Kas oma särk või avalik huvi?

Kalev Lattik

Töölepinguseaduse eelnõu keeruline sõnastus ning kurioossed näited sünnipäevateadete keelustamise kohta isikuandmete kaitse seaduse (IKS) abil on taas päevakorda tõstnud seadusekeele ja õigusselguse temaatika. Need ongi tähtsad küsimused, mille üle tuleb pidada korrapäraselt avalikku arutelu, kuid ajakirjanike valjuhäälne j’accuse IKSi pihta on siiski ebaproportsionaalne: näha IKSis katset lämmatada vaba sõna ja kehtestada Eestis angloameerikalik pretsedendiõigus on kohatu liialdus. Süüdistused õiguskeele keerulisuse aadressil on muidugi suurel määral õiged. Tõsi, kuna tänapäevane ühiskond on õiguslikult tihedasti läbi põimitud, siis ei saa ka keerulisi õigussuhteid kajastav õiguskeel alati kuigi lapidaarne olla. Ent tõepoolest ei maksa alahinnata ohtu, et õiguskeele sagedane läbitungimatus ning ka paljude ametnike võimetus koodi vahetada – kõnelda kabinetist väljudes taas inimkeeli – kallutab Eestit pigem juristide-ametnike riigi, mitte kodanike õigusriigi poole.

Ses suhtes on absurdiks pöördunud rootsi õigusteadlase Stig Strömholmi käsitlus, mille järgi tuleneb tänapäevane euroopalik riigi- ja ühiskonnakorraldus suurel määral juristide mõttelaadist ja nõudest lahendada ühiselu probleeme mitte irratsionaalselt, vaid diskussiooniga õigusprobleemi üle. Nii olevat Euroopa avalik elu ja kultuur kõrgkeskajast peale muutunud juriidiliseks ja ratsionalistlikuks kõigi selle heade ja halbade külgedega – Euroopast kujunes juristide maailmajagu. Euroopalik debatt parlamentides, vallamajades, kohtutes ja ametiasutustes olevat oma argumentatsiooni ja menetluse eest võlgu ühiskonna juriidilisele läbipõimimisele keskajal.

Nüüd ähvardab see areng jõuda sinnani, et juristide Eestis käib varsti kaks puutepunktideta paralleeldebatti: üks – žurnalistlik – toimetustes ja leheveergudel, teine – see juriidiline – kabinettides. Kui õigus-/halduskeel mandub n-ö juriidilis-administratiivseks erikeeleks, võttes suurelt osalt kodanikelt võimaluse riigist ja õigusest aru ja osa saada, siis on see kahtlemata ohtlik demokraatiale.

 

Ajakirjanike Eesti?

On endastmõistetav, et kabinetidebatti peavad keskpõranda poole lükkama riigiasutuste pressitöötajad. Kuid kas ka ajakirjandusel on roll selles, et tekitada neis debattides mõistlik ühisosa ning sel moel legitimeerida oma neljanda võimu ja demokraatia garandi staatus? Või ongi meedia kõigest meedium, kus lihtsalt refereeritakse riigiasutuste pressiteateid, ilma et need žurnalistlikku debatti suuremat mõjutaksid? Küsimus ei ole funktsioonide detailses jaotuses, küsimus on selles, kas ajakirjandus, kui ta armastab end tituleerida neljandaks võimuks, näeb siin ka kohustusi või jääb üksnes oma õigusi deklareerima.

Jaanuari lõpul peetud andmekaitsekonverentsil oli üllatav kuulda mõnegi ajakirjaniku arusaama ajakirjanduse rollist isikuandmete kaitsel. Pean silmas nõudlikult solvunud – et järjekordne ajakirjanike ahistamise seadus on valmis sepitsetud –, ent samas allaheitlikku hoiakut: antagu meile, linnupojukestele, nüüd nokast teada, mida tohime, mida mitte. See kinnitab levinud kahtlust, et ajakirjanduse valgustav roll kipub kaduma sealgi, kus pole tegu kalkuleeritud meediatööstuse ja puhta meelelahutusega, seal, kus ajakirjanikud tavatsevad oma tegevust nimetada kvaliteetajakirjanduseks.

Juhtiva meediaeksperdigi jutust kumas läbi hoiak, et on põhjendamatu oodata ajakirjanduselt püüdu „avalikku huvi” lahti mõtestada – see tarkus tulgu ikka ühemõtteliselt seadusandjalt. „Tõlkida, tõlkida, tõlkida,” kutsus Tarmu Tammerk üles riigikogu, ministeeriume ja teisi ametiasutusi selgitustööd tegema. Jumala õige – tean riigipalgalise avalikkussuhete töötajana väga hästi, kui tõsine on vajadus tutvustada uusi õigusakte inimkeeli. Kuid küsimus jääb: kas tõlketöö peavad ära tegema üksnes riigiametnikud või on lehelugejail siiski õigus oodata seda ka ajakirjanikelt?

 

„Avaliku huvi mõõdikud”

Kahtlemata jätab isikuandmete kaitse seadus üles palju tõsiseid küsimusi näiteks lähiajaloo uurimise ja isikuandmete kaitse kokkupuutealal, nagu veenvalt on näidanud Tarmo Vahter, kuid kui üldistada ajakirjanduses seni põhitähelepanu pälvinud skandaali õhutavaid näiteid, siis paistab, et asi taandub ühiskonnas aeg-ajalt väljenduvale ootusele ülitäpsete keeldude-käskude järele. Ka isikuandmete kaitse seaduselt oodatakse detailseid juhiseid, milles näpuga järge vedades igas mõeldavas olukorras käituda.

Vastukaaluks mõned truismid. On mõistetav, et inimestele oleks meelt mööda väga kindlapiiriline ja kõikehõlmav õigusselgus, kuid normaalses ühiskonnas ei jõuta normaalsete seaduste abil kunagi sellise tavaõigusetu totaalsuseni. Säärane pahupidi utoopia on võimatu nii teoreetiliselt kui praktiliselt ning see ei saa kuidagi olla demokraatliku ühiskonna õigusloome eesmärk. Kiusakas fantaasia suudab alati rohkem veidraid näiteid välja mõtelda, kui on võimalik hõlmata ühe seadusega, mille eesmärk laialt võttes pole ju muud, kui üldistada ja vajaduse korral kehtestada teatud väärtushinnangud (mis liiatigi põhinevad sageli kui mitte enamasti just tava- või loomuõigusel).

Sestap üllatabki, et üksikasjalikke näpunäiteid ootab nimelt ajakirjandus, kes kaebab samal ajal madalat sotsiaalset valuläve uhkusega demonstreerides riigi soovi üle suukorvistada ajakirjanikud ja kehtestada vaikiv ajastu.

Kindlasti on küllalt juhtumeid, kus ühe kodaniku õigus privaatsusele peab avaliku huvi ja ühiskondliku kasu nimel taanduma, kuid kui ajakirjanikud peavad võimu kahtlustamist oma ametile eripäraselt omaseks, siis tasuks ehk mõtiskleda ka omaenda võimu aluste üle: kas ajakirjandus mitte ei kipu liialt uskuma, et kodanik on ajakirjanduse jaoks? Samasisulised süüdistused riigi aadressil on laialt levinud, ja tihti põhjendatult. Kas suur osa ajakirjandusest mitte ei kaugene „elust enesest” samal moel, kui seda väidetavasti teeb riigivõim?

Sest mõelgem, milliste nii tõsiste kui absurdsete üksikasjadeni on ajakirjanikud jõudnud IKSi küll skalpelli, küll labidaga lahates – harva saab mõni seadus nautida sedavõrd külluslikku tähelepanu. Alahindamata IKSi tähtsust, tasub siiski tähele panna, et näiteks töölepingu seaduse eelnõu, mille mõju eeldatavasti märksa laiem, on ajakirjanduses kajastatud peamiselt erakonnapoliitilisest aspektist, palju vähem sisuliselt. Või mõelgem kas või sellele, miks pressinõukokku kaevatud juhtumeist üle 40 protsendi saanud tauniva hinnangu ehk teisisõnu: tegu on olnud ajakirjanduseetika rikkumisega. Äkki pole asi üksnes eetilistes apsudes, vaid samavõrd sotsiaalse empaatia nappuses või kangestumises oma võimustaatusse?

Kokkuvõttes: ei tasu unustada, et suur osa ühiskondlikke suheteid põhineb siiski tava- ja loomuõigusel, mitte kirjutatud seadustel. Jah, tõsisemate andmekaitsealaste rikkumiste ärahoidmiseks on vaja seadust või lausa kohtupretsedenti, kuid enamasti reguleerivad selliseid asju kultuur, sündsustunne, terve mõistus, aga ka ühiskondlik surve ja ajakirjanduse eneseregulatsioon – ajakirjanike endi võime „mõõta” avalikku huvi (ajakirjanduse enesekorraldamise võimest annab tunnistust ju ka seesama pressinõukogu). Kui tõsised äärmusjuhtumid välja jätta, siis peakski õigusriigis just ajakirjandus olema see, kes on kõige pädevam avaliku huvi üle otsustama.