Kas raamat oli tõlkimise ja toimetamise vaeva väärt?

Karsten Brüggemann

Mirko Harjula, Eesti 1914–1922. Tõlkinud Kadri Jaanits ja Paul Kokla, toimetanud Ago Pajur. Kujundanud Angelika Schneider. Tänapäev, 2011. 420 lk.        Laias maailmas leidub hulganisti põnevaid ajalooraamatuid, mille on kirjutanud akadeemilise hariduseta ajaloolased. Eriti angloameerika keeleruumis on sellistel teostel pikk traditsioon ning selline teguviis pole mitte üksnes igati legitiimne, vaid on viinud selleni, et ka professionaalsete ajaloolaste teosed kipuvad seal olema laiale lugejaskonnale palju loetavamad kui näiteks mõni klassikaline saksa õpetlase kirjutatud tekst. Miks ei võiks siis mõni noor soome autor võtta vaevaks ja kirjutada raamatu Eestist ning maailmasõjast, revolutsioonist  ja Vabadussõjast?       

Küsimus on muidugi mõista retooriline, kuna üsna ilmselt on Soomes leidunud kirjastaja, kes on arvanud, et Eestist kirjutamisega on võimalik kasumit teenida. Miks oli vaja aga selline raamat ja sellisel kujul eesti keelde tõlkida?  Teos, mille Eesti lugeja eest leiab, pole õieti ei liha ega kala. Kolleeg Agu Pajur Tartu ülikoolist on teinud käsikirja kallal tõsist toimetamistööd ning lisanud sellele loendamatu hulga korrigeerivaid märkusi, nii et jääb mulje, nagu loeksime tudengi koolitööd juhendaja kommentaaridega. Kui suures ulatuses Pajur otse teksti muudatusi tegi või ei teinud, jääb teadmata.       

Siinkohal võiks algatada debati autori õigusest vigu teha. Kes see ikka tahaks, et tema kirjutatud  tekst sellisel moel paljastatuna ilmavalgust näeb? Pajur osutab ikka ja jälle konkreetsetele autori tehtud faktivigadele. Teisal läheb ta aga märkustega liiale ja teeb nõnda Harjula raamatust hoopis teise teksti; on see siis „õigem” või „valem”, ei mängigi seejuures erilist rolli. Loomulikult on tõlke avaldamisel mõistlik parandada ära kuupäeva- ja numbrivead.     

Järelsõnas saab alati viidata kontseptsioonilistele probleemidele ning esitada teisi võimalikke interpretatsioone. Mistarvis loeme  aga joonealusest märkusest, et „Andrei Pervozvannõi ja Oleg ei tulnudki Tallinna lähistele”, kui autor midagi sellist ei väidagi (lk 173)? Miks seletab Pajur meile, et kindralmajor „Rodzjanko oli Eestisse suhtumise poolest Vene valgete juhtidest üks liberaalsemaid” (lk 247), kui see fakt on taandatav üksnes Loodearmee juhtkonnas aset leidnud võimuvõitlusele ning Rodzjanko otsis Laidoneri (ning mitte Eesti valitsusega) kontakti selleks, et ennast Judenitši  vastu kindlustada? Eesti iseseisvuse suhtes „liberaalsed” võisid olla ehk ainult mõned vene sotsiaaldemokraadid Loodevalitsuse liikmete hulgast, kindlasti aga mitte sõjaväeline juhtkond. Rodzjanko suhtumist võib seetõttu nimetada pragmaatiliseks, aga mitte liberaalseks (ka Harjula epiteet „vene rahvusfanaatik” pole paraku kuigivõrd täpsem). Maanõukogu kohta kirjutab Harjula, et selle koosseis muutus pärast linnade valimistulemuste selgumist „vasakpoolseks”. Ehk oleks tõesti „vasakpoolsemaks” parem olnud, sest nüüd võtab Pajur sõnal sabast ning teatab kommentaaris, et „Maanõukogu ei muutunud kunagi vasakpoolseks, vaid jäi selgelt rahvuslikele positsioonidele” (lk 75). Kui siin üritatakse meile sisendada vastuolu sõnade „vasakpoolne” ja „rahvuslik” vahel, siis milline nägi Pajuri arvates välja Asutav Kogu oma vasakpoolse, kuid selgelt rahvusliku enamusega?  Tänaste mõõdupuude ülekandmine minevikku ei vii kusagile, eriti kui arvestada, et toona levinud arvamuse kohaselt võis iga demokraatia pooldajaga juhtuda, et teda sõimati vasakpoolseks.       

  Tuleme aga nüüd küsimuse juurde, kas Harjula töö oli üldse Pajuri vaeva väärt. Kiiduväärt on autori soov vaadelda üheskoos Esimese maailmasõja aastaid, revolutsioone ja Vabadussõda, kuid paraku ei eemaldu ta seda tehes kordagi poliitika ja sõja valdkonnast. Tagalas aset leidnud sisemine riigiloome protsess jääb Harjulale võõraks, selle käsitlemiseks oleks ta pidanud arhiivides käima. Huvitaval kombel tõestab Pajuri poolt tänuväärselt täiendatud  sissejuhatav kirjandusülevaade, et Harjula enda välja reklaamitud kõrvalseisja positsioonist hoolimata järgib ta siiski traditsioonilisi akadeemilisi kirjutamisreegleid. Jääb mulje, et Harjula on kogunud kokku teadaolevad faktid varasemast kirjandusest, arendamata seejuures välja omaenda iseseisvat narratiivi, ning on seega saanud valmis lihtsalt vigase referaadiga. Võib-olla on selline ülevaade piisav soomlase jaoks, kes Eesti ajaloost palju ei tea. Eesti lugeja  seevastu paneb raamatu käest segaduses või koguni teatava pahameelega ning küsib eneselt heal juhul pisut lõbustatult, miks Harjulal omakorda Pajuri kommentaare kommenteerida ei lastud. Siis oleks vähemalt sündinud professionaalsete ja harrastusajaloolaste dialoog. Nüüd aga jääb raamatu ainukeseks põnevamaks noodiks kaane sisse lõigatud auk, läbi mille võime näha Jaan Poskat Tartu rahulepingut allkirjastamas. Ja kuidas on loo moraaliga?  Kindlasti ei saa väita, et välismaa amatöörajaloolased ei tohi kirjutada raamatuid Eesti ajaloost – näitab see ju, et Eesti on välismaalaste jaoks piisavalt huvitav teema. Võib-olla tahaksid ka soomlased lugeda Eesti autori teost Soome kodusõja kohta? Saaksime siinkohal küll korrata Jaak Valge küsimust (EE 28. IV): miks Eesti ajaloolased kirjutavad nii vähe raamatuid? Asi pole aga ainult selles, et nad ei soovi halvasti kirjutada. Eesti teaduse hindamissüsteemis raamatud üldse eriti ei loe.       

Tõlkinud Tea Vassiljeva

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht