalsus seisnes režiimi olemuse tundmises: kui bürokraatlik vorm on olulisem kui asjade sisu, keskendugem vormile – ja see töötab! Õigeid nööre tõmmates võib aparatšik’ud hukutada nende endi poolt ülal peetud kaardimaja alla. Bukovski kõrval on Eesti president Toomas Hendrik Ilves  teine tuntud autor, kellelt kogumikus avaldatakse varem juba avaldatud tekst. Eesti Diplomaatias ja soome Kanavas ilmunud essee „Meeloslasi mäletades” kõneleb väikeriigi välispoliitika raskest valikust pragmatismi ja sirgeselgse väärtuspõhisuse vahel – dilemma, mis pole kuhugi kadunud aastatuhandete jooksul, sestsaadik, kui ateenlased asetasid väikese Melose saare asukad võimatu valiku ette. Artikli kaasamine kogumikku on nutikas, sest see sõnavõtt on oluline lüli Eesti ja Soome vahel välispoliitiliste valikuvõimaluste üle peetud arutelus, aga ka sellepärast, et nõukogude terrori olemust nii põhjalikult valgustava tõestusmaterjali taustal avaneb Eesti valik arvatavasti Nato-kriitiliselegi soome lugejale uues valguses. Seevastu ei tule tuntud rahvusvaheliste asjatundjate Anne Applebaumi ja Edward Lucase sõnavõtt nii hästi esile kui sisu poolest pidanuksid. Need on esitatud ümberjutustatud intervjuu vormis, kus segunevad intervjueerija Jyri Hännise hääl, intervjueeritavate sõnad ning nende teoste refereeringud nii, et lugejal on raske mõista, kes mida ja millal räägib. Mõne originaalteksti tõlge või selgem otseintervjuu  oleks nende autorite mõtted paremini välja toonud. See, et nad kogumikku kaasati, on siiski teretulnud, arvestades eriti seda, et Applebaumi Gulagi raamatu soomekeelset tõlget ei ole veel avaldatud.       

Tsirkus tuleb

linna Martin Arpo, Toomas Hiio ja Terje Anepaio räägivad sellest, kuidas Eesti ajalugu tagasi tuuakse – ja sellestki, kuidas huvi mineviku vastu on kõikuma löönud, kui iseseisvus on juba „vana asi”. Tänapäeva Eestist kõneldes on antoloogia tugevuseks see, et see ei ülista vaba Eestit põhimõttel, et kohe vabaduse tulles muutus rohi roheliseks, taevas siniseks ja inimesed heaks. Jüri Reinvere kirjutises „Ütle, mida mäletad” ja Oksase lõpuloos „Dekolonisatsiooni ajast” on vaadeldud  okupatsioonijärgset Eestit üsnagi kriitilise pilguga. Kriitika detailide üle võib vaielda, kuid tõdemus, et vabanenud ja kiirelt demokraatia taastanud Eesti ei ole tingimata kohe täiuslik imemaa, tuleb tervikule ainult kasuks. Eesti lugejale ei ole suuremat vajadust selgitada, mida nõukogude kord, Stalini terror, avaliku sfääri läbi-ideologiseerimine ja vaba mõtlemise keeld endast kujutas. Ometi oleks mälu kaardistamiseks – ja miks mitte ka rahvustevahelise mõistmise süvendamiseks – see teemat mitmetahuliselt käsitlev antoloogia vajalik ka siin. Soomes tõestas raamatu  vajalikkust juba kära, mis selle ilmumise ümber tekkis. Kurikuulus Helsingi ülikooli Eesti-vaenulik õppejõud koos käputäie mõttekaaslastega püüdis raamatu presentatsiooni ja küüditamiste mälestusseminari takistada. Kriminaliseerimiskatsete ebaõnnestudes kutsus ta kohale Öise Vahtkonna ja Naši, et raamatu, Eesti ja eestlaste vastu protesteerida. Järgnes enneolematu meediatsirkus. Meedia huvi võib mõista, sest see, et keegi tänases Soomes püüab aktiivselt takistada Gulagist ja stalinlikest kuritegudest rääkimist, on iseenesest skandaalne – ja veelgi enam, kui appi kutsutakse  piiritagused jõud. Teiselt poolt oli meedia poolt vene äärmusrahvuslastele osutatud tähelepanu liialdatud: avaldamisejärgsetes intervjuudes kuulati vihadotsenti mõttekaaslastega ning autorid olid sunnitud vastama nende absurdsetele süüdistustele ehk sisuliselt õigustama raamatu ilmumist, selmet avada selle sisu või rääkida küüditamiste tähendusest eestlastele. Nagu Helsingin Sanomate Hannu Marttila asja selgitas: soome meedias tähendab „erapooletus” seda, et kui „konfliktis” on kaks osapoolt, tuleb neid võrdväärselt kohelda, ka  siis, kui vastakuti on aastate uurimistöö ja tuhandeid dokumente ning käputäis vihaseid „ei”-ütlejaid. Lõpuks pöördus farss siiski raamatu reklaamiks. Välismaa meeleavaldajaid tuli kohale „tervelt” 14, publiku huvi presentatsiooni vastu oli tohutu. Paljud soomlased said nüüd ka paremini, mis asja end „antifašistlikuks komiteeks” nimetav seltskond ajab. Parimal juhul toob Paju ja Oksase raamat värsket kevadtuult kohalikesse aruteludesse Soome enda mineviku ja soometumise üle. Esimesed märgid osutavad, et keskustelu käivitajana on kogumik juba teinud oma töö.