Kas lõpuks ometi valmis!

Reet Varblane

“No mida te veel tahate? On ju valmis, ise ei näe või? Majad on reas? On. Park on? On. Isegi tehas on täpselt seal, kus vaja.  Siia ei mahu enam mitte midagi.  Mis arhitekt? Arhitekti töö on tehtud. Tehtud – saate aru?!” Anonüümsust palunud Tallinna linnavalitsuse töötaja aastal 1923.REPRO

Esmaspäeval andis lahkumisavalduse Tallinna linnaplaneerimisametit viis aastat juhtinud Ike Volkov. Nagu kolmapäevasest Postimehest lugeda võis, oli just paras aeg, sest mitu suurt asja nagu ehitusmäärused, osalised planeeringud jms on valmis saanud, ameti struktuur on korrastatud. Nii et lõpuks ometi on Ülemiste vanakese soovunelm täitunud: Tallinn on valmis saanud. Tehtud! Ja linnaarhitekti pole meil enam vaja.

Kuid nii Ike Volkovi hillitsetud vastused Postimehe küsimustele (7. II) kui iseäranis arhitektide liidu järjekindlad pöördumised linnavalitsuse, riigikogu ja vabariigi valitsuse poole (mis on nagu hane selga vesi ja ainus reaktsioon on olnud rünnak ja laim nende pihta, kes sõna on võtnud) ning meediakajastused (kui jätta kõrvale Keskerakonna Kesknädal) osutavad küll millelegi muule. Tallinna linnavalitsusel (ja ilmselt ka Eesti valitsusel) tundub puuduvat laiem pilt linnast kui niisugusest – seda nii linnaehituslikus plaanis kui ka selle kohta, milliseid monumente, kujusid, haljasalasid jne on linna vaja. Takerdutakse üksikutesse objektisse ja püütakse jõupoliitikaga, iga hinna eest ja hambad ristis, mingeid otsuseid läbi suruda, eirates nii asjatundjaid kui ka avalikku arvamust. Tõi ju ka Ike Volkov ettevaatlikult välja, et omandireform on  liiga liberaalne ja omanikukeskne ning selle käigus ei ole arvestatud linnale olulisi pikaajalisi planeeringuid; et linn pole maaomanik, et riigi osalus kinnisvaraäris, mis sageli pole linna huvides, mõjutab linna arengut. Ja et ühe erakonna huvid tunduvad kaaluvat üles kõik muu…

Mis edasi? Uus sinisilmne idealist Tallinna linnaplaneerimisameti juhataja ametisse, kuni võitlemisest väsib ja mõne grupeeringu 15. sünnipäeva ettekäändeks tuues lahkub? Või sootuks ilma linnaarhitektita, sest linnakunstniku ja kunstinõukoguta saab ju läbi küll?

Kuid üks asi on kindel: ausatel spetsialistidel, arhitektidel, arhitektuuriteadlastel, skulptoritel, kunstiteadlastel, kunstnikel suud kinni ei pane. Ja, vaatamata kõigele, ausaid siiski jätkub! (Vt lk 18.)