Kas minu vanemad olid noorena õnnelikumad kui mina?

Christian Aun

(Rahvuskultuurifondi igasügisese esseekonkursi parim töö) Kui võtta Hasso Krulli sõnastatud Eesti kultuuri läbiva katkestuse motiivi viimaseks, positiivseks järguks taasiseseisvumisele järgnenud aeg kuni tänaseni ja arvestada sealjuures, et minu aktiivne mäletamisvõime jääb täpselt sama perioodi raamesse, siis tekib isiklikul tasandil kodukultuuri ükskõik millist minevikunähtust vaadeldes rohkesti probleeme sellega suhestumisel. Liiati olen saanud täiskasvanuks põlvkonnas, millises on suuresti ületatud nõndanimetatud postkolonialistlikud tendentsid ja mõtteviisid, mis 1990. aastate algusest vähemalt sajandivahetuseni (kui mitte tänaseni) eestlaste rahvusliku identiteedi määratlemisel raskusi on valmistanud. Nõnda võin end lugeda uue, Eestimaa ajaloo seisukohast kõige õnnelikuma, ahistavate kultuuriliste, sotsiaalsete, poliitiliste jm paineteta põlvkonna esimeste noorte hulka. Ent kas demokratiseerunud ühiskonnas, mis uue sajandiga terve maailma helendavate ning üha pisenevate ekraanide terendusel inimeste kodulaudadele tõi, on ikka elu õnnelikum kui kolmkümmend aastat tagasi, minu vanemate nooruses, igapidi rasketes oludes – tänaste noorte, sealhulgas ka minu jaoks arvatavasti täiesti väljakannatamatus maailmas?

Eesti rahvaluules, nagu enamike maailma maade folklooris, leidub imemuinasjutu-sarnaseid rahvajutte, mille üheks iseloomulikuks tunnuseks on õnnelik lõpp. Enamasti ei lõpe imelised seiklused ja kangelasteod muidugi mitte kreekaliku eudaimonia’ga, vaid eelkõige ainelisse paradiisi jõudmisega – kangelane abiellub printsessiga ning saab enesele mingi osa kuningriigist. Taolisi lugusid, mitte ainult imemuinasjutte, vaid ka näiteks õpetlikke palasid aineliste hüvede saamatajäämisest vestsid inimesed üksteisele aegadel, mil polnud ei telerit ega raadiot. Meediaajastu meelelahutus sisaldab aga suures osas, alates telereklaamidest, lõpetades glamuursete seltskonnategelaste elulugudega, samuti just imemuinasjuttudele omaseid motiive. Võib arvata, et seoses taasiseseisvunud Eesti majandusliku arengu ja kultuuri paratamatu läänestumise, sealhulgas massikultuuri vohamisega on unistus ainelisest paradiisist saanud enneolematult populaarseks just seetõttu, et demokraatlik ühiskond võimaldab igaühel saada õnnelikuks sellisel moel, nagu ta seda seaduse piires teostada suudab. Täielik tegutsemisvabadus on eestlasele muidugi ajalooliselt üsna rariteetne rõõm, omaette unikaalne nauding, ent pahatihti kiputakse oma eluõnne sepitsema šablooniliselt, alahinnates paraku ka rängalt omaenese vaimsete väärtuste arendamise kasulikkust.
Kui minu noorusaeg, 21. sajandi alguse Eesti, tuletab isegi väikelinna tänavatel lugematute näidetena meelde, et õnn on esmajoones turustatud tervik, mida peab oma äranägemise järgi komplekteerima asuma, siis minu vanemate nooruses oli säärane kujutlus õnnest absoluutselt mõeldamatu. Minu habras mälu, mida pean pidevalt toetama õpikute ja teatmeteoste abiga, sest vanemad on negatiivsete koloniaalaastate pärimuse edastamises olnud minu suhtes vast liigagi ettevaatlikud (arvan, et ma pole ainuke), manab piiritaguse, st iseseisvuseelse aja rohkem või vähem mütologiseeritud lugude seast esile kujutlusi hämmastavalt eneseteadlikust kogukonnast, kelle võimatuna näiv vastupanu suure süsteemi ahistusele toimis üsna otseselt rahvuskeele kaudu. Kaugel igasugustest ainelistest hüvedest ja rahulolust, leidsid toonased noored olulisi väljundeid kirjakultuurist. Minu maakodu pööningul on pappkastides säilitatud aastate viisi „Loomingu“ numbreid, kuigi vanemad pole hariduselt filoloogid – rääkimata siis „Noorustest“ ja laulva revolutsiooni aegsetest „Vikerkaartest“, kus esinevad mitte ainult tunnustatud kirjamehed, vaid kätt proovivad ka paljud algajad, kellest nii mõnigi on tänaseks saanud kutseliseks kirjanikuks. Noori innustati noil aegadel eesti keeles kirjutama keeleuuendus- ja luulevõistlustel ning vastukaja sarnastele üleskutsetele oli nii vapustavalt aktiivne, et puhtalt rahvuskultuurilises mõttes tahaksin korrakski tunda seda emotsiooni, mis võis tekkida edukast eneseväljendusest trükitud väljaandes halbades oludes.
Vähestes materiaalsetes väärtustes, kehvades kommunikatiivsetes tingimustes, üleüldises tsenseerituses ja allutatuses aktiveerus minu vanemate põlvkonnas siiski eestikeelne kunstiline eneseväljendus säärasel moel, et selle rahvuslikku identiteeti modelleerivat väge võis sõna otseses mõttes käega katsuda – üsna pea pärast minu sündi laulis Eestimaa end ühtse inimketina vabaks.
On selge, et minu vanemaid võib tänasel külluseajastul näha minevikus õnnetute noortena, kelle ainsaks lohutuseks oli jäänud rahvuskeel. Sellist arusaamist tugevdab ka iseseisvusjärgne pohmell, rahvusliku koospüsimise järk-järguline jahenemine, mis ilmneb nii inimestes (enesekolonisatsiooni käes vaevlevad või uute sotsiaalsete tingimustega mittekohanenud inimesed) kui ka kõikvõimalikes kultuurisfäärides (raamatukriis, kultuuriajakirjanduse tiraažide kängumine, läänestumine jpm). Kuid ometi tasub mõtelda selle peale, et varasematel ajalooperioodidel, mil väga väike Eesti vaevumärgatavana suurele maailmale ennast vilksamisi näidata üritas, oli siinsel rahvusel alati olemas eesmärk – näidata ennast tsiviliseeritud maailmale omamaiselt originaalsete, kultuursete mõtlejatena. Eesmärgistatus, kindel teadmine sellest, mida tuleb teha, mille nimel peab vaeva nägema, on õnnelikuks-olemise üks peamisi tingimusi, sest kui arvata, et õnn tähendab perspektiivitut vegetatsiooni keset küllusemerd, siis on juba targem loota teispoolsuses saabuvale lunastusele.
Kui indiviidi ei juhi taolise eesmärgistatud tegevuse juurde üldine, rahvuslik enese uuestimääratlemise vajadus muutuvates oludes ja ta jätab oma maa esindamise valitud andekate hoolde, siis paremal juhul saab ta sellest vaid ajutise rahulolu. Kehakultuur on rahvusvaheline (kas eestlane on hea suusataja, kettaheitja ja odaviskaja?!), modellide esteetika on rahvusvaheline (kas eesti naine on seksikaim?!), teadustöö on rahvusvaheline (kas eestlane on hea semiootik, folklorist ja bioloog?!), muusika on rahvusvaheline (kas eestlane on hea helilooja?!) – mis väljendab aga ainuüksi meie endi tõelisi väärtusi, on peidus rahvuskeeles (eesti keel on ilus!).
Oletades, et 21. sajandi noore eestlase rahvusidentiteeti määravaks eesmärgiks on saavutada ülemaailmne tuntus väikese, kuid mingi ande poolest väga erilise maana, tuleks seda teha eelkõige ja primaarselt rahvuskirjanduse kaudu. Eestil on vaja sõna otseses mõttes staarkirjanikke, sest rahvuslik kehutustöö ei kanna pelgalt oma riigi piirides enam ammu mingit kasvatavat vilja. Meil on vaja selliseid ilukirjanikke, kes – käigu nad koguni vastu kõigile eelnevatele eestluse määratlustele! – suudaksid veenvalt tõestada, et me ei võiks olla mitte uurimisobjektiks mõnele eksootikast huvituvale kultuuriloolasele, vaid et me oleme täisväärtuslik, universaalselt mõistetav, omapärane rahvus, kellel on kordumatud inimloomuse tunnetamise viisid ja iseolemise eripärad. Vaid säärane, paradoksaalselt maailma ja mitte rahvuse olemusse tungiv suhtumine peab valitsema ka kirjanduses, kui me tahame säilitada sedagi natukest oma identiteeti määravast jõust, mis minust mõned aastad nooremate jaoks näib juba sõrmede vahelt liivana unustusse libisevat.
Jäägu eelkirjutatu kas või kirjandustudengi idealistlikuks kraaksatuseks karmis reaalsuses, igal juhul olen veendunud, et minu vanemad elasid oma nooruses, hoolimata mentaalselt vägistavatest repressioonidest hoopis suuremas küünarnukitundes oma rahvaga, neid siduv ühine eesmärk aga teeb nad minu jaoks kaugelt õnnelikemaks inimesteks kui tänane vohav suhtelisus, mis tooniandvalt jaatab välist ilu, materiaalseid väärtusi ja ainelist küllust.
Me hoiame nõnda ühte – luuletab Paul-Eerik Rummo 1960ndatel.
Me hoiame nõnda kahte – täpsustab Karl-Martin Sinijärv tabavalt 1990ndatel.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht