Kas kvaliteetleht lahendab mured?

Valle-Sten Maiste

Indrek Neivelt (Möte 30. X) on teinud ettepaneku asutada korraliku majandusajakirjanduse puudumist korvav riiklik majandusleht. Neivelt ei konkretiseeri, kes ja kellele uues väljaandes kirjutama hakkaksid, ent tema sõnavõtu teiste teemade põhjal jääb mulje, et silmas peetakse pigem elitaarset, intellektuaalse ja idealistliku kaldega tribüüni. Neivelt räägib küll lehest kui äratasuvast investeeringust, mis võinuks pidurdada ka majanduse mullistumist. Majanduslehe  kainestav mõju konkreetsetele majandusprotsessidele saab olla siiski vaid kaudne.

Raske on kujutleda, et lihtsalt veel üks ajaleht suudaks vahetult avitada SMS-laenude, tarbimishulluse või lõhkilaenamine puhul. Vaevalt et EE kirjeldatud müügiinimeste perekond, kes arvas, et 40% palgatõus jääb kestma ning seetõttu üüratult laenu võttis ja igapäevakulutuste puhul raha ei lugenud, tegi valeotsused pelgalt soliidse majandusväljaande puudumise  tõttu. Meie meediale tunnuslik piiri puudumine (kinnisvara)turu reklaamimise ja analüüsimise vahel võis nii mõnegi võlaorjusse sattunu probleemide puhul kaasa mängida. Kuid eelarve-tasakaalu ja arukate investeeringute asemel populistlikke lubadusi ja valimiseelset nännijaotamist nõudev elektoraat ei ole ka ainult meedia tekitatud. Inimeste kiht, keda kannustaksid muud väärtused peale kohe kätte tuleva ja äraõgitava võimaldava mammona, on  Eestis üldse kahetsusväärselt õhuke.

Poliitikas on sotsiaalne ja kogukondlik hoolivus pseudoesindatud. Ühe võimu- ja varastamisjanuse erakonna tegutsemismallid on nii mõjusad, et need on mastaapselt omaks võtnud ka kunagised hayeklikud liberaalid. Kaua kiratsenud sotsiaaldemokraate kisub perioodiliselt mõtte poole, et ehkki ideeliselt pole midagi saavutatud, tuleb vähemalt tool istumise alla rabada. Ohtralt leidub sportlasi,  meelelahutajaid ja ka tipptegijaist kultuuriinimesi, kes annavad mõista, et ei ole kuidagi piinlik konformistlikku pappi noppida. Pole ime, et inimene uulitsaltki ei juhindu sellises kliimas aususest ega mõtle näiteks postmateriaalsetele väärtustele, mida Rein Taagepera Ingelharti toel on eeskujuks seadnud. Pätistunud huntide ühiskonnas eelistad pigem õhukest kui rasvast riiki. Mure, et riiklikust majanduslehest võib kujuneda veel üks propagandatoru, on igati tõsine. Kultuuriajakirjandusegi kohal on ju olnud kuulda nii Keskkui Reformipartei funktsionääride kõue ja susserdava inina kaja.

Ometi on Neivelti mõtted õiged. Sügavaid, keerulisi, töömahukaid, statistikat teooriaga kõrvutavaid ja teiste riikide kogemusega võrdlevaid analüüse ettevõtete tulumaksusoodustuse, panganduspoliitika, vanemahüvitise süsteemi, perepoliitika jpt meetmete mõju kohta on hädasti vaja.  Neivelt tõstatab ent veelgi tõsisemaid, filosoofilise koega teemasid, näiteks, kuivõrd on SKT tõus ja majanduskasv üldse väärtused ning kas on mõistlik ja võimalik vaid neile tuginedes edasi minna. Muidugi oleks meilgi vaja väljaannet, mis küsimusi Tobini maksust ja finantsmaailma üldise hüve teenimisele allutamise vajadusest kuni Kolmanda Maailma võltsabistamise ning energiapoliitika ökoloogiliste aspektideni pidevalt tõstataks ja analüüsiks,  nagu saab lugeda New York Review of Booksi või New Left Review vahendusel. Kui erinev on meie eliidi ettekujutuste mammonapott muu Euroopa omast, näitab peale Ingelharti uurimuste ka majanduskriisi harjal maailmas hoogustunud arutelu SKT-fetišismi asemel nn rahvusliku õnne arvestamise vajaduse üle, millesse Nobeli majanduspreemia laureaatide kõrval on andnud oma kõlava panuse ka Prantsuse parempoolne president  (polegi ehk nii tähtis, kas riigi kehva SKT kasvu õigustamiseks või Telecomi enesetappudest ja idealismist ajendatuna). Majanduslikke ja poliitilisi süvauurimusi avaldavat väljaannet oleks vaja just poliitilisele eliidile, et nad ise aru saaksid, mida teevad. Kuid kas puudu on väljaanne?

Illumineerivale süvaanalüüsile leiavad kõik lehed ruumi. Pigem pole toimetajatel analüüse kusagilt võtta. Taavet Jansen on öelnud, et tantsijad  teavad juba eriala valides, et neid ootab ees kiratsev avangardelu põranda all, mitmed näitlejad mõtlevad aga juba teatrikooli minnes seebisarjadele ja reklaamikaukale. Kas ei ole ka majanduses ja poliitikas asjad nii seatudki, et nende erialade inimesed suunduvadki hästi tasustatud turuanalüüse teostama ja ühiskonna hüveks panustamine elab mõnes turulises juhtumisi tärkava idealismi armust. Mis arvatagi analüüsijast, kes jumal teab kelle tellimusel ja mis tulemustega turu- ja poliituuringuid teinud? Nii see paraku ju paljude sotsioja politoloogide puhul on. Ehk näeb Neivelt tehet liiga lihtsana: teed kultuurilehesarnase majanduslehe ja mured murtud. Kultuurisfääri iseloomustab siiski lai iseseisvate ja ühiskondlikule valgustusele suunatud institutsioonide võrgustik (muidugi on võrgus erandeid – mõni teater toodabki seepi ja kunstnik tarbetööd). Ühiskondliku mõtlemise  vallas on aga turgu tasakaalustavad jõud ahtakesed. Ka kvaliteetne arvamusleht poleks paha, probleem on ent ehk sõltumatute institutsioonide ja uurijate vähesuses.