Kas Eesti on pööranud vasakule?

Eesti erakondade maailmavaateline enesekirjeldus ei vasta nii mõnelgi juhul partei nimetusele ega valimisplatvormile.

ANU TOOTS

See lugu ei ole katse ennustada kohalike omavalitsuste volikogude valimiste tulemusi. See on lugu vasak- ja parempoolsuse, avatuse ja suletuse dilemmadest ning vasakpoolse poliitika võimalustest. Alustan klassikalisest ideoloogilisest dihhotoomiast vasakpoolus versus parempoolsus. Ideoloogia peab oma mõjukuse säilitamiseks ühiskonna muutusi reflekteerima ja need oma tuumikideedega lõimima. Kui vaadata tagasi XX sajandi teisele poolele, siis on Lääne-Euroopa mõjukamad ideoloogiad sotsiaaldemokraatia ja konservatism hakanud riikide poliitilist joont kujundama just pärast sisemist uuenemist. Sotsiaaldemokraatidele oli see aeg 1960ndate lõpp, Olaf Palme, Willi Brandt ja laiahaardeline heaoluriik, konservatiividele 1980ndad ja thatcherism, mille väljundiks sai avaliku halduse uus doktriin. Euroopa liberaalide erakonnad pole sellist mõjujõudu kunagi saavutanud ning Eesti oma liberaalide 11aastase valitsemisega (2005–2016) on erandlik.

Praegu surub uuendamise vajadus end ideoloogiatele tugevalt peale ning tuntud politoloogide (Beramendi, Kitshelt, Bonoli, Häusermann jt) paar aastat tagasi välja käidud avatuse-suletuse mõõtme lisamine vasak-parempoolsuse skaalale kuulub juba põhivoolu mõtlemise juurde. Erakondade suutmatuses kohandada oma maailmavaade muutunud ajaga on nähtud ka põhjust, miks omandavad mõjujõudu äärmuslikud või üldse väärtusvabad seisukohad.

Parempoolsele ideoloogiatiivale pole avatuse-suletuse teema iseenesest uus, pigem vastupidi – vabadus avatuse kaudu on liberaalide lipukiri olnud sünnist saati. Konservatiivid seevastu on alati pidanud tähtsaks oma riigi kaitsmist väliste ohtude eest. Kui parempoolsus radikaliseerub, siis toimub see just konservatiivide laagris, kus rahvuspopulistid distantseerivad end pehmematest vooludest. Huvitavalt on sel distantseerumisel maati erinev tulemus. Mandri-Euroopa lääneosa heaoluriikides, kes on ajaloos varem tugeval positsioonil olnud (Saksamaa, Holland, Prantsusmaa), säilitavad pehmema ideoloogiaga parteid oma positsiooni isegi siis, kui avatuse-suletuse küsimuses vasakpoolsetele lähenema hakatakse. Näiteks Angela Merkeli praeguse valimiskampaania seisukohad ei eristu immigratsiooniküsimuses märkimisväärselt Martin Schultzi omadest. Mandri-Euroopa idaosas, sealhulgas Poolas, Ungaris ja Eestis, hakkab aga pehme liini konservatiivide populaarsus vähenema radikaalsete rahvuskonservatiivide toetuse tõusu tõttu. EKRE tõus ja IRLi ning Vabaerakonna langus on selle mustri elav näide.

Näib, et strateegiliselt polnud Eestis mingit vasakpööret enam vaja, sest see olnuks lahtisest uksest sissemurdmine.
Kuzma Petrov-Vodkini maal „Punast hobust ujutamas“, 1912.

Wikimedia Commons

Milline võiks aga olla liberalismi uus vorm – kas selektiivne vabadus? Nagu näiteks immigrantide sobilikkuse hindamine punktisüsteemi alusel? See on üpris teistsugune mõtteviis kui klassikaline liberalism, mille lipukirjadeks olid American dream ja „Igaüks on oma õnne sepp“. Turumajanduslik konkurents on siin loovutanud koha (heaolu)riigile, kes võtab kanda nii hoole kui ka vastutuse.

Erinevalt ideoloogilise spektri paremast poolest pole vasakpoolsuses kahte ideoloogiat, kus arusaamine majandusest ja rikkusest kattub ning üksteisest eristutakse ainult avatuse-suletuse alusel. Kui vasakpoolsus hakkab radikaliseeruma (kasvava ebakindluse aeg seda aga soosib), siis on siin kaks teed. Esimesel juhul otsitakse raamaturiiulilt üles kommunism ja üritatakse seda siduda praeguse üleilmastumise ajastuga. „Raamaturiiul“ on siin tähtis kujund, sest kommunismi rakendamine seostub vaid ebaõnnestumistega, nagu NSVL, Kuuba või Põhja-Korea. Totalitaarsete režiimidega seotud ideoloogiat on katkestamata demokraatias kasvanud valijaskonnale raske müüa. Tähelepanu pälvib seegi, et edukates heaoluriikides on mõõdukas vasakpoolsus, s.t sotsiaaldemokraatia, alati olnud tugevam, uutes või arengus takerdunud heaoluriikides (Kreeka, Itaalia, Prantsusmaa) on kommunistidel aga arvestatav toetajaskond. Seega on ideoloogilisel radikaliseerumisel ka majanduslikud juured.

Vasakpoolsuse radikaliseerumise teine tee on sillutatud postmodernse ideoloogiaga. Lääne-Euroopas tulid rohelised lärmakalt areenile 1970ndate alguses, nüüdseks on nad kodustatud tavalisteks parlamendi- ja valitsuserakondadeks. Eestis ilmneb siin justkui ajaline arengunihe: meie rohelised on nagu lääne rohelised 1970ndail. Peale radikaalsuse on meie rohelistel pakkuda ka palju populismi: suuri unistusi piirideta sõbralikust ühiskonnast koos lihtsate lahendustega igapäevaeluks. Just Eesti rohelised on ideoloogiaväljal kõige keerulisemas olukorras, sest neil tuleb võitlust pidada põhivooluparteidega nii vasakul kui ka paremal tiival (majandusküsimustes) ning ühtlasi rahvusäärmuslastega (sisserände, seksuaalsuse ja usu teemal). Teoreetiliselt on mõeldav roheliste ja kommunistide liit, kuid praktikas selline punaroheline unioon Eestis tekkida ei saa, sest kommunistide ja roheliste toetajaskond erineb meil kardinaalselt. Ainuüksi erinev suhtumine seksuaalvähemustesse välistab selle võimaluse.

Seega ei avaldu ideoloogilised kon­fliktid praegu põhivooluparteide vastu-olude teravnemise, vaid hoopis äärmuslike vaadete aktiveerumise kaudu. Viimased ei ole olemuslikult uudsed, ent omandavad ühiskonna arengust tulenevalt uudseid noote. Põhivooluparteide vaadete ühtlustumise ja äärmusparteide ultimatiivsuse tõttu mõnedes küsimustes on põhivooluparteide ja radikaalide liidud vähetõenäolised. Seega pole ideoloogilisel tasandil Eestis praegu piisavat platvormi selgeks vasakpöördeks. Aga kuidas on lood reaalpoliitikas?

Ratta valitsuse ametisseastumisest on möödas umbes kümme kuud. Tema valitsuse esimestel töökuudel räägiti arvatavast „vasakpöördest“ märksa rohkem kui täna. Mis siis on juhtunud – kas pööret ei olnudki, või vastupidi, see on juba tehtud ning me oleme uue poliitikaga harjunud?

Enne kui olulisemaid parameetreid analüüsima hakata, tasub lugejale meelde tuletada, et 2016. aasta lõpus loovutas üks liberaalne partei võimu teisele, mõõdukamale ehk sotsiaalliberaalsele parteile. Juba enne seda võimuvahetust oli Reformierakond muutunud märksa sotsiaalsemaks, kui ta oli nullindate alguses. Tõsi, parteide nimetus ei pruugi adekvaatselt avada selle poliitilisi kavatsusi. Anita Jaanson jõudis oma bakalaureusetöös järeldusele, et Eesti erakondade maailmavaateline enesekirjeldus ei vasta nii mõnelgi juhul partei nimetusele ega valimisplatvormile. See väide käib ka Reformierakonna ja Keskerakonna kohta. Reformierakonna enesekirjeldus sobib küll täpselt kokku liberalismiga, ent heaoluriigi mudel, mis joonistub välja nende 2007. ja 2015. aasta valimisprogrammi lubadustest, on hoopis sotsiaaldemokraatia. Keskerakond seevastu kaldub oma ideelises määratluses konservatismi, kuid eelistab sotsiaalpoliitikas üldjuhul sotsiaaldemokraatlikku heaolumudelit. Mõlema, nii Rõiva kui ka Ratta valitsuse kolmas partner IRL on ideelise enesemääratluse poolest segu liberalismist ja konservatismist, valimislubadustes aga propageeritakse sotsiaaldemokraatlikku heaolumudelit. Ka valimiskampaania pole muutusi kaasa toonud, sest tasuta lasteaiakohti (universaalse heaolumudeli üks võtmenäitajaid) lubavad kõik. Niisiis näib, et strateegiliselt polnud mingit vasakpööret enam vaja, sest see olnuks lahtisest uksest sissemurdmine.

Kas äkki on saatan peidus detailides? Ratta kabineti üks suuremaid tegusid on vaieldamatult maksupoliitika muutmine, sh sisuline üleminek astmelisele tulumaksule. Eestis, kus ühetaoline tulumaks seostub vabaturumajanduse ja paremparteide võimulolekuga, võib see näida tõelise vasakpöördena. Riikide seas ringi vaadates peame aga tõdema, et astmeline tulumaks ei ole see, mille alusel saaks vasakpoolseid ja parempoolseid valitsusi (või ka heaolurežiime) eristada. Ka soovitused muuta maksukeskkond väiksepalgalistele leibkondadele ja väikeettevõtjatele soodsamaks on tulnud parempoolse orientatsiooniga IMFilt ja OECD-lt. Laias plaanis viib praegune valitsus ellu eelmise kabineti rahandusministri käe all kavandatud poliitikat. Suuremad muutuste tuuled riigirahanduses puhuvad hoopiski sotsiaalministeeriumi suunast. Tervise- ja tööminister on tulnud välja mitme algatusega, mis tooks sotsiaal­kassadesse rohkem maksuraha. See nihe sotsiaalkindlustusele tuginevalt heaolurežiimilt üldmaksudega hallatava heaoluriigi poole on vahest kõige õigem koht, kus on alust rääkida vasakpöördest.

Riigi roll majanduses on üks klassikalisi kriteeriume, mille järgi vasakpoolset ja parempoolset valitsemisviisi on tavapäraselt eristatud. Tänapäeval pole see enam nii selgepiiriline, sest riigi majanduslik aktiivsus on palju mõjutatud ELi fondide rahast. See, et Kadri Simson rõhub taristu väljaarendamisele, pole iseenesest ei vasak- ega parempoolne seisukoht; küll on seda tasuta ühistranspordi laiendamine üle riigi. Ehtsa vasakpoolsena paistab silma ka sotsist ettevõtlusminister Urve Palo oma riikliku üürielamusektori rajamise plaaniga.

Fiskaal- ja majandusküsimuste kõrval on tänapäeva poliitikas kesksele kohale tõusmas hariduse kättesaadavus ja tõhusus. Eestil on siin murekohti vähe, välja arvatud vahest hariduse ja tööturu seostamine. Vasakpoolselt valitsuselt võiks siin oodata võrdsete võimaluste ja nn õmblusteta ühiskonna propageerimist. Haridusminister Repsi läinudnädalane ettepanek kehtestada gümnaasiumi astumiseks tarkuse lävend on aga ettepanek, mis sobiks paremini konservatiivist ministrile. Just sellise diagnoosi – „konservatiivne maailmavaade sotsiaaldemokraatlike uskumustega“ pani Keskerakonnale värske bakalaureus Jaanson. Konservatiivsena mõjub ka Ratta koalitsiooni valitsemisprogramm, kus prioriteetidena seisavad kirjas riiklik julgeolek, rahvaarvu suurendamine, riigi identiteedi tugevdamine ja majanduskasv.

Tõsi, diagnoosipanekuks võib olla liiga vara. Ratta kabineti on justkui vangistanud globaalne surve ja parteisisesed lahkhelid. Terrorismioht, julgeoleku­küsimused, rändekriis, ELi eesistumine, „EV 100“, partei senise juhi kohtuprotsess, suured rahalised nõuded erakonnale, siseopositsiooni ägenemine – kõik see on võtnud valitsuselt palju jõudu. Seetõttu tasub seda, kas Eesti on pööramas vasakule, vaagida uuesti aasta või poole pärast.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht