Kariibi mere saareelanikud orkaani ja vulkaani vahel

ANDREA RICHARDS

Muutused on Eestis tõenäolisemalt poliitilist ja majanduslikku laadi. Maakoor püsib siin paigal ja ilm, ehkki koos aastaaegadega muutuv, on seni vaid aeg-ajalt imelik, andes tulevastest muutustest vaid põgusalt märku. Kuidas on aastatuhandeid elatud pidevate raputuste keskel ja kuidas uued muutused vähendavad iidsetest oskustest õppimist, kirjutab Kariibi mere saarte arheoloog, pärandi ja katastroofi seoste ekspert Andrea Richards.

***

Kariibi mere saared ja rannikualad Bahamast põhjas kuni Kesk- ja Lõuna-Ameerika mandri rannikualadeni lõunas on erakordselt mitmekesised. Kummatigi mõjutavad kogu seda ala ühtmoodi tõsised, elukorraldust halvavad kliima- ja loodusnähtused iga-aastastest troopilistest tsüklonitest ja tormitõusudest vulkaanilise tegevuse ja tsunamideni. Selle piirkonna kliimaprognoosid osutavad mere- ja õhutemperatuuri ning merepinna tõusule, äärmuslikele ilmamuutustele ja -nähtustele.

Heitlikud kliimaolud on piirkonna uus normaalsus. 2024. aasta juunis tabas Kariibi mere saari tugevuse ja ajastuse rekordeid murdnud viienda kategooria orkaan Beryl. See on teadaolevatest kõige varasem nii kõrge kategooria orkaan, sest tavaliselt arenevad need hilisemal orkaaniperioodil. Kiirusega 240 kilomeetrit tunnis üle Kariibi mere kihutanud raju külvas suurimat hävingut Grenadas, põhjustades seal kahjusid ligi poole miljardi dollari eest ja tappes kuus inimest. Petite Martinique’il ja Carriacaul said kannatada kõik hooned.

Siiski ei ole piirkonda mõjutavad looduslikud ohud elanikele midagi tundmatut ja nende oskusest arvestada ka ootamatult varajaste või ettenägematult tugevate tormidega kõneleb ka tõsiasi, et Beryli põhjustatud 70 hukkunust oli vaid neljandik saareelanikud. Alates varaseimast asustamisest Orinoco orust väljarännanute poolt on selles piirkonnas kliimaprobleemidega pidevalt kokku puututud.¹ Säilinud andmed näitavad, et piirkonna kliima on viimase mitme tuhande aasta jooksul alatasa olnud ebastabiilne. Peale ilmastiku ebastabiilsuse on kohalikud üle elanud mitmemeetrise merepinna tõusu² ja kogenud ka selliseid katastroofe nagu 1692. aasta Jamaica maavärin, mille tagajärjel kadus merre kaks kolmandikku piraadilinnana tuntud Port Royalist, 2010. aasta Haiti maavärin ning 2021. aastal La Soufrière’i vulkaanipurse Saint Vincenti saarel.

Rahutut minevikku kajastab ka saarestiku vaimne ja materiaalne pärand, mis on erakordselt rikkalik ning tõestab inimese kohanemisvõimet keerulistes tingimustes. Selle kohta leidub ohtralt näiteid arheoloogiliste leidude hulgas. Traditsioonilised elamud on ehitatud orkaanikindla järsu katusega, mis ei lase tormituultel neid lahti kiskuda, üleujutuste all kannatavates paikades kasutatakse palju teivastele ehitamist, värske vee kogumiseks on kasutusel olnud tagurpidi pööratud terrakotapottide tehnoloogia.³ Minevikuteadmistel on tähtis osa selles, kuidas ka tänapäeval muutusi kogetakse ja neile vastu astutakse. Elades rannikuerosiooni, orkaanide ja purskavate vulkaanide vahel on Saint Vincenti põliskogukonnad nende raskustega kohanenud.

Ent üha ebastabiilsemad olud on põhjus, miks varasematest oskustest ja teadmistest on aina raskem õppust võtta ja kasutada varasemaid kohanemis­strateegiaid. Märkimisväärne osa piirkonna vanadest linnadest nagu Bridgetown Barbadosel, Port Royal Jamaical, St. George’s Grenadas ja Willemstad Curaçaol asuvad rannikul, mida pidevalt ohustavad üleujutused ja erosioon. See saatus tabab muu hulgas ka arheoloogilisi leiukohti, mida paraku pole sageli suudetud kaitsta. Sedamööda kuidas rannikualad kaovad, kaob ka kohanemisega seotud pärand. Paljud muuseumid ja hoidlad asuvad sellistes piirkondades, kus museaale ja dokumentaalpärandit ohustavad üleujutused ja kõrge temperatuur. Kõigil hoidlate valdajatel ei ole ressursse, et säilitada pärandit hoolikalt kontrollitud keskkonnas, lisanduvad kahjurid jm bioloogilised probleemid. Vaimset pärandit on mõjutanud pühapaikade ja loodusvarade kadu, mis veelgi tõkestab inimeste ja keskkonna ning inimeste ja muutuste suhetega seotud teadmiste ja tavade edastamist.

Me kipume globaalsel tasandil nägema pärandit fatalistlikult, millenagi, mida muutuv kliima mõjutab. Tegelikult on pärandil oluline osa kliima­muutuste leevendamises ja oskuses nendega kohaneda. Kariibi mere piirkonnas püütakse kaasavate projektidega pärandit ja kliimamuutustest kannatada saanud eluolu kokku viia, mõista inimeste ja keskkonna suhteid, uurides ohustatud alasid ja dokumenteerides kogukondade teadmisi. Interdistsiplinaarses Barbuda uurimisprojektis on ühendatud veeseireprogramm vanade kaevude uurimisega, püütakse mõista, kuidas veega seotud kohad maapinnal ja maa all muutuvad,⁴ ja analüüsida, kuidas vesi uutes oludes elu võiks mõjutada.

Kariibi mere saarte elanikke ei iseloomusta üksnes nende haavatavus. Vastupidi, nende kauaaegne kogemus raputavate muutuste keskel tähendab, et neil on teadmised, tunnetus ja vaatlusandmed, mis kuluvad üha kiirenevate muutuste keskel ära eriti nende piirkondade elanikele, kes seni on elanud stabiilsetes tingimustes. Asulate paigutus, toidu- ja veemajandus, elamuehitus keskkonnas, kus põrkuvad looduse löögijõud on teadmiste pagas, kust meil kõigil on õppida.⁵ Sellised uuringud toetavad kliimameetmeid, näiteks Saint Kittsi saarel tehtud arheoloogilised uuringud pakuvad poliitikakujundajatele andmeid, mille abil toetatakse rannikualade kliimamuutustega kohanemise algatusi.⁶ Muutuste uurimine kultuurilisest ja ajaloolisest vaatenurgast tähendab minevikust õppimist, selleks et toetada tänapäevaseid vastuseid kliimakriisile, ent see tähendab ka õppetunde piirkondadest, kus kogemused muutustega on pika­ajalised. Osalejatele, kes ei ole pärandiga seotud, tuleb tõlkida ja arusaadavalt edastada väga teistsugune, sealhulgas teistsuguse muutussuhtega kultuur. Mõeldes sellele, kui tähtis on muutustega kiiresti kohanemise võime, on see kahtlemata vajalik pingutus.

Tõlkinud Aet Annist

1 W. F. Keegan, C. L. Hofman, The Caribbean before Columbus. Oxford University Press, 2017.

2 M. J. LeFebvre, C. M. Giovas, J. E. Laffoon, Advancing the study of Amerindian ecodynamics in the Caribbean: Current perspectives. Environmental Archaeology,2019, kd 24, nr 2, lk 107–114.

3 C. L. Hofman, C. E. Stancioff, A. Richards, I. Nanichi Auguiste, A. Sutherland & M. L. Hoogland, Resilient Caribbean communities: A long-term perspective on sustainability and social adaptability to natural hazards in the Lesser Antilles. Sustainability 2021, kd 13, nr 17.

4 S. Perdikaris, R. Boger, toim 2022. Barbuda: Changing times, changing tides. Taylor and Francis 2022

5 Hofman jt 2021, op. cit. K. Douglass, J. Cooper, Archaeology, environmental justice, and climate change on islands of the Caribbean and southwestern Indian Ocean. Proceedings of the National Academy of Sciences 2021, kd 117, nr 15, lk 8254-8262.

6 Charlotte Eloise Stancioff, Robert Stojanov, Ilan Kelman, Daniel Němec, Jaromir Landa, Radomir Tichy, David Prochazka, Graeme Brown, Corinne L. Hofman, Local perceptions of climate change impacts in St. Kitts (Caribbean sea) and Malé, Maldives (Indian Ocean). Atmosphere 2018, nr 12, lk 459.