Kas mees võiks olla president?

Mart Ummelas

  Soome president Tarja Halonen on rääkinud ajakirjanikele, et ühel seekordsete valimiste eelsel kohtumisel küsis üks väike poiss temalt, kas ka mees võiks olla president. Nüüd levib Soomes nali, et kui tänased poisid saavad isadeks, peavad nad hakkama oma võsudele tõsimeeli selgitama, et meeski kõlbab presidendiks.

Share this...
Share on Facebook
Facebook

Vähemasti nõnda arvati veel paar nädalat enne pühapäevast  presidendivalimiste esimest vooru. Tänaseks on olukord küll mõneti muutunud, ehkki Tarja Halose jätkamises presidenditoolil vaevalt keegi praegugi tõsiselt kahtleb. Tema 12aastase valitsusaja järel sirgub aga tõesti põlvkond, kellele on saanud Halosest samasugune ajatu sümbol kui 1960.-70. aastate põlvkondadele oli Ukko ehk Urho Kaleva Kekkonen.

Huvitava kokkusattumisena valiti eelmisel pühapäeval Tšiili presidendiks ka naine ning ametisse astus ka Aafrika esimene naispresident Libeerias. Maailmas on midagi oluliselt paigast nihkunud, kui vaid paar aastat pärast abielulahutuse legaliseerimist selles Ladina-Ameerika riigis saab üksikemast naine kogu rahva toetuse. Rääkimata juba Aafrika viimaste aastakümnete ühe verisema ajalooga riigi ja rahva üllatavast valikust. Või tegelikult, küllap on isegi loogiline ja põhjendatud, et valitakse just naisi, eriti neis riikides, kus meeste võimu ja konfliktsust on juba piisavalt kogetud. Nüüd loodetakse, et naiste suurem tasakaalukus ja kompromissivalmidus võiks kaasa tuua igatsetud stabiilsuse.

Muidugi pole Halose uuesti valimine tänagi sajaprotsendiliselt kirikus kuulutatud, nagu soomlased ise armastavad öelda. Vahetult enne valimisi murenes Muumimammaks kutsutud Tarja rahvatoetus, mis veel mõne aja eest lähenes 90%-le. Nüüd saavutatud 46,3% on peetud isegi kaotuseks, ehkki ühtaegu sai ta rohkem hääli kui kaks järgmist meeskandidaati kokku. Selles tulemuses on nähtud siiski ka Soome demokraatia võitu, sest liiga suur ülekaal esimeses voorus oleks nii mõnegi vaatleja meelest tähendanud “põhjakorealikku” arengut. Nüüd on ees veel enam kui nädal sisulisi debatte, mis peetakse senisest märksa enam maailmavaateliselt aluselt ning peaksid sellega andma Soome ühiskonna seisundist ka adekvaatsema pildi.

Soomel on viimase veerandsajandi jooksul, Kekkose järel, olnud vaid sotsiaaldemokraadist presidendid. Omast kohast on see psühholoogiline reaktsioon Kekkose soometumisajale. Koalitsioonivalitsused on ühtaegu olnud kas selgelt või vähemasti veidi parempoolse kallakuga nagu ka praegune keskparteilasest peaministri Matti Vanhase juhitud keskerakonna ja sotside liit. Sotsiaaldemokraadist president on seega selgelt tasakaalustaja rollis. Pea samal kombel kui sealne Yleisradio ehk avalik-õiguslik ringhääling, mis on vastukaaluna selgelt parempoolsele trükimeediale olnud ikka roosaka varjundiga, kas või sotsiaaldemokraadist peadirektori isikus. Soomes on nõnda suudetud suurema kärata saavutada see ühiskondlik kokkulepe, mille mainiminegi Eestis ajab paljude poliitikute harja punaseks.

Soome presidendivalimiste põhiteemad tunduvad meile ehk kaugete või isegi pisut naiivsetena. Näiteks arutelu selle üle, kas loodavaisse Euroopa kiirreageerimisjõududesse kuuluvad Soome üksused võiksid osaleda NATO korraldatavail õppustel. Või Tarja Halose vastaskandidaadi Sauli Niinistö skandaalsena mõjunud väide, et Soome ühiskonnas on vastasseisu aeg läbi ning temagi kodanlasena esindavat Soome ühtset töörahvast. Soome parempoolsus pole muidugi võrreldav Eesti omaga ehk nagu üks sealse konservatiivse koonderakonna veteranpoliitik on mulle kunagi öelnud, et Eesti reformierakonna jaoks pole Soome poliitiline skaala piisavalt pikk ning tema oma partei võiks Eesti poliitskaalal paikneda kuskil Eesti keskerakonnaga üsna samal joonel.

Ühtaegu tundub just Soomes kolmandat korda kogu rahva osalusel toimuvate presidendivalimiste taustal Eesti demokraatia ja ühiskondliku dialoogi seis eriti nutune. Meie tänavuste presidendivalimiste eel on välja kujunenud koomiline punnseis, kui pole sisuliselt ühtki kandidaati, kes ise väga tahaks presidendiks ja rahvaisaks saada. Kõigele lisaks pole selle olukorra lahendamises valijaskonnal ka mingit kaasarääkimise võimalust. Öelge veel, et kõrgeima võimu kandja on rahvas!? Pealegi pole meie presidendi volitused tegelikult oluliselt väiksemad kui Soome kolleegil.

Kui Soomes võivad tulevased põlvkonnad tõesti imestada selle üle, et kunagi olid ka mehed presidendid, siis Eestis ei saa tänased lapsed täisealistena küllap aru sellest, miks nende vanemaile ei usaldatud isegi oma riigijuhi valimist. Neile jääb arusaamatuks, kes ja miks õigupoolest kedagi presidendiks anno 2006 üldse valis.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht