Kas me vajame diskrimineerimist?

Kui ühiskonnas pole enam olemuselt stabiilseid identiteete, ei ole ka rolle üksteise suhtes ja seega pole ka enam orgaaniliselt toimivat struktuuri.

MARGUS LATTIK

Kas diskrimineerimist on vaja? Küsimus võib kõlada retoorilisena, võib isegi näida, et see on iroonia. „Mida on siin üldse arutada,“ ütleb õigluse hääl. Kas pole mitte meie ajastu üks määravaid tõdemusi just see, et diskrimineerimine on pahe, millest peab vabanema? Tahetakse olla vaba kellegi eelarvamuslikust piiramisest, väljajätmisest jne. Ometigi olen aja jooksul üha enam veendunud paljude mõistete mitmetahulisuses ja „diskrimineerimine“ pole siin erand. Sügavamasse tähendusse süvenemata on alati oht heita piiravaga ühes kõrvale ka see, mis on tegelikult abiks.

Võõrsõna „diskrimineerimine“ tuleneb ladinakeelsest tegusõnast „discriminare“, mille esmane tähendus on „eristamine, asjadel vahetegemine“. Sõna on väljendanud inimese võimet, aga ühtaegu ka vajadust eristada maailmas üksteisest erinevat, et seeläbi paremini orienteeruda. Eri asjade ja nähtuste eristamine on vajalik olnud nii praktiliselt (lahutamaks söödavat söödamatust, kuuma külmast, ohutut ähvardavast) kui ka selleks, et seada endale inimeste ja kogukondadena adekvaatsemaid eesmärke.

Sõna taunitav konnotatsioon avaldub alles siis, kui vahetegemise võimet hakatakse kuritarvitama ja tuginema erisusele seal, kus on oluline otsida ühisust. See avaldub ka siis, kui kasutada vahetegemist mitte maailma paremaks mõistmiseks või selles orienteerumiseks, vaid ainuüksi teiste ärakasutamiseks enese huvides. Ja ka siis, kui eeldatakse, et kellelegi on sünnipäraselt või ka mingi muu tingliku, välise kriteeriumi alusel tagatud suuremad õigused kui kõigile teistele. Teisisõnu siis, kui kõigi olemasolevate erisuste kõrval hakatakse eitama üht ja üldist, meid kõiki ühendavat inimlikkust või elusust.

Kaks äärmust

Selle juures tuleb aru saada, et äärmusse on võimalik langeda mõlemas suunas, ning igasugune äärmus on lõppkokkuvõttes rõhumine. Äärmust, kui teiste vabadust ja õigust oma eelist andva erisuse nimel piirama asutakse, tunneme ajaloost hästi, orjapidamisest ja poliitilistest vangilaagritest rassilise, usulise või muud laadi halvustamiseni. Ollakse justkui õppinud või vähemasti järele mõelnud, et sellised hoiakud ei too kahju üksnes nendele, kelle suhtes neid rakendatakse, vaid õigupoolest ka neile, kes neid rakendavad.

Ometigi, nagu sõna „diskrimineerimise“ algses tähenduses viitab, on ühtviisi eksitav mõelda, et erisusi maailmas ja inimeste vahel õieti ei ole ning et kõik taandub vaid ühesusele, mis teeb identiteedist valikulise ja meelevaldse mõiste. Siit võrsuvad hääled, mis räägivad rahvuslusest kui killustumisest või igast traditsioonipidevuse püüdest –
olgu siis abielu, pere, keskkonna või mõne muu mõtestuse kontekstis – kui sallimatusest uue ja „progressiivse“ suhtes. Ühtaegu seletab see, miks näib osa nn võrdsusliikumistest nõudvat varasemat eristust kummutades tegelikult vaid selle jätkumist teises vormis või ümberkorraldatud privileegidega. Pole raske leida näiteid, kui leitakse, et must ihuvärv on ilus ja selle üle võib uhke olla, aga hoidku taevas, kui keegi oma valge ihu kohta sama arvab, transinimene sümboliseerib ühiskonna sallivust ja täiust, aga töökas peretraditsioone hindav isa on kellegi arvates rõhuja, jne. Suuri ressursse ühe või paari vähemuse esiletõstmisse panustades on piir tunnustamise ja propaganda vahel aja jooksul hägustunud ja, mis kõige kurvem, ollakse justkui minetanud usu inimese loomupõhisesse headusse.

On paratamatu, et kui hakatakse inimese õigusi ja moraalset väärikust määratlema selliste kriteeriumide alusel nagu rass, sugu, usulised või seksuaalsed eelistused ja leiame mis tahes moel, et üks või teine peaks andma kellelegi põhimõttelise eelise, siis on juba hüljatud alus, millele kogu meie ühtsus inimeste ja ühiskonnana peaks tuginema. Siis otsime, eitades elu ja inimese käsitamatut vaimsust, meid ühendavale hingelisele tuumale materiaalset, mehaanilist asendust: loomupärase osadustunde asendab seadus, dünaamilisest reaalsusest olulisemaks saab parasjagu käibiv sotsiaalne, moraalsuseks nimetatud norm. Säärane püüe otsib ometigi lahendust valest kategooriast.

Looduse mõõdupuu

Üks hea võimalus tasakaalu otsida on pöörduda võrdluseks looduse poole. Looduse seaduspära on toiminud aastatuhandeid, mistõttu võib selle jätkusuutlikkuses kindel olla. Loodus on loodud enne meid ja meist suuremana ning kuigi inimene on ajaloo jooksul vahel ikka püüdnud selle seadusi eitada, olgu siis jõgesid tagurpidi voolama pannes või põhja laiuskraadidel lõunamaa taimi kasvatades, pole see seni tulemuslik olnud. Kui inimene seab iseend maailma looja ja valitseja positsioonile ning asub looma uusi, looduse tavaga vastuollu kiskuvaid seadusi, tuleb tõenäoliselt arvestada peatselt järgneva kaosega.

Mitmed läänemaailma nn progressiivsed ideed jäävad ses vaates seisma üsna savijalgadele, olgu siis voli oma sugu käigupealt ümber hinnata, püüe absoluutse võrdsuse järele või hierarhia igasuguse väärtuse eitus. Milline on looduse absoluutne võrdsus? Kas jõehobud on võrdsed lõvidega, kihulased mardikatega, ristik roosidega, vindid kurgedega?

Milline on haneparve või metskitsesalga demokraatia? Võrdsuse kontseptsioon avaldub siin hoopis teistel alustel, kui seda on võrdne omand, rollide ühelaadsus, keeld kedagi endast teistsuguseks arvata. See avaldub selles, et igaüks teadvustab oma rolli suuremas tervikus ja seetõttu on igaühel ka õigus võtta looduselt, mida on oma rolli täitmiseks vaja. Üldist tasakaalu see ei riku.

India teistlikus kirjanduses („Šri išopanišad“) leidub samasisuline värss: „Kõik liikuv ja liikumatu kõiges loodus on selle looja valitseda ja omada. Seepärast peaks igaüks enesele võtma selle, mis on talle eluks vajalik ja talle seega eraldatud tema jaona, jättes võtmata ülejäänu, kuna teab, kellele see kuulub.“ Ebavõrdsuse aluseks on selle nägemuse järgi inimese püüe võtta endale rohkem, kui tal eluks tegelikult vaja on. Ning just see võiks olla ka võrdsusideoloogia alus. Kellegi eneseteostuspüüded nii enese kui ka oma kogukonna hüvanguks võivad olla suuremad kui teistel ning tema võibki ka vajada rohkemat. Kuid looduses ei kohta võimalust koondada kogu leiduv vara, vajadusest mitmekordselt suuremas koguses, mõne isendi valdusse – veel vähem vastutuseta ülejäänud kogukonna ees. Ometigi oleme oma võrdsust taotlevas, pealtnäha liberaalses maailmas vastupidises olukorras, kus ülisuur osa maailma omandist ja varast kuulub üliväikesele vähemusele. XXI sajandi kolonialism –
inimese juurte, identiteedi anastamine – toimib suuresti korporatiivse mõjuvõimu kaudu.

Absoluutne võrdsus või identiteetide tühistamine?

Olen ise võrdsust vahel püüdnud määratleda umbes nii: võrdsusel põhineb see ühiskond, kus igaühel on võimalus end oma võimete ja püüdluste kohaselt teostada, sõltumata ühestki parameetrist, mis pole tema enese teha (rass, sugu, päritolu jne). See on teisisõnu ühiskond, kus miski väline ei saa kellelgi takistada saavutamast oma püüdluste täit potentsiaali, kui vaid inimesel endal jagub selle teostamiseks võimekust ja valmidust. Kui inimene on pädev tegema mõnd tööd või tegevust, ei peaks tema sugu, rahvus, usutunnistus jms saama talle selles takistuseks.

Küsimus, mis mind selle määratluse juures painab, on aga see, kui palju on meie hulgas neid, kes selle määratlusega ei nõustu – neid, kes ütleksid, et ei, olgu inimene kui tahes võimekas ja pädev, ühel ja teisel mainitud juhul tuleb tema eneseteostust kahtlemata piirata. On neid tõesti nii määravalt palju, et selleks on vaja pakiliselt uut ja eraldi seadust (olgu siis kooseluseaduse, vihakõne vms kujul)? Ja muul juhul oleks tagajärjeks lugematute inimeste asjatu kannatus? Kui nii, peaks ehk seaduse asemel otsima ennekõike dialoogi. Kui aga ei – see tundub mulle palju tõenäolisem –, tuleks olla aus ja tunnistada, et kiirkorras vastu võetud seadus ei sünni mitte ühiskonna praktilisest vajadusest, vaid teenib kellegi (enamal või vähemal määral) ideoloogilist huvi.

Keegi ei tunne ennast solvatuna, kui eristame kukke kanast, oinast lammastest, pulli lehmast. Keegi ei ütle, et selline pilt loodusest ei ole piisavalt kaasav. Vastupidi, sellise teadmise põhjal saame aru, kuidas kellegagi suhestuda ja kuidas kohelda igaüht just sel kombel, mida ta vajab ja mis talle on kohane.

Pealtnäha üllas võitluses iga inimese absoluutselt „vaba“ enesemääratluse eest ollakse seetõttu unustamas, et samal ajal pühitakse justkui muuseas ja väärtusetuna minema enesemääratlusvabadus nende inimeste puhul, kes soovivad mehe ja naise vahelist liitu eristada muust kooselu vormist – ja eristada seda isegi mitte hinnanguliselt, vaid lihtsalt oma erinevuses. Pühitakse justkui rõhuvana minema ka nende soov kasutada maailmas orienteerumiseks inimese füüsilist, sünnipärast sugu. Väga võimalik, et seeläbi pühitakse minema mitmed traditsiooni talletunud tajud ja seosed me suhetest üksteise ja ümbritseva maailmaga – keeles on alati tallel rohkem, kui silmale paistab.

Identiteet ehk see, millega me end samaks peame – ladinakeelsest sõna „idem“ ’seesama’ –, saab nii indiviidil kui ka ühiskonnal välja kujuneda vaid loomuliku, sisemise arengu käigus. Kui ühiskonnas pole enam olemuselt stabiilseid identiteete, ei ole ka rolle üksteise suhtes ja seega pole ka enam orgaaniliselt toimivat struktuuri, mis meid ühiskonna või kogukonnana koos hoiaks. Taotletud kaasamise asemel võime kergesti tulemuseks saada tasapügatud, ühenäolise ilma, mis tunnistab oma kirevate loosungite all siiski ainult seda erisust ja vähemust, mis sobib kokku tema ideoloogilise maailmapildiga. Siis jääbki ainsaks võimaluseks kaost vältida äärmuseni reguleeritud eeskiri. Ent kaos järgneb varem või hiljem ka siis, kuna ülereguleeritus ei ole asjade loomulik, looduslik olek.

Üha enam näib mulle seepärast, et kaks asja on omavahel segamini aetud: endast erineva enda seast väljaarvamise ja endast erineva eristamise. Loomulikult on inetu halvustada inimest sellepärast, et ta on ülekaaluline, ent see ei muuda kuidagi fakti, et ülekaalulisus ei ole inimese tervislik seisund ning suurendab hulga terviseprobleemide riski. Loomulikult ei tuleks inimest halvustada sellegi pärast, milline on tema seksuaalne eelistus, kuid see ei muuda fakti, et kaks samasoolist inimest ei ole võimelised omavahel lapsi saama. See on looduse seadus ning öelda, et see ei tähenda midagi, on järjekordne jõe tagurpidi voolama panek.

Lõika inimeselt juured (ja mida muud on juured kui tema identiteet) ning peagi annab teda lükata ja tõugata mis tahes suunas – kas või sinna, kus vabaduse koha saab võtta materiaalne (või ideoloogiline) heaolu ning vooruse trooni mõni üha hägusam lööklause. Ja seda, ma usun, võiksime ometi vältida – kui just vastupidine pole käima lükatud protsesside tegelik taotlus.