Karu ja hundi inimsusevastased mõrvad

Kuidas on võimalik, et Džohhar Dudajevi iseseisvusseeme, püüd järgida ka Eestis õpitud eeskuju, lõppes sellise fiaskoga?

ANDRES HERKEL

Tšetšeenia on viimastel aastakümnetel mänginud tohutut rolli Venemaa ajaloos, rahvaste vabadusliikumises, inimõiguste kaitse ebaõnnestumises, aga ka sissisõja ja organiseeritud kuri­tegevuse kogemustes. Seda arvestades on eestikeelse Tšetšeenia ajaloo ilmumine oodatud, kuid vähemalt veerand sajandit hilinenud sündmus. Hilinemine on vaadeldava raamatu puhul aga üks väheseid etteheiteid. Tuleb aga kohe märkida, et Moshe Gammer on oma käsitluses „Üksik hunt ja karu. Kolm sajandit Tšetšeenia vastupanu Vene võimule“ piirdunud kõige olulisemaga – Tšetšeenia ja Venemaa suhetega.

Alustan kiitmist siinkohal tavatult, osutades hoopis raamatu kahes eraldi osas vormistatud järelsõnale, mille autoriks on Toomas Kümmel. Tavatuks tuleb tunnistada seegi, et järelsõna maht (kokku 130 lk) moodustab raamatust ligi kolmandiku. Sisuliselt on Kümmel kirjutanud tänapäeva Tšetšeenia kohta eraldi teose, mis ei jää üldistusjõus ja täpsuses sugugi alla mitmesugustele ülevaadetele, aruannetele ja raamatutele, mida suuremates keeltes on Tšetšeenia kohta ilmunud palju. Pigem vastupidi, Kümmeli tekst on üks ladusamaid. Lugejana on mul kahju, et see „teos teoses“ ei saa nautida mõnd päris raamatu privileegi, alustades tiitellehest ning lõpetades registri olemasoluga.

Samal ajal on Gammeri ja Kümmeli teksti ühitamine siiski õigustatud: Kümmel alustab enam-vähem sealt, kus Gammer lõpetab. Ilmne on seegi, et mõlema autori lugejaskond kattub – vähemalt Eestis.

Kümmeli kaks teksti on „Mahamängitud vabadus“ ja „Kadõrovi Tšetšeenia“. Neis peegeldub Tšetšeenia lähiajaloo kõige loogilisem periodiseering, mis eristab lootuse ja lootusetuse ajastu. Ramzan Kadõrovi Tšetšeenia puhul näeme metsistunud röövlijõugu võimumudelit, mida isegi teised sama julmad, kuid teatud nüüdisaegset rafineeritust evivad diktaatorid endale ei luba. Kuidas on võimalik, et Džohhar Dudajevi iseseisvusseeme, püüd järgida ka Eestis õpitud eeskuju, lõppes sellise fiaskoga?

Vabadusvõitleja kuvandi mahamängimine

Tšetšeenia viimase silmapaistva läänemeelse esindaja Ahmad Zakajevi sõnul oli nende suurim viga see, et pärast 1996. aastal Hassavjurtis Venemaaga tehtud lepinguid hakati uskuma, nagu oleks Tšetšeenia esimese sõja võitja. Pigem oli see Kremli propagandatrikk. Zakajev: „Kogu taristu oli purustatud, külad ja linnad olid maapinnalt pühitud … Aga meie pühitsesime võitu. Andsime autasusid ja auastmeid. Kui me oleksime kohe esimesest päevast hakanud esitama arveid kui rahva vastu peetud sõja ohvrid, siis ei oleks teist sõda võib-olla tulnudki“ (lk 332, Kümmel tsiteerib siin Anna Politkovskaja raamatut „Teine Tšetšeenia sõda“).

Selleks ajaks oli Dudajev tapetud ning Aslan Mashadov tema järelkäijana ei suutnud ohjeldada välikomandöre, kellele oli sõjast saanud elustiil. Mashadovil ei jäänud üle muud kui otsida äärmuslastega hädakompromisse. Midagi, mis oleks pisutki sarnanenud õigusriigiga, ei õnnestunud üles ehitada. Eriti räigelt tulistasid tšetšeenid endale jalga, kui jõugud võtsid pantvangiks lääne abi- ja koostööorganisatsioonide esindajaid. Nende pealt ei kasseeritud mitte ainult raha – sooritati ka võikaid mõrvu. See kallutas teise Tšetšeenia sõja ajaks avaliku arvamuse hoopis tšetšeenide vastu. Õilsa vabadusvõitleja kuvand oli maha mängitud.

Lühidalt öeldes ootas Venemaa oma aja ära, aga tšetšeenidel ebaõnnestus neile jäetud ajaraami kasutamine täielikult. Ainsa õigustusena saab siinkohal küsida, mil määral kannavad vastutust rahvusvaheline avalikkus ja mitmesugused organisatsioonid, näiteks Euroopa Nõukogu. Nemad ei suutnud või ei söandanud tšetšeene Venemaa omavoli eest kaitsta, aidates nii kaasa pettumisele Euroopa väärtustes. Sellega sillutati teed islamismile ja äärmuslike vahendite eelistamisele. Lõpuks ei olegi päris selge, millal täpselt läks Venemaa võitlus algselt Dagestanis tegutsevate vahhabiitidega üle uueks sõjaks Tšetšeenia vastu.

Tšetšeenia olukorda on sageli kirjeldatud kui absoluutset õigusetust, kus valitseb „süüdimatuse sündroom“. Toimivat õigussüsteemi ei ole. Üksikutel juhtudel on kannatanud abi saanud Euroopa inimõiguste kohtult. Kümmeli jutustus avab olukorra traagika, näidates, millised valikud inimestel ellujäämiseks olid ja on: kas olla lojaalne mõnele vägivallatsevale sõjapealikule, hiljem Kadõrovile, või riskida sellega, et kättemaks langeb kõigi pereliikmete peale. Valik ei ole individuaalne, seda mõjutab ning sellest on mõjutatud kogu klann.

Tihti on see mitmekordsete reetmiste lugu, mille Kümmel on eriti ilmekalt esile toonud mõjuvõimsate vendade Jamadajevite loos (lk 400 jj). Esimeses sõjas võitlesid nad Dudajevi iseseisvuslaste poolel, siis toetasid Mashadovit. Kui Ahmat Kadõrov teise sõja ajal venelaste poole üle läks, tegid seda ka Jamadajevid. Põhjus oli lihtne: nad kuulusid Kadõroviga samasse klanni. Kui aga võim pärast Ahmat Kadõrovi tapmist ta poja Ramzani kätte läks, olid Jamadajevid paariad, kellest tuli atentaatidega vabaneda. Üks, kes atentaadi üle elas, vandus Ramzanile nõretavalt truudust, aga kuulutati hiljem ikkagi tagaotsitavaks – seoses väidetava atentaadikatsega Ramzan Kadõrovile …

Putini soosiku mõrvad

Muuseas on mees, kellelt telliti 2009. aastal ühe Jamadajevi mõrv, ülekuulamisel kinnitanud, et selle tellis Kadõrov (lk 408). Loomulikult jäi kriminaalasi Putini soosiku suhtes avamata. Anna Politkovskaja 2006. ja Boriss Nemtsovi 2015. aastal tapmise puhul ei ole üritatudki jõuda veretöö tegelike tellijateni. Ometi on alust kahtlustada, et siingi viivad jäljed Kadõrovini. Veel ilmsem on tema seos Tšetšeenias tegutsenud inimõiguste kaitsja Natalia Estemirova tapmisega 2009. aastal. Nii on Kadõrov Putini süsteemis eriõigustega puutumatu persoon. Tänutäheks saab Kremli peremees Kadõrovilt Tšetšeenias tavaliselt 99 protsendini küündiva valimistoetuse.

Sellest oleks aga väga ennatlik järeldada, et Putini käed on vähem verised. KGB komme mõrvata režiimile ebamugavad inimesed välismaal taaselustati just kunagise Tšetšeenia asepresidendi Zelimhan Jandarbijevi mõrvamisega 2004. aastal Kataris. Aleksandr Litvinenko mürgitamisel 2006. ja katsel tappa Juri Skripal 2018. aastal võeti mõõtu just sealt.

Kui tulla nonde märgiliste mõrvade ja mõrvakatsete juurest selle juurde, mida on tulnud läbi elada Tšetšeenia inimestel, tuleb lisada hulk õõvastavaid tegusid: tsiviilelanike massiline tapmine kahes sõjas, Vene sõjaväelaste toime pandud piinamised ja vägistamised, Kadõrovi sanktsioneeritud piinamised, eriti homoseksuaalide suhtes, inimeste karistamine nende sugulaste tegude pärast kuni vara täieliku hävitamiseni, nn Kadõrovi fondi maksed, mis on kõigile vabatahtlikult sunduslikud. Ja lõpuks kõike kokku võtvalt – lihtsalt hirm.

Päris Moshe Gammeri raamatu „Üksik hunt ja karu“ algul on esitatud joonealuse märkusena üks võrdpilt. Teatavasti on Tšetšeenia sümboliks hunt. Hunt on karjale truu, ta armastab vabadust ja pigem sureb vastu hakates kui alistub.

Siiski on hundil üks puudus, millest tšetšeenid eriti rääkida ei taha: ta on kiskja, kes võib väga julmalt rünnata endast nõrgemat, kaitsetut looma. Kuna nõukogude võim ja eriti 1990. aastate sõjad olid hävitanud Tšetšeenia ühiskonna senise ülesehituse ja moraali, võimendus paljudes tšetšeenides just see joon, viies julma käitumise äärmuseni. Eriti kinnitab seda pantvangide „orjakaubandus“ (lk 28).

Hundi ja agressiivse Vene karu sümbolitesse võib suhtuda suurema või väiksema tõsidusega, aga julmuse ahelreaktsioon Tšetšeenias on fakt. Nagu Gammer viitab, on sealsed julma hundiseaduse praegused, põlisest aukoodeksist lahti kistud vormid esile tõusnud alles hiljuti. Venemaa vallutusiha ja tšetšeenide vabaduspüüdluse ajalugu on seevastu palju pikem, määratledes ka nüüdse konflikti algse iseloomu.

Gammer annab ülevaate ründajate ja eriti kaitsjate loost, alates šeik Mansurist (1760–1794), Gazi Muhammadist (u 1793–1832) ja Põhja-Kaukaasia kuulsaimast kangelasest Šamilist (1797–1871). Saame teada, kuidas end kogu aeg kaitsma pidanud tšetšeenid läksid suurtel avaväljadel kasvava nisu viljelemiselt üle maisikasvatusele – ikka parema, mobiilsema enesealalhoiu nimel. Mõne aja pärast hävitasid venelased vallutuse hõlbustamiseks Tšetšeenia metsad.

Kommunismi kuritegude süngeima peatüki, 1944. aasta Tšetšeenia suurküüditamise julmuse, mastaabi ja kaugeleulatuvate tagajärgede kirjeldus on Gammeri raamatu kõige mõjuvam osa. Pildil inguši ja tšetšeeni küüditatute memoriaal Nazranis Inguššias.

Wikimedia Commons.

Nagu Georgias, Aserbaidžaanis ja mujal loodeti ka Põhja-Kaukaasias 1917. aastal rajada lääne tüüpi ilmalik demokraatia. Ühinenud Mägilaste Liidus osalesid kabardid, balkaarid, osseedid, ingušid, tšetšeenid ja Dagestani rahvad. Lootus jäi üürikeseks.

Kommunismi kuritegude kõige süngem peatükk Tšetšeenias on suurküüditamine, mis algas 1944. aasta 23. veebruaril. Selle aktsiooni julmuse, mastaabi ja kaugeleulatuvate tagajärgede kirjeldus on Gammeri raamatus kõige mõjusam. Olgu lisatud, et Džohhar Dudajev sündis samal aastal nädal enne tšetšeenide väljasaatmist ning elas 1957. aastani Kasahstanis.

Lähiajalugu perestroika’st alates on Gammer käsitlenud üsna põgusalt (lk 235–253) ja siin ilmneb tegelikult ka vaadete erinevus sama perioodi pikemalt käsitleva Kümmeliga. Isikute mõju hinnates peab Gammer Tšetšeenia konflikti veriseks kujunemise peamisteks süüdlasteks Dudajevit ja Boriss Jeltsinit. Dudajevist ei olnud Gammeri meelest tõelist demokraati, küll aga oskas ta oma arrogantsusega venelasi teadlikult provotseerida. Hoopis kõrgema hinnangu annab autor Aslan Mashadovi tegevusele: ta oli sõjalise edu tegelik sepistaja ja tasakaalukas juht, kes ei tulnud lõpuks endiste välikomandöridega toime. Kümmeli hinnang on pigem vastupidine: Dudajev oli liider, kellel oli olukord kontrolli all, tema mõrvamise järel puhkes aga anarhia, mille ohjeldamiseks ei olnud Mashadovil piisavalt autoriteeti.

Olgu nonde hinnangutega, kuidas on, ent mõlemad presidendid tapsid venelased ning sisulist võimalust riigi ülesehitamiseks neile ei antud. Kuidas elukutselised ohvitserid seda teinud oleksid, võime vaid oletada. Vastates Kümmeli küsimusele, kas eelistus kuulub tugevale presidendivõimule või parlamentaarsele vabariigile, on Dudajev 1995. aastal intervjuus öelnud: „Meile sobib igasugune võim, kus järgitakse demokraatlikku õigussüsteemi“ (lk 302). Kindral kas ei saanud küsimuses püstitatud ühiskonnafilosoofilisest valikust aru või siis ei tahtnud eestlasele öelda, et loomulikult peaks olema võim tema kui presidendi käes. Väga võimalik, et kui Dudajevit poleks tapetud ja tšetšeenid saanuks rahuliku arengu võimaluse, oleks meil praegu ikkagi tegemist demokraatiaraskustes riigiga. Vaevalt oleksid siiski need raskused ligilähedaseltki võrreldavad ogaruste ja hirmuatmosfääriga, milleni on viinud Kadõrovi valitsus.

Lääne väärtussüsteemi lugu

Lõpuks on Tšetšeenia lugu ka meie endi, aga veel laiemalt kogu lääne väärtussüsteemi lugu. Jah, me tõttasime Tšetšeeniat toetama, sest tegemist oli ikestatud rahva vabaduspüüdlusega. Samastusime tšetšeenidega, mitte iialgi Vene karuga. Lääs oli palju ettevaatlikum, nähes Tšetšeenias ohtu, mis viib Venemaa destabiliseerimiseni.

Tšetšeenias ebaõnnestus inimõiguste kaitsmine. Pole õige osutada, et see ju ebaõnnestub ka mitmel pool mujal maailmas. Venemaa on Euroopa Nõukogu ja OSCE liikmesriik, mis tähendab, et need organisatsioonid pole toime tulnud kodanike õiguste kaitsega oma liikmesriigis. Ja Venemaa pole tulnud toime võetud rahvusvaheliste kohustuste täitmisega.

Kui aga ütleme, et inimõiguste ja demokraatia kaitse on globaalne vandenõu ja liberaalsed väärtused pole meile, siis oleme valinud poole. Sellel poolel ei oota meid mitte lihtsalt süüdimatu ja kodukootud harimatus, vaid seal on end ammu sisse seadnud Vladimir Putin ja Ramzan Kadõrov – koos kõigi oma pättidega.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht