Kaplinski paigalseis

Andreas Ventsel

Siht on ununenud, jäänud on kiirustamine ja ähvardav tunne selja taga, et kohe-kohe me hilineme.Jaan Kaplinski kuulub vaieldamatult nende hulka, kelle looming ulatub kirjutamise hetke raamivatest ajapiiridest väljapoole. Sel aastal ilmus tema kahe eraldi seisva, kuid kokkukuuluva teose „Jää ja kanarbik” ning „Jää ja Titanic” taastrükk, mida kenasti täiendab ka omaette esseena loetav Kalevi Kulli „Jää pärast”.

Raske on täpselt öelda, millega on nende kaante vahel tegu: siin leidub nii esseistlikke arutlusi, katkeid entsüklopeediatest ja teistest  raamatutest, meenutusi ja unenägusid, võimalike maailmade visandusi kui ka lõikude täismahus kordusi. Isegi kui toimetajat juhtub kiusama soovimatu unustus, on viimastegi puhul tähenduslik efekt olemas! Nagu autor ise väidab, tabavad teda esmalt kujundid, pildid ja assotsiatsioonid, mis nõuavad sõnastamist, mõtteni jõudmist, tõlkimist nii endale kui ka teistele arusaadavasse keelde: „Alguses ei olnud mitte sõna, logos, vaid pildid, kujutelmad.  Logos, luukere tuleb pärast”. Seetõttu liigub lugeja sujuvalt Titanicu juurest kanarbikuni, pelga reavahetusega vahetuvad sõjaeelse Tartu pildid sõjajärgse Tartuga, niisamuti nagu üks 1944. aasta märtsiöö jättis ühe Tartu, selle „arhitektuurilise pärli”, vaid inimeste mälestustesse ja vanadele postkaartidele. Mälukillud Ameerika reisist vahelduvad mõtisklustega maakoduaknast jne. Käib  pidev mäng erinevate tekstidega, vaatepunktidega, ilma plaanita, ilma lõppeesmärgita, ilma paigata, kuhu ennast välja kirjutada. Üksnes viimased read „Alta-HelsingiVeskimõisa” ja „Veskimõisa-TartuTallinn 1991–1993” markeerivad teoste lõppu, mida oleksid võinud ilma tähendusliku kaota tähistada ka teised daatumid  ja read, sest mitte see pole tähtis.

Neid, keda kirjandusteoreetiliste piiride vedamine kaasa ei kisu, ootab ees väli, mis avaneb žanrilisele määratlematusele vaatamata lugeja ees kaplinskilikus sügavuses, filosoofilise mõtisklusena. Umberto Eco eristab teoses „Lector in fabula” avatud teksti suletud tekstist. Kui viimane pakub ennast lugejale piiratud arvu koodide realiseeringuna, mis suunavad teda tõlgenduste kitsamale teele,  siis esimene tekstitüüp pakub lugejale võimaluse olla aktiivne osaleja tekstilise tähenduse loomisel, tühjade kohtade täitmisel. Kaplinski loodud universum on just selline avatud tekst, kus lugeja kohtub autori maailmaga ja astub sellega dialoogi kui võrdne partner. Iga lõik kõneleb teda ümbritseva lõiguga, harmoniseerudes suuremal või vähemal määral tervikuga. Tegu pole raamatuga, mis eeldab lugemisprotsessi pidevust. Õhtul suletud raamatu  võib hommikul vabalt ka teisest kohast avada, järjehoidja ei vangista tähenduse katkematut voogu. Žanriline piiritlematus, tekstiline kaos saab siin ise tähendust loovaks mehhanismiks, mis nõuab lugejalt suuremat mõttepingutust, sisseelamist ja mõistmist. Kas kivid ja puud mäletavad? Ja kui, siis mida?

Loodusteaduslikus mõttes tundub niisugune mõte kohatu, see tähendab tal pole paika, pole asu meie kaasaegses maailmapildis.  Kaplinski meelest aga just puudes ja kivides kehastubki koha vaim – genius loci, selgemini isegi kui loomades ja inimestes. Kivid ja puud on paigalembesed. Nad hingavad kohale kohases rütmis. Tänane päev ei hooli kohast ja paiksusest, inimestele pole kohane peatuda, aga just seda nõuab koha ontoloogia: olla paigal, mitte kiirustada, mitte rutata, mitte üle libiseda. Paigalseis ei ole tagasiminek, vaid kohanemine sellega, mis on sinu ümber.  Ka leppimine, kui soovite, sest siis lepib paik sinuga. „Mu luuletused ja proosalood on samasugused koduotsimise lood, samasugused olevate ja olematute, võimalikkude ja võimatute kodude antoloogiad.” Leitu lunastab otsingute vaeva, peatab aja, ühendades otsija endaga, loob mälu. Inimesed ei mäleta, neil hakkab kaduma kohamälu. Diakroonia valitseb sünkroonia ees, aeg paiga ees. Lineaarne ajakäsitlus, mida  kihutab tagant pärale(kohale)jõudmise lootus, lootus jõuda lõpuks kuhugi välja sinna, mille inimesed ise endile sihina-eesmärgina on ette heitnud või heita lasknud – see on läänemaises kultuuris viimasel paaril-kolmel sajandil valdav. Valgustuslikud metanarratiivid nagu „progress” ja „vabadus”, mida on hüütud huulilt Bastille’ vallutamisest saadik, on viinud oma äärmustes destruktiivsete tehnoloogiateni, inimvabaduse vähenemiseni. 

Universaalne moraal on humanismi nime all pöördunud hoopis ühtse moraali terroriks. Need, kes ei sobi ajaloo aurikule, tuleb lihtsalt üle parda heita, kuulutas üks selle usu apologeete eelmise sajandi alguses. Päralejõudmine ju lõpulejõudmist tähendabki. Titanic püüdis vangistada kiirust ja võita merd. Ja jõudis kohale, 4800 meetri sügavusele. Le Corbusier kuulutab rahvastele, kes  eelistavad kõveraid tänavaid, mis on „tujude, hooletuse, laiskuse ja loomaliku alge tulemus”, kiiret hukku. Miks? Sest inimene käib otse, tal on kindel siht, inimesel juhib mõistus tundeid ja instinkte. Tänavad on siiski jäänud, ka kõverad. Jalutajad nendel on vahetunud. Bolševikud uskusid, et nad loovad uue ühiskonna ja uue inimese, et nendega alles algab tõelise inimkonna tõeline ajalugu. Nad uskusid ka, et kommunismi ehitav inimene võidab looduse  pimedad jõud, saab jagu igasugusest stiihiast. Uues toredas maailmas pidid kaduma konfliktid inimeste ja rahvuste vahel, kuritegevus ja rumalus, inimesest pidi saama oma saatuse ja ajaloo peremees. Saigi. Mõned üksikud neist leidsid oma paiga saatuseteel Punase väljaku müüri ääres, enamik aga Siberi vangilaagrites. Võib-olla inimene ei tahagi mäletada. Või on see hoopiski võimatu õhtumaise inimese elukeskkonna tõttu? Informatsiooni fragmenteeritus,  ühiskondliku koe pidevad katkestused, identifikatsiooni olemuslik võimatus – samastuda saadakse üksnes virtuaalse maailmaga, simulaakrumitega, mis meldivad meid tegelikkusesse.

Me oleme skisofreenilised inimesed, kui kasutada Frederic Jamesoni tähelepanekut, kuna tähistajakord on ise loomu poolest valelik. Tee on osutunud liiga vaevaliseks. Lõpuks on unustatud siht ja seegi, kas me selle kunagi üldse endale seadsime. Alles on jäänud  kiirustamine ja ähvardav tunne selja taga, et kohe-kohe me hilineme, oleme hiljaks jäänud. Koht pole enam ruumiline, see ei asu mälu koordinaadistikus, vaid on määratud sellega, et meil on ajateljel permanentselt midagi ees, mille taga me oleme. Aeg käib ikka edasi ja otsib peatajaid. Tuleb otsida teine tee ajaga võitlemisel. Ka Kaplinski ei ole kohta leidnud, kuid ta otsib, sest kuskil, nii ütleb kirjaniku sisetunne, peab asu leidma. 

Ja mitte tulevikus, vaid ennekõike seal piirialal, kus see on kaduma läinud – minevikus. Uthas, Nevadas ja Ida-Californias kasvab üks männiliik – Pinus longaeva. Nende puude vanus ulatub üle viie tuhande aasta. Nad on sel kombel vanemad kui kõik kõrgkultuurid.Need männid on vanemad kui kõik teada olevad rahvad. Võib-olla elavad need puud üle ka veel mõnegi rahva ja kultuuri, rääkimata riikidest, uskudest ja inimestest. Nende puude pärast peaks ka jää  jääma. Kui ei ole jääd, siis pole mitmekesisust. Kui on ainult jää, siis pole samuti mitmekesisust. Ja siis on igav. Surmigav.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht