Kas kerkis seal Jeruusalemm, kus mustab põrgu veskivärk?

Lewis Mumford ütleb välja ilmselge: mehhaniseerimise algusajal tehti töölisest masina liikuv osa, kuid lõppeesmärk oli tööline kõrvaldada.

RAUNO ALLIKSAAR

Hollandi mõtleja Koert van Mensvoort on võrdlemisi veendunud tehnooptimist, kes on olnud aktiivselt tegev ka võrgustikus Next Nature Network, mille eesmärk on teha tehnoloogilise arengu viljad inimesele loomulikuks ja „looduslikuks“ (natural). Põhjalikemaile tehno­skeptikutele on van Mensvoorti kavatsused ja eesmärk tõenäoliselt ebameeldiv ja õõvastav, ent tema käsitlus tehnoloogiapüramiidist ning sellest, kuidas tehnilised uuendused sellel üles või alla liiguvad, aga veenev ning loogiline. Oma lühikeses töös „Tehnoloogiapüramiid“2 on ta inimese kasutuses tehnoloogia jaotanud seitsmeks tasandiks: kujuteldav, toimiv, rakendatud, omaksvõetud, elutähtis, nähtamatu ja loomulik.

Kujuteldav tehnoloogia on visionääride või ulmekirjanike valdkond (kvant­arvutid). Toimiv on olemas, aga veel laialdaselt ellu rakendamata (laboriliha). Rakendatav tehnoloogia toimib, aga võib hulkadele mingil põhjusel vastuvõetamatu olla (tuumaenergia). Omaksvõetud tehnoloogia on argine (nutitelefon), elutähtsa puudumine põhjustab aga tõsiseid probleeme (kanalisatsioon, aga ka internet). Nähtamatu tehnoloogia on midagi, mille kasutamiseks peab esialgu vaeva nägema, ent mille tehislikkusele hiljem enam ei mõelda (nt kirjaoskus). Loomulik (naturalised) on seesugune tehnoloogia, mis on nii iseenesestmõistetav, et seda isegi ei tajuta enam tehnoloogiana, sest alternatiivi justkui pole. Kui kirjaoskamatuna on võimalik elada, siis loomulike tehnoloogiateta enam mitte. Kuidas näeks välja elu ilma põllumajanduse, toiduvalmistamise või riieteta? Miks on van Mensvoorti püramiid oluline, sellest hiljem.

Kui van Mensvoort ja tema mõttekaaslased on tehnoloogia loomulikustumises ja inimesega kokkusulamises näinud eesmärki ning võimalust seeläbi inimkonda oma unistustele lähemale viia, siis skeptilisema meelelaadiga mõtlejate arvates on see sageli õudne stsenaarium, mille teostumisel kaob inimlikkus. Tehnikavastase mõtte esindajate diapasoon on muidugi vähemalt sama lai kui tehnofiilide oma: leebemast otsast võib leida nt unistaja Lev Tolstoi või Henry David Thoreau, käredamast aga hiljuti lahkunud ökofašismi kalduva teoreetiku Pentti Linkola või pommipanija Theodore Kaczynski. Akadeemilisema või süsteemsema laadiga mõtlejad jäävad kategoriseerimisest harilikult mõnevõrra kõrvale, aga Jacques Elluli3 kõrval on sagedamini viidatavaid autoreid Lewis Mumford, kellele tehnoloogiakriitilised kirjutajad toetuvad.

Nüüd võib jääda mulje, justkui oleks Mumfordi näol tegemist ränga tehnofoobiga, ent tema sageli tehnoskeptilistest vaadetest hoolimata ei ole siiski tegemist mingi ludiidiga. Mumfordile pole küsimus peaaegu kunagi tehnoloogias selle argises tähenduses, vaid „tehnikas“ selle sügavas ja põhimõttelises tähenduses asjade korraldamise kunstina (sama tähendust kannab ju kõigi tehno-tüveliste sõnade läte, kreeka τέχνη). Viimselt taandub tehnika ja tehnoloogia küsimus Mumfordi käsituses ikka võimuküsimusele, nagu see on ka paljude tema kirjutatust ainest võtnud mõtlejate puhul.

Materialistliku vaate esilekerkimine

Minevikku vaadates näeme, et ajal, mil masin, õigemini aparaat või seade, veel argielu ei valitsenud, olid tuleviku kurjakuulutavateks eelkäijateks materialism ja mehhanitsism, millest võiks tänapäeval kõnelda kui mingisugusest hälbinud biologismivormist. Ehkki materialistliku filosoofia juured ulatuvad sügavale minevikku, tõuseb see ägedalt esiplaanile alles valgustusajal, mil nii mõnigi mõtleja taandab kogu inimtegevuse füüsilisele toimimisele. Descartes’i keha ja vaimu dualism heidetakse kõrvale nagu ka tema arusaam inimeste ja loomade erinevusest: käsitlus mõtlemisvõimetust loomast ei ole valgustusajal enam veenev.4 Tegelikult on ka inimene bête machine, kelle tegevust suunavad ihulised protsessid ja tungid. Säärase lähenemise üheks tipuks võib pidada Julien Offray de la Mettrie eesti keeleski ilmunud teost „Inimene kui masin“ (1747). Tegu on küll laiale avalikkusele pääaegu tundmatu mõtlejaga, ent tema teos on olnud mõjukas ning ühtlasi üks olulisemaid, kus on käsitletud inimest võrdluses masinaga.

Mumfordi arvates on „megamasina“5 sünd aset leidnud juba palju varem, varase kuningavõimu ajal, mil rahvamassist kujundati eesmärgipäraselt toimiv, tööd tegev mehhanism. Tehnika ja tehnoloogia arengust rääkides ei käsitleta seda aga pääaegu kunagi ning Mumford küsib: „Kuid miks jäi see uus mehhanism arheoloogi ja ajaloolase silmale nähtamatuks?“

Ning vastab ise samas: „Lihtsalt põhjusel, millele sai vihjatud juba meie esimeses määratluses – kuna see koosnes üksnes inim-osadest“ (I kd, lk 316). Ehkki viperuste ja katkestustega, huugab see megamasin siiani. Mumford leiab, et see pandi käima juba ammu: „Põhimõtteliselt olid mehaaniliseks muutmise vahendid juba viis tuhat aastat tagasi lahutatud muudest inimlikest funktsioonidest ja eesmärkidest peale üha tugevneva korra, peale võimu, ennustatavuse ja ennekõike kontrollitavuse“ (I kd, lk 30). Offray de la Mettrie ja teiste temasarnaste mõtlejate teene seisneb aga selles, et nende mõttes kujundatakse inimesest, kes on XVIII sajandiks juba üsna vääramatult megamasinale allutatud, omamoodi megamasina mikrokosmos, inimesest tehakse mikromasin.

Kiusatus võrrelda inimest masina või tööriistaga on aga suur, sest pole kahtlustki, et ainuüksi omaenda ihuga on inimene võimeline nii mõndagi tootlikku ära tegema, ka Mumford loetleb ainuüksi näidetena 18 erinevat tegevust (I kd, lk 174). Arusaam tootlikkusest kui aparaadi omadusest on aga võimalik vaid ühiskonnas, kus tootmine selle kõige laiemas mõttes on inimese füüsilisest tegevusest selgelt lahutatud.

Ehkki XVIII sajandi tehnoloogia ja tööstuse areng on sünnitanud meie moodsa maailma ja kaude ka hääoluühiskonna, on need paratamatult toonud kaasa ka „meie eneste tohutult tootliku ning hämmastavalt raiskava ja hävitava ajastu“ (I kd, lk 186). Veelgi enam kui kümme tuhat aastat tagasi aset leidnud põllumajandusrevolutsiooni tulemusel saavutasid ühiskonnas edu pigem korralduste täitmisele keskendunud kui autonoomiat taotlevad indiviidid.6 Aparaadil, ka kõige keerulisemal, mis loodud konkreetse ülesande täitmiseks, ei ole tarvis, et seda käitav inimene omapäi mõtleks. Piltlikult: pärisori täitis küll mõisapõllul tööd tehes käsku, kuid tal oli vähemalt vabadus töö käiku väikest viisi ise suunata.

Aparaat säärast isetegevust ei salli ning nööbitreial saab oma tegevuse korraldamises kaasa rääkida palju vähem. Mida aeg edasi, seda väiksem roll on inimesel, kes on praeguseks ajaks paljudes tootmisvaldkondades taandunud vaid nupuvajutajaks, täiuslikuks mutriks, kes oma töö vilja õieti ei näegi. „Niisugune igapäevane osavõtt mõtestatud tegevusest on just see, mis nüüdisaegses masinatööle rajatud majanduses puudub, ning millega tõenäoliselt suurel määral seletub meie noorsugu kimbutav igavus ja kuritegevusele kaldumine“ (I kd, lk 269). Meie ajale omane raiskamine ja hävitamine ei käi aga pelgalt ressursside ja keskkonna kohta, nagu võiks praegusel rohelist ilmavaadet rõhutaval ajal arvata. Mumford ütleb välja ilmselge: mehhaniseerimise algusajal tehti töölisest masina liikuv osa, lõppeesmärk oli aga tööline kõrvaldada (II kd, lk 286).

Theodore Kaczynski ehk Unabomber

1960ndate teisel poolel kirjutanud Mumford oli tehnoloogia- ja tööstusküsimustes skeptiline. Sugugi mitte kõik samadele järeldustele jõudnud pole suutnud rahulikuks jääda. Ilmselt kuulsaim või vähemasti popkultuuris ekspluateerituim näide on Theodore Kaczynski ehk Unabomber, kelle kirjutised on jäänud tema terrorikuritegude varju (raske öeldagi, kas teenitult või teenimatult). Unabomberi manifest ehk tegelikult teoreetiline tekst päälkirjaga „Tööstusühiskond ja selle tulevik“ („Industrial Society and Its Future“) algab lausetega, mida võiks vabalt kohata ka Mumfordi või nt Elluli töödes: „Tööstusrevolutsioon ja selle tagajärjed on tähendanud inimkonnale katastroofi. Suuresti on seetõttu kasvanud nn arenenud riikide elanike oodatav eluiga, ent ühtlasi on seetõttu destabiliseeritud ühiskond: elu ei paku enam rahuldust, inimest on alandatud, põhjustatud on tohutult palju psüühilisi kannatusi (Kolmandas Maailmas ka füüsilisi) ning tõsist kahju loodusele.“7 Autori jõhkrale pommivägivallale vaatamata on „Tööstusühiskonna ja selle tuleviku“ näol tegemist üsna tasakaaluka tekstiga, mille retseptsioon on olnud mõõdukalt positiivne. Märkimisväärne osa Kaczynski manifestist juhib tähelepanu võimu ja tehnoloogia seostele ning sellele, kuidas seetõttu röövitakse inimestelt nende autonoomia ja vabadus, muudetakse nad süsteemi osaks. Kui see pole sama mis Mumfordi megamasin, siis mis see on?

Miks rääkida üldse akadeemilise ja tasakaaluka Mumfordi kontekstis pommiterrorist Kaczynskist? Mumford sobib meie aega, sest juhib tähelepanu probleemidele, mis on meie ajal veel pakilisemad, kui „Masina müüdi“ ilmudes. Mumford ei sobi aga meie aega selle poolest, et ta on optimist. „Masina müüdi“ teine köide lõpeb sedastusega: „Kuid teadmiseks nendele meie hulgast, kes on heitnud kõrvale masina müüdi: järgmine käik on meie päralt, sest hoolimata oma roostes hingedest avanevad tehnokraatliku vangla väravad automaatselt – kohe, kui me oleme otsustanud minema kõndida“ (II kd, lk 722). Tegelikult selle vangla väravad enam ei avane ning sellest välja astuda on pääaegu võimatu. Isegi leebed püüded valitsevat olukorda kritiseerida põrkuvad sageli tuntavale vastupanule või vähemasti nendingule, et nii ehk naa ei saa ju teisiti. Kaczynski sai sellest aru, ent osutus lõpuks siiski megamasina ees jõuetuks, minnes vastuvõetamatut teed. Pentti Linkola sai sellest aru, ent piirdus sõnadega, olles sageli Kaczynskist käredamgi. Kui piisavalt paljud saaksid sellest aru, siis oleks veel ehk lootust mõni sabot masinasse heita.

Ja siinkohal vaatame taas tõtt Koert van Mensvoorti tehnoloogiapüramiidiga. Praeguseks ajaks on läänes elutähtsaks ja nähtamatuks muutunud ka õige mitmed nähtused, mis ellujäämise ja kestlikkuse huvides seda olla ei tohiks. Ütlen just nimelt „nähtused“, mitte „asjad“ või „tehnoloogiad“, sest ka teoreetiline raamistik, mille järgi ühiskonda korraldatakse, on nähtus. Säärased on näiteks mõte linnast kui ühiskonna vedurist, samuti arusaam majandusest kui kõike juhtivast (kõige aluseks olevast) süsteemist.

Huvitaval kombel sai megamasinavastase ja megamasinat pooldava ilmavaate põrkumist näha 4. aprilli Postimehe kultuurilisas AK, kus ilmusid kõrvuti Kaido Kama ja Mikael Raihhel­gauzi mõtteavaldus8 kriisi ja turvamehhanismide kohta. Kama sedastab, et ainus kindel tagavaraplaan on traditsioonilise elulaadi ja sellega seonduvate teadmiste alalhoid, et vajadusel kogukondlikult toime tulla, kuivõrd hoop moodsale elulaadile võib globaliseerunud maailmas tulla millal tahes ja kust tahes. Raihhelgauz pareerib aga tüüpiliste megamasinalembi väidetega: „on selge, et Tartu ja Tallinn ühegi kampaania tulemusel inimestest tühjaks ei jookse“, „vastus XXI sajandi probleemidele ei saa olla eraklikku metsatallu kolimine“, „on ka ilmne, et massiline tagasitulek traditsiooniliste madalatehnoloogiliste tööde juurde ei aita ühiskonna rikkust kasvatada“, „kollapsit ei aita ära hoida külakogukonda naasmine, vaid innovatsioon, isiklik vastutus, põhjalik riskianalüüs ja tihedam koostöö maailmakülas“ jne. Teisiti kui masinas justnagu ei saakski või vähemasti poleks miski seda väärt.

Kole, ent vastupandamatu

Mumfordi tsitaadiga: „Meie kaasaegsed on juba niivõrd tingitud pidama tehnoloogilist „progressi“ millekski absoluutseks ja vastupandamatuks, kui piinarikkad, koledad, vaimunüristavad või psühholoogiliselt kahjustavad selle resultaadid ka ei oleks[—]. Juba tükk aega tagasi pilkas Tolstoi seda üldlevinud hälvet oma traktaadis „Mis on kunst?“. Seal kujutas ta uusaegset inimest oma maja aknaid kinni pitseerimas ja sellest õhku välja imemas, et ta võiks, veel ekstravagantsemat mehaanilist aparatuuri kasutades, õhu sinna jälle tagasi pumbata – selle asemel, et lihtsalt aken avada. Tolstoi ei aimanud, et vähem kui põlvkonna pärast viiakse selline narrus ka tegelikult ellu“ (II kd, lk 477).

Van Mensvoorti püramiidi astmeil on konditsioneerid küll mitte veel Eestis, aga mitmel pool Euroopaski, nihkunud eelviimasele või isegi viimasele astmele: nende lakkamatu undamine on kas vajalik või tähelepandamatu. Aga konditsioneerid on vaid detailike. Mumford näitab meile küll masinat, aga selle vangla väravad on tänapäevaks juba kinni keevitatud. Megamasinasse aheldatud moodsa inimese Jeruusalemm ongi säärane narrus, „põrgu veskivärk“, mis eal jahvatamast ei lakka ning mis aja edenedes aina ägedamalt jahvatab ja üha rängemalt inimese endast sõltuvaks teeb. Ühtlasi näib see olevat ainus ellujäämise garantii. Ja neil, kes säärast Moolokit kummardama ei nõustu, on isegi põgenemisvõimalusi vähe, sest masin haukab lisaks inimestele ka looduskeskkonda, mis on senini teisitimõtlejaile päävarju pakkunud.

1 Päälkirjas on kasutatud kujundit William Blake’i luuletusest „Jeruusalemm” (tlk Märt Väljataga), ilmunud esmalt ajakirjas Vikerkaar 2015, nr 6, lk 27.

2 Koert van Mensvoort, Pyramid of Technology. How Technology Becomes Nature in Seven Steps. Eindhoven University Lectures 3. Eindhoven University of Technology, 2013.

3 Jacques Elluli kõige tuntum tehnikateemaline teos on „La Technique ou l’Enjeu du siècle” ehk „Tehnika ehk Sajandi väljakutse” (1954).

4 Tegelikult pole see käsitlus veenev ka meie ajal, aga vastupidise lähenemise tõttu. Vt nt Frans de Waali „Kas oleme küllalt nutikad mõistmaks, kui nutikad on loomad?” (Tänapäev, 2018) ja Mihkel Kunnuse artikkel selle kohta („Kuidas šimpansikarja jälgimine tappis noore hipi” – ERR-i kultuuriportaal 18. IV 2019. https://kultuur.err.ee/931291/arvustus-kuidas-simpansikarja-jalgimine-tappis-noore-hipi

5 Megamasin on lihtsustatult ühiskondlik struktuur, kus sulavad kokku teadus, tehnika, majandus ja poliitiline võim ning mille osana kasutatakse inimesi. Megamasin ilmub Mumfordi arvates n-ö püramiidiajastul, mil bürokraatia ja teoloogiliselt põhjendatud kuningavõimu toel hakati ette võtma tohutuid ehitus- ja korraldusprojekte.

6 „Tahumise, teritamise, jahvatamise juures nõuab püsiv pühendumine oma tegevusele märksa rohkemat kui tulekivi lõhestamiseks vajalik peen sensoorne-motoorne koordinatsioon. [—] Need pidevat kordamist eeldavad harjumused osutusid äärmiselt produktiivseks. Kuid kahtlemata nüristasid need mingil määral kujutlusvõimet ning kaldusid selekteerima ja edutama allaheitlikumaid tüüpe; seevastu toidu parema kättesaadavuse eest hoolitsedes kindlustasid nood omakorda endi paljunemise ja ellujäämise“ (I kd, lk 235).

7 Industrial Society and Its Future. Rmt: Technological Slavery. The Collected Writings of Theodore J. Kaczynski, a.k.a. „The Unabomber”. Feral House, 2010, lk 38.

8 Kaido Kama, Õppetunnid, millest ei õpita; Mikael Raihhelgauz, Põimsus peab edasi kasvama. – AK 4. IV 2020.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht