Kas linn on minu?

ELO KIIVET

Vahel tundub, et Tallinna linnavalitsusel on saboteerimisplaan Ülemiste vanakesega: et linn kunagi valmis ei saaks, tuleb ikka ja jälle astuda samme, mis viivad ajas tagasi, keeravad kella ohtlikust tunnist kaugemale. Muidugi saab linna valmissaamist edasi lükata ka uut luues ja edasi arendades, aga seda juhtub millegipärast harvem. Ka sotsioloog Juhan Kivirähk on avaldanud lootust, et värske linnapea Mihhail Kõlvarti juhtimisel linn areneb ja Ülemiste vanake ei uputa seda ära (Pealinn 15. IV). Iga uue alguse puhul on lootused suured.

Arenguhüppeks vajab linn visionääri, juhti, kel on vaprust vaadata kaugemale järgmistest valimistest, eirata sisseharjunud ja vananenud käitumismalle. Ilma selge poliitilise tahteta seda ei saavuta. Olgu mõni ametnik kuitahes helge peaga või loominguline, kuni süsteem tervikuna on nagu koloss, mis roostes hammasrataste kriginal teosammul nõiaringis kakerdab, ei saa helgesse homsesse kihutada. Selleks on vaja ratsut, kes oskab oma nina õigesse suunda käänata ja kelle jalad ühte sammu astuvad. Rütmi tabamiseks on tarvis treenida ja õppida uusi nippe efektiivsemaks liikumiseks, mis ka esteetiline välja paistaks. Muidu juhtub nii, et mõni amet peitub sügavale kaevikutesse ja keeldub välja tulemast, teine põeb suurushullust ja ehitab edasimineku asemel liivalosse, kolmas jällegi tirib elu eest sügavale talle turvalisena paistvasse võssa, ülejäänud tilbendavad nii, kuidas parasjagu saab. Nii peab juht esmalt käised üles käärima, Augeiase tallid ära puhastama ja alles seejärel võib bürokraatiamasinast kasvatada innovatsiooniratsu, kelle seljas koos oma linnaga nüüdisaega kapata. Seda ei tee, kui ei ole visionäär.

Kõlvart lubab sisulisi muutusi ja mõtlemist väljaspool harjunud raame (Pealinn 8. IV). Suured sõnad said aga ehmatava järje intervjuus (EPL 12. IV), kus Kõlvart leiab, et autosõitjate elu võiks teha kergemaks. Juba praegu autosõbralikkuse poole kaldu linnaruum seda üle ei elaks ilma kaotuseta elukeskkonna kvaliteedis ja atraktiivsuses ning nüüdis­aegse linnaplaneerimise praktikat hülgamata. Ka on senised pingutused autoliiklust vähendada olnud marginaalse mõjuga, sest liikluskoormus on järjest kasvanud: mugavamad ehk laiemad ja mitmetasandilised ümbersõidud tekitavad kokkuvõttes liiklust juurde või kolivad ummiku ühest kohast teise. Autoraadiost kostab „ja mu linn tundub justkui kuningriik / täna olen cool, täna olen tuus“, mis paneb nõusolevalt pead jõnksutama ja asfaldikuningana üha rohkem nõudma.

Prioriteet peaks olema kvaliteetne, ohutu ja (NB!) heatujuline jalgsi, ratta ja ühissõidukiga liikumine, aga see nõuab selget mõttemaailma muutust nii ühis- kui ka ametkonnas. Nii saaks iga jalakäija oma peas ümiseda „enam ei kiru, nüüd saab iga päev pidu / auto jäi sulle, aga linn on minu“ ilma hirmuta takerduda järjekordsesse torupiirdesse või nakatuda tillukesel ohutussaarel keset tossust magistraali kopsutõppe või kaotada väärtuslikku aega toimivaid marsruute kalkuleerides. Nauditavas elukeskkonnas saab kulgeda häirimatult ja seda iseloomustab pideva olelusvõitluse puudumine.

Miks peaks aga linnapea visionäär olema? Võiks ju lasta ka kõigel isevooluteed minna, orgaaniliselt areneda nagu keskaja linnades, mis kõigi turistide nunnumeetri lakke hüppama paneb. Võiks ka sekkuda arengusse mõõdukalt, nii et kedagi ei segaks, eriti „keskmist valijat“, ega sunniks ka oluliselt seniseid töövõtteid muutma. Kui on tekkinud juba ajaline või vaimne mahajäämus, siis seda ilma hüppeta ei ületa ja hüpata ilma visiooni ehk sihita pole suurt mõtet. Mõned linna juhtimise, sh planeerimise visionäärid on teinud loomulikult tagantjärele tarkuse valguses naiivseid, aga kalleid vigu (modernistlike utoopiate haavu parandame tänaseni), aga nendest tark õpib ja selliseid ämbreid väldib. Inspireerivaid ja heas mõttes ambitsioonikaid näiteid linnaplaneerimisest leiab kasvõi üle lahe Soome pealinnast. Visioon, parimad eeskujud ja julgus teha teistmoodi on parim ravi paigaltammumise vastu.

Taavi Aas kinkis linnale mh Reidi tee ehk kauni merevaatega neljarajalise sõidutee. Mis jääb Kõlvarti päranduseks? Oleks ju tore, kui see oleks revolutsioon avaliku ruumi kvaliteedis ja kättesaadavuses või tervisliku ja kaasava elukeskkonna konkurentsivõistluse medalid. Linn, mille kohta nii elanikud kui ka külalised saavad öelda – see linn on minu!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht