Kas me tuleme keskajast?

Linda Kaljundi, Marek Tamm

 

Olaus Magnuse kaart (1539).

 

Hoolimata “suurte narratiivide” pikaaegsest kriitikast, peame tunnistama, et suured ajaloolised raamjutustused pole tänaseni kuhugi kadunud. Akadeemilises ajaloouurimises on viimasel ajal üheks mõjukaks kontseptuaalseks raamiks saanud Euroopa kujunemislugu, kus peegelduvad mõistagi omajagu tänase Euroopa poliitilised huvid. Sellega seoses kõlavad üha sagedamini väited, et Euroopa sündiski keskajal. Kõige mõjusamalt esindab seda seisukohta eesti keeleski kättesaadav Robert Bartletti mahukas raamat “Euroopa sünd”. Euroopa keskaegne kujunemisprotsess ehk “euroopastumine”, nagu Bartlett seda nimetab, on viimasel ajal üks peamisi väljakutseid ka Skandinaavia ajaloolastele. Nad ei ole nõus senise Lääne-Euroopa keskse tõlgendusmudeliga, kus ääremaad on  taandatud pelgalt tuumaladel toimunud institutsionaalse ja ideelise arengu passiivse vastuvõtja rolli. Sellele on vastu seatud arusaam, et Euroopa ja selle identiteedi kujunemises oli oluline roll just nimelt rajamaadel toimunud laienemis- ja integreerimisprotsessidel. Uus tähelepanu piirialade rollile pakub ka keskaegse Liivimaa ajaloo uurimisel uusi tõlgendusvõimalusi, mis loob eelduse siinsete ajaloolaste viljakaks dialoogiks teiste Läänemere piirkonna ajaloolastega.

Sooviga selitada seniseid seisukohti ja avardada varasemat vaidlusruumi korraldas Tallinna ülikooli keskaja keskus koostöös Põhjamaade keskajauuringute tippkeskusega 4. – 12. augustini Tallinnas rahvusvahelise keskajauuringute suvekooli teemal “Regionaalsed ja euroopalikud identiteedid keskaegses Läänemere regioonis”, mille raames peeti ka kahepäevane kõigile huvilistele avatud konverents “Keskaegne Läänemere ruum: oma ja võõras”. Viies kokku tosin nimekat medievisti Eestist ja Põhjamaadest ning paarkümmend kraadiõppurit üheteistkümnest riigist, andis üritus hea ülevaate Läänemere keskajauuringute praegustest suundadest, mida siinse Sirbi erilehekülgedel on püütud osaliseltki tutvustada.

Lõuna-Taani ülikooli ajalooprofessori Kurt Villads Jenseni suvekoolis peetud ettekandele tuginedes võiksime rääkida mitmest suuremast ja väiksemast “pöördest” viimaste aastate Põhja- ja Läänemere maade keskaja uurimises. Esiteks on suure veelahkme varasemaga põhjustanud senise rahvuskeskse ajalookäsitluse taandumine, millele on oluliselt aidanud kaasa mitmed rahvusvahelised uurimisprojektid. X sajandil alanud muutusi Põhja- ja Läänemere maade ajaloos käsitletakse nüüd järjest enam ühe tervikliku euroopastumisprotsessina, mis kätkes poliitilist, sotsiaalset, majanduslikku ja kultuurilist assimileerumist. Mõistagi pole selline lähenemine probleemitu, sest nagu on rõhutanud mitmed uurijad ka ise, peidab see endas senise rahvusliku identiteedi asemel Euroopa identiteedi konstrueerimise ohtu.

Teise olulisema muutusena võib esile tuua Põhja-Euroopa medievistide üha ulatuslikuma huvipöörde 1970.-1980. aastatel domineerinud sotsiaal- ja majandusajaloolt religiooni- ja kultuuriajaloo uurimisele. Mitmeid ajaloolisi protsesse nagu näiteks ristisõjaliikumine, mille põhjusi seletati varem ennekõike sotsiaalpoliitiliste teguritega, tõlgendatakse nüüd pigem ideoloogiliste ja kultuuriliste ilmingutena.

Kolmandaks on ka Põhjamaade medievistika teinud läbi oma väikese “keelelise pöörde”, mis väljendub nii senisest suuremas tähelepanus keskaegsete allikate keelele ja vormile kui ka ajaloolaste teadlikumas huvis oma mõistekasutuse vastu. Märkamatult on Läänemere keskajauuringute baassõnavarasse ilmunud mitmed uued mõisted (nagu eespool mainitud “euroopastumine” või postkolonialistlikust teooriast laenatud terminoloogia), mille üle peetakse intensiivseid vaidlusi.

Ühtlasi on see arengusuund aga aidanud laiemalt teadvustada tõsiasja, et meie senine Läänemere ruumi keskaja käsitlus on vägagi suurel määral toitunud vallutus- ja ristisõdade retoorikast. Kuna iga vallutuse legitimeerimise puhul on esmatähtis küsimus vallutajate ja vallutatavate radikaalse erinevuse määratlemine, on ka siinse regiooni euroopastumist kirjeldavad allikad rajatud nimelt uue kristliku eliidi ja kohalike metsikute paganarahvaste vastandusele. Kui just nendele stereotüüpsetele kuvanditele tuginedes on kõrgkeskaegset Läänemere ruumi veel aastasadu hiljem kujutatud dramaatiliste kokkupõrgete alana, siis uuemad uuringud on näidanud, et kristliku ja varasema kohaliku kultuuri vahel polnud ületamatuid erinevusi. Kontaktid olid niivõrd tihedad ja eriilmelised, et nagu suvekoolis tabavalt tõdes Henrik Janson Göteborgi ülikoolist, pole küsimus mitte selles, kust leida jälgi kristlusest, vaid kust leida paganlust.

Viimaks iseloomustab uuemaid ajaloouuringuid Skandinaavias nagu Euroopas üldiselt kasvav tähelepanu keskaegse pärandi kasutamise ja ärakasutamise vastu järgmistel sajanditel. Keskaega ei uurita enam mitte ainult eneseküllase nähtusena, vaid püütakse analüüsida ka meie tänase keskajakuvandi ajaloolisi lätteid. Nagu Derek Fewster on väitnud Soome näitel, kujutas keskaeg endast XIX sajandil ja XX sajandi alguses loodud “uutele rahvustele” väga rikkalikku legendi- ja kujundivaramut, mille tuge soome rahvusliku identiteedi kujunemisele on raske alahinnata. Vaieldamatult väärib keskaegse pärandi uus- ja lähiaegne töötlus ka Eestis senisest põhjalikumat analüüsi, sest meie rahvuslik identiteediloome ilma Lembitu ja Kaupo, Meelise ja Tasuja ning Ümera ja Jüriöö ülestõusuta oleks kahtlemata võrreldamatult vaesem. Seda kinnitab Õ-fraktsiooni “Maleva” film, mis leidis suvekooli osalejate seas väga sooja vastuvõtu ja jättis eestlaste enesekriitilisest ajalooteadvusest ilmselt teenimatult positiivse mulje.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht