Kas Kross oli viimane Suur Eestlane?

Raivo Suni

Uutes oludes on üha raskem saavutada nii hiiglaslikku auditooriumi, nagu oli igapäevane asi aastakümneid tagasi. Järelehüüetes Jaan Krossile mainiti mitmel puhul, et kirjaniku näol lahkus viimane Suur Eestlane. Suured olid ka Lennart Meri, Valdo Pant, Paul Keres. Miks mitte ka hiljuti lahkunud Urmas Ott. Suurmeeste ja -naiste mõõdupuuks on suurte inimkoosluste ühistaju, mida aitab kujundada meedia.

Kaheksakümnendate alguses ilmus Benedict Andersoni „kujuteldavatest kogukondadest” (imagined communities) käsitlus, millest sai ühiskonnateoreetikute hulgas bestseller ja millele on viidatud kümnetes, kui mitte sadades töödes. Anderson räägib eeskätt rahvusest kui sotsiaalselt konstrueeritud kogukonnast. Rahvus on kujutlus, mis tekib nende inimeste, kes tajuvad end mingi ühtse nähtamatu kogukonna osana, peas ja südames.

Kogukonnatunnetus tekib siis, kui inimesed evivad sarnaseid väärtusi. Sarnasuste leidmine ja läbirääkimine käib suuresti meedia vahendusel. Meedia loob omamoodi tribüüni dialoogiks ja aitab ühendada üksteisest ruumis ja ajas eraldatud inimesi.

Meedia mõju kogukonnatunnetuse kujundamisel võime näha ka oma ajaloos. Meenutagem näiteks Johann Voldemar Jannseni pöördumist 1857. aasta Perno Postimehes. Jannsen alustab värsiga, mille esimesed sõnad on „Tere, armas Eesti rahvas…”.

Rahvustunnet kasvatas Jannsen läbivalt nii Perno kui Eesti Postimehes. 1870ndatel asus vahest jõulisemalt rahvust voolima Carl Robert Jakobsoni Sakala. Samm-sammult jõuti XX sajandi alguses sinnamaale, et hakati nõudma esialgu autonoomiat Venemaa koosseisus, seejärel juba iseseisvust. Ka siin mängis ajakirjandus olulist rolli.

 

Kontrollitud kogukonnad

1920ndatel leidis aset omalaadne pööre. Kirjaoskuse paranemise, linnastumise  ja elatustaseme tõusu tõttu sai meedia massidele kättesaadavaks. Tekkis massimeedia. Umbes samal ajal jõudis võimuhimurite teadvusse, et meediat on võimalik ära kasutada avalikkuse mõjutamiseks. Hetkel, mil hakati mõtlema teadlikult avaliku arvamuse mõjutamisele, katkes „kujuteldava kogukonna” evolutsiooniline kujunemine. Kogukonnatunnetust asuti looma suunatult ja kontrollitult.

Esimeste hulgas võttis kontrollitud kogukonnatunnetuse kujundamise ette Nõukogude Liit, kus püüti vormida homo soveticus’t. Lenini eestvedamisel kutsuti 1922. aastal haridusministeeriumi allasutusena ellu GLAVLIT, mille ülesanne oli esialgu riikliku statistika silumine ja „avaldamiskõlbulikuks” kujundamine. Õige pea sai aga GLAVLITi peamiseks ülesandeks meediasüsteemi tsenseerimine.

Klassikaliseks peetakse ka natsi Saksamaa näidet. Napilt kuu pärast Hitleri võimuletulekut loodi Saksamaal propagandaministeerium, mida hakkas juhtima Joseph Goebbels. Goebbelsi esimesi suuremaid avalikke aktsioone oli juudi ja natsivastaste kirjanike raamatute põletamine Berliini südames Opernplatzil. Tuleroaks langes umbes 20 000 teost. Riigis keelustati igasugune opositsiooniline ajakirjandus. Viidi läbi riigi radiofitseerimine – raadiot peeti kõige tõhusamaks inimhingede mõjutajaks – ning erilisse ausse tõsteti propagandafilmide tööstus.

Soov kontrollida inforuumi ja seeläbi kogukonnatunnetust ei ilmnenud vaid Saksamaal või Nõukogude Liidus, mis oli valinud parteilise ajakirjanduse liini. Teiste hulgas kujundasid rahvuslikku inforuumi ka Eesti võimud. Pärast ebaõnnestunud detsembrimässu 1924. aastal võis Eesti valitsusest leida portfellita ministri, kelle ülesandeks oli „informatsioon ja riikline propaganda, niihästi välis- kui ka sisemaal”.

Tõsisemaks avalikkuse manipuleerimiseks läks pärast seda, kui Pätsi, Laidoneri ja Eenpalu triumviraat tuli 1934. aasta märtsis võimule ning siseministeeriumi juurde asutati Valitsuse Informatsiooni ja Propaganda Talitus. Propagandatalitus käivitas mitmed rahvuslikud kampaaniad (nt kodukaunistamine, raamatuaasta, nimede eestistamine). Ent ministeerium hakkas ahistama ka ajakirjandust. Suleti massiliselt ajalehti. Neis, mis ilmuma jäid, ei tohtinud kritiseerida võimu.

Rahvuse kui sarnasel tunnetusel rajaneva suure kogukonna laadimine oli paljuski põhjuseks, miks puhkes II maailmasõda.

Suure kogukonna tunnetuse lagunemine

Sõja lõpp ja natsi Saksamaa lüüasaamine tõid kaasa elavama arutelu teemal, millist ohtu kätkeb massidega manipuleerimine ja suurte kogukondade laadimine. Kriitika avaldus mitmel rindel. Sotsiaalteadustes muutus nähtavaks Frankfurdi koolkond. Ühiskonna ühetüübistamise vastu võtsid sõnad mitmed kirjanikud (vt nt Orwelli „1984,” Bradbury „451˚ Fahrenheiti” jt).

Arvustati ka meediat ennast. Vahest jõulisima avalduse tegi 1947. aastal Hutchinsi komisjon. See taunis meedia kontsentreerumist üksikute huvigruppide kätte, mille tulemusena kaotab suur osa ühiskonnast juurdepääsu sotsiaalsele dialoogile.

Pluralistlikus meediateoorias esile tõstetud ideid riikide meediasüsteemid väga palju ei toetanud. Tõsi, Hutchinsi ideede vaimus arendati mõningates riikides trükiajakirjandust. Näiteks Skandinaavia maadel aitas riik ülal pidada suuruselt teisi ja kolmandaid ajalehti. Kõike selleks, et oleksid esindatud alternatiivsed vaated.

Kogukonnatunnetust laiemal määral tootis siiski üks meedium – televisioon. Tavaliselt üks-kaks üleriigilist telekanalit kujundasid kogu rahvuskogukonna enesetaju. Lääne-Euroopas andis tooni poliitilistest ja majanduslikest huvidest distantseerunud avalik-õiguslik ringhääling, Ida-Euroopas kommunistliku partei teenimisele pühendunud riigiringhääling. See oli aeg, kus auditooriumi ja (rahvus)kogukonna vahele võis tõmmata võrdusmärgi.

Paljuski monopolistlik, ühe keskmega meediasüsteem hakkas lagunema 1980ndatel. Esimene murrang leidis aset siis, kui neoliberalismi vaimus avati elektroonilise meedia turg. Paljudesse riikidesse tekkisid kolmandad ja neljandad telekanalid. Pildile lisas kirevust satelliittelevisiooni areng.

Eestisse jõudis see kõik mõnevõrra hiljem. Eesti Televisiooni kõrvale tekkisid esimesed erakanalid üheksakümnendate alguses. Millenniumivahetuseks tegutses meil neli üleriigilist programmi. Satelliiditaldriku omanikud ja kaabeltelevisiooni võrkudesse liitunud inimesed olid veelgi paremas seisus.

Teise murrangu põhjustas sel kümnendil üleminek digitaaltelevisioonile, mille tulemusena pakutavate ja vastuvõetavate programmide hulk mitmekordistus. Eestis on üleminek digitelevisioonile märkimisväärselt mõjutanud maaelanike valikuvõimalusi. Kui seni oli neil juurdepääs tavaliselt kolmele üleriigilisele programmile, siis nüüd saab valida kaheksa programmi vahel.

Rohkem on räägitud sellest, et valikuvõimaluste kasv on toonud kaasa vaatajaskonna killustumise. Uutes oludes oli üha raskem saavutada sellist hiiglaslikku auditooriumi, mis oli igapäevane asi aastakümneid tagasi. Meenutagem vaid: 1994. aasta sügisel kogus menukaim telesaade „Reisile sinuga” 554 000 vaatajat. Tänases mõistes megaauditooriumi nautiv „Tantsud tähtedega”, mille esimest saadet vaatas keskmiselt 346 000 vaatajat, ei oleks selle numbriga kümmekond aastat tagasi mahtunud esikuuikussegi.  

Vähem on räägitud sellest, et kunagised (rahvus)kogukondi hõlmanud auditooriumid üksnes ei killustu, vaid ka polariseeruvad või kinnistuvad teatud meediakanalite ümber.  Paljususe tingimustes on saanud oluliseks see, et igal kanalil oleks oma nägu, millega auditooriumil oleks võimalik samastuda. See nägu on vormitud ja kannab teatud väärtushinnanguid, mis peaksid sobima ühele või teisele auditooriumi segmendile.

 

Suurekssaamise vaevaline tee

Auditooriumi polariseerumise tulemusena tekivad meediatarbimise klastrid. Nii võime oletada, et Äripäeva lugeja on tõenäoliselt ka Sky Plusi püsikuulaja ja TV3 vormeliülekande vaataja, kuid ta ei oska nimetada näitlejaid, kes teevad kaasa ETV menukis „Õnne 13”. Või siis – Õhtulehe regulaarne lugeja on ühtlasi Reporteri vaataja, kes naudib Raadio Elmarit, kuid pole kunagi vaadanud ühiskonnateemalist arutelusaadet „Foorum”. 

Polariseerumise tulemusena tekivad sageli mikrokogukonnad, kel puudub ühine kõneaine. Eespool näitena esitatud Äripäeva lugejal võib olla raskusi saada kontakti „Õnne 13” fänniga. Kindlasti pole neil mõtet lahata „Õnne 13” tegelaskujude iseloomu. Neil on aga tihtipeale keeruline rääkida ka asjadest, mis ühele või teisele tähtsad, sest erinevad nii huvid kui ka väärtushinnangud.

Nii olemegi XXI sajandi alguses tunnistajaks suurte eneserefleksiivsete kogukondade lagunemisele ja hüpertoopia kujunemisele. Viimane mõiste viitab postmodernsele tsentreerimatusele ja ühiskonna kujunemisele ühiskondade konglomeraadiks. Enam ei ole üldisi tõekspidamisi, mis oleksid inimestele ühtviisi veetlevad, enam ei ole kangelasi, kes kõnetavad kõiki, nagu see oli paarkümmend aastat tagasi.

Tulgem nüüd tagasi hüpoteetilise küsimuse juurde: kas Jaan Kross oli viimane Suur Eestlane? Võib-olla mitte, aga ta võis olla üks viimaseid. Suurteks on lootus saada neil, kes a) on suureks saanud enne hüpertoopia kujunemist, b) kel õnnestub luua sild mitmete väärtuskogukondade vahel.