Kapitalismiga kapitalismi vastu

Kadi Maria Vooglaid

Tulevatele põlvedele parema maailma pärandamine on väärtus, mida jagame kõik. Üle-eelmises Sirbis kirjutab Gustav Kalm sellest, miks noored inimesed ei suuda või soovi enam „võidelda õiglasema ühiskonnakorralduse eest”. Süvenevas passiivsuses on artikli autori sõnul süüdi kapitalistliku tarbimiskultuuri konstrueeritud ihade tuimestav, tasalülitav toime, mis viib selleni, et seda süsteemi peetakse resigneerunult „ainsaks võimalikuks poliitiliseks režiimiks”. Eelmise nädala väljaandes ilmus Rainer Katteli teemakohane artikkel „Mis nägu on kapitalism?”, kus jääb kõlama mõte, et kapitalismist ei ole tingimata tarvis loobuda. Pigem tuleks ehitada paremat kapitalismi ning teha seda teadlike poliitiliste valikute langetamise teel. Kuid kumb siis ikkagi – kas kapitalism kui traagiline paratamatus või kapitalism kui ainus arukas valik? Tegemist ei saa olla pelgalt maitse-eelistuse või mingi ebamäärase pingega küünilisuse ja naiivsuse vahel. Viimased aastakümned väldanud üleilmne avalik arutelu keskendub üha enam tõdemusele, et kapitalistlik ühiskonnakorraldus on kogu inimkonna kestvuse võtmeküsimus, mistõttu on ülioluline, et antud teemal kujuneks jagatud arusaam, nn „kogukondlik epistemoloogia”.1Pärast maailmasõdade šokki on inimesed igasuguste ideoloogiate suhtes püsivalt skeptilised. Ka kapitalismi võib näha kui ideoloogiat, mille kohaselt on turumajandus ainus tee tagamaks pan-rahvuslikku heaolu, rahu ning üksmeelt.2 Skeptikud viitavad kapitalismi kleptokraatlikule loomusele, laastavatele majanduskriisidele, asjaolule, et kogu maailma jõukus on koondunud absurdselt marginaalse seltskonna kätte, et kellegi kasum põhineb alati kellegi kahjumil ning et ka kapitalism on nõudnud inimohvreid. Paraku pole kapitalismil nägu. Puudub patuoinas. Süüdlaste väljaselgitamine sumbub abstraktsete ajalooliste protsesside, globaalsete komplekssete struktuuride, sõltuvussuhete ning hajutatud vastutuse sohu. Neil, kes kõhkluste kiuste vooluga vastumeelselt kaasa lähevad, ei jäägi üle muud, kui süüdistada topeltstandardite vohamises iseennast.

Ent paradoksaalsel kombel võib just selles peituda lunastus. Omaenda vastutuse tajumine on praeguste (tegelikult igasuguste) probleemide lahendamise olulisim komponent. Mõnes mõttes on õigus neil, kelle meelest väärivad õiglust vaid need, kes selle endale välja võitlevad. Katteli tsiteeritud Ha-Joon Chang räägibki majanduslikus plaanis aktiivsetest kodanikest,3 kes võtavad majandusküsimustesse puutuva tõe väljaselgitamist iseenesestmõistetava kodanikuõiguse ning ka -kohustusena. Ideoloogiate kritiseerimine ning kapitalistlike vandenõuteooriate paljastamine ei vii väga palju lähemale lahendustele, kuna neis peitub vähe faktilist, mille baasilt saab edasi liikuda. Siiski võimaldavad teadmised poliitiliste valikute olemuslikust ideoloogilisusest ning korruptsiooni teoreetilistest toimemehhanismidest luua läbipaistvamaid süsteeme, tehes seda alt üles, ühiste väärtuste pinnalt.4 Kuid selleks, et kvantitatiivne muutus saaks üle minna kvalitatiivseks, on enne vaja kvantiteeti. Süveneva kriisi lahendamine näeb ette seniolematut personaalse kaasatuse taset, ent tänu info kättesaadavusele ning kaasaegsele kommunikatsioonitehnoloogiale ei tundugi see nii võimatu.
Eelöeldu põhineb ühel olulisel eeldusel – etteantusel, mille kohaselt on teatud ökonoomilis-ökoloogilised protsessid, näiteks kliima soojenemine ning globaalne majanduskoostöö, tagasipöördumatud ning teineteist mõjutavad protsessid. Küllap on enamik puutunud kokku kõhedust tekitavate oletustega, mille kohaselt kurnab globaalne tarbimine planeedi kõik ressursid üsna pea ning seda kolossaalsete tagajärgedega, viies senise maailmakorralduse kokkuvarisemiseni. Selline stsenaarium võib teoks saada ainult kapitalistliku paradigma raames, ent kuna neid protsesse olevat võimatu tagasi pöörata, saab see teoks nii ehk naa,
kuna alternatiivid puuduvad. Sellisena on kapitalism iseennast teostav ennustus.
Iseennast teostav ennustus on sotsioloog Robert Mertoni sõnastatud fraas viitamaks teatud tüüpi dünaamilisele protsessile, kus reaalsus on vastavuses uskumusega viisil, mis võib jääda uskujale enesele nähtamatuks või arusaamatuks. Kui kasutada seda neologismi kapitalismi kirjeldamiseks, võib väita, et kapitalistlik ühiskonnakorraldus saab olema ainus reaalsus seetõttu, et inimesed usuvad sellesse, isegi kui neil pole selleks mitte mingit alust. Usk mõjutab käitumist ning nõnda muutubki kapitalism ainureaalsuseks, kinnitades seeläbi tagantjärele algse uskumuse valiidsust. Mertoni järgi põhinevad iseennast teostavad ennustused alati valedel eeldustel ning hirmudel. Tekib küsimus, kas oleme sel sajandil sellest punktist juba möödunud, kas ennustus on juba täide läinud, või on veel võimalik oma usk homsesse ehk lootus paremale tulevikule rajada õigematele eeldustele.5
Mõnevõrra lihtsustades võib väita, et kõikide kriiside põhjused peituvad eelmiste kriiside lahendites. Miskipärast on kujunenud nii, et kapitalismi voorused on alati parim abinõu kapitalismi pahede vastu. Aeg-ajalt tuleb ette, et kui otsused ei ole olnud piisavalt ettenägelikud, teisenevad voorused aja möödudes hoopis pahedeks ja vastupidi. Siis tuunitakse üht-teist ümber ning oodatakse, kuni vääramatud jõud jälle tuule suunda muudavad. Kapitalismi voorustest ja puudustest eesseisvate valikute kontekstis on palju kõnelnud ja kirjutanud majandusvisionäär Jeremy Rifkin, kes on 2005. aastal külastanud muuseas ka Tallinna. Viimased kümmekond aastat on ta olnud Euroopa Liidu nõustaja tänapäeva väljakutsetele vastavate infra-
struktuuride väljatöötamisel. Need põ-hinevad tema „kolmanda industriaalrevolutsiooni” mudelil, mille aluseks on üleilmne üleminek taastuvenergiale ning lateraalse võrgupõhise energiaturu loomine. Muu hulgas väidab Rifkin, et võrgustumine viib lõplikult kapitalismi pahede (masstootmise, monopolide jms) väljasuremiseni, alles jäävad kapitalismi voorused ehk ettevõtlikkus, majanduslik iseseisvus jms.6
Iseenesest ahvatlev idee – kapitalism kui abinõu kapitalismi vastu. Selline asjade kulg peaks rahuldama nii kapitalismi kriitikuid kui evangeliste. Võrgustumise osas eesrindlik Eesti peaks Euroopa Liidu liikmesriigina selle stsenaariumiga eriti hästi haakuma, mistõttu oleks tõesti huvitav teada, kuhu suunas riik selles kontekstis liigub. Kas me teostame eneste teadmata valedele alustele rajatud ennustust, kõndides pimesi viimasel sajal aastal välja kujunenud tööstuslik-kapitalistlikku enesehävituslikku rada mööda, või on võimalik alternatiivide varal pääseda determinismist? Millised järeldused on meil siin Eestis tehtud eelmise sajandi õppetundidest ja millised peaksid olema toimiva ning jätkusuutliku majanduse eeldused XXI sajandil? Võhikud, nagu ma ise, ei pruugi aduda kvootide ja benchmark’ide laiemat tähendust. Ehk on taas aeg avalikult kõnelda Eesti pikaajalisematest rahvusülestest, kogu inimkonna tulevikku puudutavatest plaanidest – ja koos suure narratiiviga, palun. Järeltulevatele põlvedele parema ja puhtama maailma pärandamine on väärtus, mida jagame me kõik.

1 Jaana Eigi, Ühiselt asjade tundmine: objektiivne teadmine ja avalik diskussioon. – Sirp 4. IV 2014.
2 Aeg-ajalt võib küll kohata väiteid, nagu polekski kapitalism üldse ideoloogia, vaid koondnimetus majandust reguleerivatele reeglitele ja määrustele, mis niikuinii pidevalt muutuvad. See ei saa olla päris täpne, sest reegleid ja määrusi loovad siiski inimesed, kes lähtuvad väärtustest. Kuigi nende väärtuste päritolu või iseloomu on keeruline tuvastada, ei tähenda see, et neid poleks olemas. Iseasi, kas kapitalism on olnud ideoloogiliselt järjepidev või mitte.
3 Guugelda „active economic citizen”.
4 Või nagu säutsub @ottlumi: „narratiivluses olen vabakondlane. Tahaks sellist alt-üles ala Muumitrolli narratiivi, mitte ülalt-alla Kalevipoja riigikapitalismi.”
5 Oma intrigeeriva versiooni õigematest eeldustest pakub Nassim Nicholas Taleb oma antifragiilsuse teooriaga.
6 Jeremy Rifkin, The Third Industrial Revolution: How Lateral Power Is Transforming Energy, the Economy, and the World. Palgrave Macmillan, 2013.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht