Kas euroala põhimõtted tuleks ümber hinnata?

Alari Purju

Euroopa Liidule on tunnuslik, et olulised kokkulepped sünnivad surve all ja kriiside lahendamise kaudu. Euroala areng on jõudnud staadiumi, kus on võimalik taas hinnata tema aluspõhimõtete vastavust makroökonoomilistele seaduspärasustele. On kolm üldist reeglit, millele selle piirkonna riikide majandustegevus peab vastama: iga riik vastutab oma võlgade eest ise, riikide võlga ei rahastata monetaarselt ning iga riik vastutab oma pankade käekäigu eest. Kriisi ajal on nende põhimõtete järgimine seotud teatud raskustega ning päevakorda on tulnud majandusliku integratsiooni süvendamine ühel või teisel viisil. Iga riik vastutab oma võlgade eest ise Selle põhimõtte teine pool on, et teised riigid ei ole kaasvastutavad liikmesriigi võlgade eest. See on väga selgelt sõnastatud ELi lepingus. Kui riigil on eelarvedefitsiit, siis peaks selle rahastamine toimuma põhimõtteliselt turu kaudu, mis tähendab, et riigid emiteerivad võlakirju, mida siis erainvestorid ostavad. Maastrichti kriteeriumid käivad inflatsiooni ja intressimäärade ning aastase eelarvedefitsiidi ning üldise võlakoormuse taseme kohta, samuti puudutavad need keskpanga sõltumatust ja vahetuskursi stabiilsust riikide jaoks, kes euroga ühinevad. Lepingutes on ette nähtud karistused, juhuks kui üks või teine riik neid kriteeriume ei täida. Maastrichti kriteeriumide järgimine peaks tagama, et riikide võlakoormus oleks teoreetiliselt vähendatav ega seaks ohtu kogu euroala rahanduslikku stabiilsust. Nimetatud põhimõtete järgimine on sattunud löögi alla, kuna üldise majanduskriisi ja teiselt poolt üksikute riikide vastutustundetu eelarve- ja maksupoliitika (Kreeka) või panganduskriisi tõttu (Iirimaa) ei ole turud nõus riikide võlakirju ostma kas üldse või hinnaga, mis oleks nende riikide finantsstabiilsuse seisukohalt vastuvõetav. Nendes tingimustes on teised riigid abipakettide ja Euroopa Keskpank (EKP) riikide võlakirjade ostude kaudu turgudelt asunud täitma tühikut, mis turgude reaktsiooni ja hinnangu tõttu riikide maksevõimele on tekkinud.

Abipakettide majanduslik sisu on, et hättasattunud riikidele antakse laenu parematel tingimustel, kui oleks võimalik saada turult, aga selliste laenude tingimuseks on teatud nõuete täitmine. Esimese Kreeka abipaketi kokkupanemisel arvati, et piisab ühekordsest rahastamisest tekkinud probleemide tõkestamisel. Kriisi edasine kulg on suurendanud probleemide levimise ohtu ning on ilmnenud, et raha on üha juurde vaja. Järgmiste sammudena tekitati uued mehhanismid nagu Euroopa Finantsstabiilsuse Fond (EFSF), mis laenab turult raha, maksab selle laenuna hädas riikidele, fondi asutajad annavad nendele laenudele aga tagatise, ning Euroopa Stabiilsusmehhanism (ESM), mis annab rahalist abi fondi vahenditest ning mille kapitali panevad kokku liikmesriigid. Viimane fond on püsiva iseloomuga, alustab tegevust 2013. aastal ning sellega liidetakse ka EFSFi vahendid.

Kas aga fondide rahalistest vahenditest piisab, kui kriis haarab ka Hispaania ja Itaalia? ESMi laenuvõimalusi (koos EFSFist tulevate vahenditega) hinnatakse 500 miljardile eurole. ELi liikmesriikide poolt emiteeritud võlakirjade kogumaht oli 2011. aasta lõpus ca 7 triljonit eurot ja eurotsoonil ca 5,5 triljonit eurot, millest omakorda Itaalia võlakirjade väärtus oli 1,5, Saksamaal 1,4, Prantsusmaal 1,3, Hispaanial 0,75 triljonit eurot. ELi poliitika on jätkuvalt olnud, et riigid peavad oma eelarvekulusid ja makse selliselt korraldama, et keskpikas perspektiivis võlakoormus väheneks ja seda oleks võimalik jätkuvalt turgudelt saadud vahenditega mõistliku hinna eest rahastada. Praeguse seisuga ei ole turud nendel tingimustel valmis ostma Kreeka, Portugali ja Iirimaa võlakirju ning nende riikide võlgade rahastamine sõltub ELi kujundatud mehhanismidest.

Riigivõlga ei rahastata monetaarselt

Kõige üldisemalt tähendab see, et ELi riikide puhul ei osta keskpangad või EKP otse valitsuste võlakirju ehk ei rahasta eelarvedefitsiiti juurdetrükitud rahaga. See põhimõte on fikseeritud ELi aluslepingus ning vastavalt on üles ehitatud EKP süsteem ja rahapoliitika. Veel võib seda tingimust seletada mõiste kaudu, mille kohaselt ei ole EKP viimase instantsi laenaja. Kriisi ajal on EKP oma tegevusega kompinud nende põhimõtete piire, ostes sekundaarsetelt turgudelt probleemsete riikide võlakirju ning üritades sellega mõjutada nende hinda turgudel.

2011. aasta detsembris ja 2012. aasta veebruaris pakkus EKP kahes jaos kommertspankadele kolmeks aastaks üheprotsendilise intressimääraga laenusid umbes 1,2 triljoni euro ulatuses, mida viimased kasutasid nii oma finantspositsioonide konsolideerimiseks kui riikide võlakirjade ostmiseks.1 Lühiajaliselt rahustas see turgusid ning oli ka pankadele stiimuliks võlakirjade ostmisel. See tekitas aga ka diskussiooni riigivõlgade rahastamisest ELis, kus ühe äärmuse moodustasid rahapoliitikud, kelle arvates oli selline poliitika vastuolus seniste põhimõtetega ning EKP mandaadiga, milleks on hinna stabiilsus, ning teise serva kriitikud, kes väitsid, et kvantitatiivne lõdvendamine on tegelikult ainuke toimiv poliitika Euroopa kriisiga tegelemiseks. Viimane tähendaks seniste ELi rahapoliitiliste põhimõtete üsna ulatuslikku ümberhindamist ning kriisi lahendamist vähemalt osaliselt inflatsiooni abil.2

Rahvuslik pangandussüsteem

Nimetatud põhimõte tähendab, et pangandussektori järelevalve ja probleemide lahendamine kuulub jätkuvalt ELi liikmesriikide pädevusse. Samal ajal on ELi majandused olulisel määral integreerunud ja suured kommertspangad toimivad üle riigipiiride ning on probleemide esinemise korral valitsustele väljaaitamiseks liiga suured. Näiteks oli Iirimaa rahandus enne panganduskriisi korras, riigivõlg oli 2007. aastal 27% SKTst. Selle riigi kommertspankade varade maht oli samal ajal 45 korda suurem kui riigi maksutulu ning valitsuse otsus rekapitaliseerida pangad tõi kaasa täiemahulise rahandus- ja majanduskriisi ning võimetuse turgudelt raha laenata. Teiseks probleemiks on see, et kommertspangad on üldiselt ka sama riigi poolt emiteeritud võlakirjade suurimad ostjad. Nii kuulus 2011. aasta keskel Hispaania valitsuse võlakirjadest 28,3% sama riigi kommertspankadele, Itaalia puhul oli see number 27,3%, Saksamaal 22,9%, Portugalil 22,4%, Kreekal 19,4%.3 Eespool nimetatud kvantitatiivse lõdvendamise programmi rahaga suurenes ainuüksi 2012. aasta jaanuaris eelmise aasta detsembriga võrreldes Hispaania pankade omatavate sama riigi valitsuse võlakirjade maht 29% ning ulatus 230 miljardi euroni, Itaalia puhul olid vastavad arvud 13% ja 280 miljardit eurot.4 Nende valguses on väide, mida Vahemere ääres armastatakse kasutada, et Kreeka ja Portugali valitsustele raha andes päästavad Saksamaa ja Prantsusmaa omaenda pankasid, ainult osaliselt õige. Programmi kriitikud aga said esitada küsimuse, kas rahaandmine kehva positsiooniga kommertspankadele võlgades valitsuste võlakirjade ostmiseks on ikka hea poliitika või tähendab see ainult probleemide edasilükkamist?

Meetmed

Esitatud kolm valdkonda on kõik rohkem või vähem esil ELi institutsioonide muutmiseks kavandatud reformides. Eelmise aasta novembris vastu võetud regulatsioonide kogu, mida tuntakse nimetuse all „kuuspakk”, hõlmab ennetavaid meetmeid riikide fiskaalse lõtvuse vastu, seab minimaalsed nõuded riikide eelarvetele, samuti muudab rangemaks sanktsioonid riikidele, kelle suhtes rakendatakse liigse defitsiidi protseduuri. Riikidevaheline majandus- ja rahaliidu stabiilsuse, koordineerimise ja juhtimise leping (SKJL) hõlmab nn fiskaalse kokkuleppe ja Euroopa semestri, mille eesmärgiks on tihedam kontroll ja regulaarne ülevaade eelarvete kujundamise ja vastuvõtmise üle ELi riikides.

Nende regulatsioonide kavandamine on toimunud majanduslike protsesside tugeva surve all, eesmärgiks saada mässavad turud kontrolli alla, vältides seejuures sisepoliitilise kaose tekkimist. Sisuliselt on kõigis liikmesriikides teravalt esil probleem, kuidas ühendada sujuvalt ja demokraatlike institutsioonide toimel põhinevaid protseduure kasutades riikide huvid ELi jätkuvaks toimimiseks vajalike muutustega. See, et EMSi jõustumiseks on vaja vastava seadusandluse vastuvõtmist 12s riigis 17st, on nõrk lohutus selles mõttes, et vastav teema on päevakorral peaaegu kõigis riikides. Juriidiliste probleemide kõrval on aga lahknemine toiminud ka majanduspoliitiliste eelistuste põhiselt, kus „ranguse laagri” kõrvale on tekkinud „kasvu laager”, mis on saanud tuge eelkõige valitsusevahetusega Prantsusmaal.

Üritame Kreeka näitel selgitada, et teema pole seotud ainult konservatiivide asendumisega sotsialistidega, vaid mõnevõrra laiem. Kasinusmeetmed on Kreekas märgatavalt vähendanud kogunõudlust, majanduskasvu tekkimise eelduseks nendel tingimustel on majanduse struktuuri muutused, mis omakorda eeldavad investeeringuid, sh väliskapitali kaasatust. Viimased põhinevad nii kodu- kui välismaistel säästudel, mille kaasamine eeldab toimivaid institutsioone ja rahanduslikku stabiilsust, tähtsusetu pole ka suure osa elanikkonna soostumine vastava poliitikaga. Selle kohta avaldatakse arvamust valimistel. Struktuurimuutused nõuavad üldiselt rohkem aega kas või uue tehnoloogia omandamiseks vajaliku ajakulu tõttu. Rangusele suunatud meetmed üldiselt aga kiirendavad seda tüüpi kohanemist ning on isegi väidetud, et kui riike mitte taga sundida, siis kasutavad valitsused seda ära ning vajalikke reforme ei sünni. See on ka üks argument kvantitatiivse lõdvendamise vastu.

Reeglite järgimise vajadus on ilmne

Kuigi mitmesuguste seadusandlike pakettide vastuvõtmisega on esile tõusnud vastuolud riikide seadusandlusega, järgib EL ikkagi taotluslikult õigusriigi põhimõtteid ning eeldatakse nende vastuolude ühel või teisel viisil lahendamist. ELi tasemel püüab iga institutsioon samuti oma mandaadi ja sätestatud tingimuste raamesse jääda. EKP puhul võib arutleda lõdvema rahapoliitika võimaluste üle, aga praeguse mandaadi kehtimuse juures on võimalused selleks piiratud ning mandaadi muutmine eeldaks uut poliitilist kokkulepet.

EKP on ka teadlik sellest, et valitsustel on soov EKP poliitikat oma huvides mõjutada ning rahanduspoliitiliste avalduste ja ka intressipoliitiliste otsustega on EKP üritanud ühemõtteliselt signaliseerida oma valikute sisu ja piire puudutavaid asjaolusid.5 Varasematel juhtudel, kui rikuti stabiilsuse ja kasvu paktiga seotud reegleid, siis sanktsioonid ei toiminud, kuna Saksamaal ja Prantsusmaal õnnestus aastatel 2003-2004 probleemide tekkimisel seda vältida. Uute reeglite kehtestamisega üritatakse niisugune võimalus välistada. Praeguse kriisi puhul on reeglite järgmise vajadus ilmne. Kas see jääb nii ka liikmesriikide järgmiste valitsuste ajal ning pärast uute koalitsioonide sündi, selgub tulevikus. Samas on ELi seniste kriiside puhul tunnuslik olnud, et olulised kokkulepped sünnivad surve all ja kriiside lahendamise kaudu.

1 Seda programmi (LTRO – Long-Term Refinancing Operation) on kutsutud ka kvantitatiivseks lõdvendamiseks tagaukse kaudu (backdoor quantitative easing).
2 Näiteks soovitab Paul Krugman harjuda mõttega, et EL vajab mõne aasta jooksul senise 2% asemel 4-5%-st inflatsiooni, vt intervjuud Krugmaniga „We ought to apologise to the emperor”, Financial Times, mai 2012, nr 26-27.
3 Andmed on pärit Brüsseli mõttekojast Bruegel: Pisani-Ferry, The Euro Crises and the New Impossible Trinity. – Bruegel Policy Contribution, jaanuar 2012, nr 1.
4 Andmed on pärit artiklist: R. Milne ja M. Watkins, Leaning Tower of Perils. Financial Times 28. III 2012.
5 Selle kohta võib üht-teist huvitavat leida, näiteks: C. F. Bergsten, ja J. F. Kirkegaard, The Coming Resolution of the European Crises. Policy Brief, jaanuar 2012. Peterson Institute for International Economics, Washington. Sama teema kohta võib lugeda Läti reformipaketi kujundamisega seoses töös: A. Åslund, ja V. Dombrovskis, How Latvia Came Trough the Financial Crises. Peterson Institute for International Economics, Washington 2011.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht