Kas surra või armastada?!

Meil on hirmsasti vaja olla teistega koos ning meile oluliste inimeste puhul lähemal kui meeter. See on sama eluline vajadus kui hingamine.

ÜLO MATTHEUS

Paolo Giordano, Nakkuse kütkes. Elu taudi ajal. Itaalia keelest tõlkinud Kaidi Saavan, toimetanud Teele Saul, kujundanud Villu Koskaru. Tänapäev, 2020. 64 lk.

Elo Selirand, Koroonalahing Kuressaare haiglas. Toimetanud Mari Karlson, kujundanud Virge Ilves, kaaneillustratsioon Oskar Suurorg. Elu eesliinil. Tänapäev, 2020. 176 lk.

Kas surra või armastada?! Nii võiks kokku võtta valiku, mille pandeemia on meie ette pannud. Sellele küsimusele tuli ja tuleb veel praegugi vastata iga kord, kui keegi tahab näha ja kallistada oma lähedasi, teades, et selle hind võib olla nende ja võib-olla paljude teiste nakatumine ning halvimal juhul surm. Koroonastatistika kõneleb ilmselt ka rahvuslikust temperamendist. Arvude põhjal võib järeldada, et ameeriklased või itaallased on valmis pigem eluga hüvasti jätma, kui et loobuvad kontaktist lähedastega. Selle artikli kirjutamise ajal on nakatumise ja ka suremuse eesotsas USA, Brasiilia, Venemaa, Ühendkuningriik, Hispaania, Itaalia, Prantsusmaa, Saksamaa ja Türgi. Demoniseeritud Rootsi on nakatunute arvult 25 ja surnute arvult 16 riik, teised n-ö jahedama temperamendiga Põhjamaad ja Põhja-Euroopa riigid on kuskil veelgi kaugemal. Olen siinkohal lähtunud John Hopkinsi ülikooli ära toodud näitajatest ja interaktiivsest maailmakaardist,1 mille on võtnud aluseks ka Paolo Giordano oma COVID-19-teemaliste esseede kimbukest kirja pannes.

Kuid mõistagi on see spekulatsioon. Võib ju arutleda, kas oma nakatumiste ja surmade arvuga esikümnes britid ja sakslased ikka on nii temperamentsed, et on „edetabelisse“ pääsenud oma kirgliku loomuse tõttu. Võib ka nõustuda pigem sellega, et nakatunute ja surmade arvu taga on rahvuslikud tervisliku seisundi näitajad (ameeriklased olevat paksud ja toituvat ebatervislikult), meditsiini­süsteemi suutlikkus või suutmatus, kasutusele võetud kaitsemeetmed ja nende efektiivsus, statistika usaldusväärsus, elanikkonna ohutunne ja seaduskuulekus jne.

Kuid see kõik ei välista valikut ennast: kas armastada või hoida distantsi, olla koos oma lähedastega või hoida neist eemale. Giordano on sõnastanud lähedusvajaduse nii: „Meil on meeleheitlik vajadus olla teistega koos ning meile oluliste inimeste puhul neile lähemal kui meeter. See on sama eluline vajadus kui hingamine“ (lk 28). Kui epideemia sunnib meid sellest vajadusest loobuma, kas me siis ikka suudame elada ilma hingamata? Siis me ju sureksime! Kas me suudaksime elada ilma armastuseta? Me sureksime ka siis. Armastuse asemele tekkivasse tühikusse tuleb alati midagi muud (nukrus, depressioon, meeleheide) ja see midagi muud võib-olla hävitav.

Giordano toob siia kõrvale vastutuse ja valiku keerulise dilemma: soovides kogeda lähedust ja kaitsemeetmetele käega lüües võime põhjustada paljude teiste inimeste surma. Ta ütleb, et me peame kaitsma ennast selleks, et kaitsta teisi, ja et nakkushaiguste puhul on solidaarsuse puudumise taga eelkõige kujutlusvõime puudumine (lk 32). See tähendab, et ei osata hinnata, millised on tegevuse tulemused. Kokkuvõttes võib mõju olla globaalne ja haigus võib meie kaudu levida ka neisse maailma riikidesse, kus meditsiinisüsteem puudub. Üksteist nakatades viime haiguse kõige nõrgemateni, kes meie tegevuse tõttu surevad.

Neid mõtteid edasi arendades võib öelda, et kontaktide ja neist hoidumise (karantiini) dilemma sees on veel palju teisigi valikuid. Kuidas mõjub meie käitumine majandusele, töötusele, toimetulekule (kas kodulaenu ikka suudetakse maksta, lapsed toita ja koolitada?), tervisele, perevägivalla ja inimeste depressiivsuse näitajatele, lahutuste, infarktide/insultide ja enesetappude arvule jne? Seegi on niisiis surma ja armastuse dilemma. Kui me peaksime ilma armastuseta surema, kas siis poleks parem surra armastades, s.t ühiskonna toimimisele ja inimeste läbikäimisele piirangud kehtestamata jätma? Sellele küsimusele pole vastust, see vastus ja teadmine alles kasvab meie sees.

Elo Seliranna koroonaraamatu, täpsemini tema ennastohverdava teo taustal (töötas kümme päeva koroonahaigete hooldajana Kuressaare haiglas) kerkib armastuse küsimus esile veidi teises, kuid sama olulises rakursis. Kriitilises seisundis inimese puhul otsustab lõpuks teiste inimeste hool, kas ta jääb ellu. Kui poleks noid teisi – arste, õdesid, hooldajaid –, kes haigeid ravivad, põetavad ja sitast puhtaks roogivad, tagumikku salvitavad, lamatistele plaastreid panevad ja, mis veel olulisem, annavad elujulgust hetkel, kui inimene ei suuda ega jaksa enam vastu panna, siis oleks ohvrite arv ilmselt palju suurem. Eks ikka on nii, et midagi teevad ära need, kelle tegevus ja südamesoojus annab elujõudu, ja mitte need, kes virisevad ja kritiseerivad,

Tunnustades ennekõike just hooldajaid, kes seisavad haigetele kõige lähemal, tõstab Selirand nad jumala staatusesse, öeldes, et nad mitte ei mängi jumalaid (nagu tegelased presidendi vastuvõtul), vaid nad ongi jumalad: „Nad on selle maailma jumalad, kes tõesti aitavad imetegudega“ (lk 136). See on nende armastus, mis „„kõva möllu“ tegeva saatana võidab“ (lk 88).

Need mõtted kasvavad välja selgitustest, miks hooldajatest Lindadele ja Marjudele ei meeldi käia presidendi vastu­võttudel, kus jumalaid mängitakse. „Olekski asjata jama. Keegi oleks veel kade. Või mis sa pealinna selga paned?“ (lk 89). Neil on vastuvõttudest savi, nii nagu ka „kõigist üleskutseid tegevatest artistidest“ (lk 65) või telefoniga lehvitamisest, „mida on vaja ainult meedial ja seleebretitel paremaks enesetundeks“ (lk 46).

Kõige selle taustal on raske hinnata Seliranna raamatut kui teksti või kirjandus­teost, sest selle väärtus ei ilmuta end mitte teksti, vaid teo enda ilus. Nii võiks ju nõustuda ühe tema tegelasega, et ta peaks nagu Harald Nugiseks „ilmutatud vapruse eest ka selle Raudristi Rüütliristi saama“ (lk 171) ja sellega hinnangu andmisel piirduda. Haigete aitamine ja oma eluga riskimine on väärtus juba omaettegi.

Kuid olgu, Seliranna raamatut saab hinnata vähemasti kui praeguse aja väga olulist dokumenti või selle dokumenteerimise katset. Sellisena sobib seda ehk määratleda sõnadega „olukirjeldus“ või „eepiline ajakirjandus“. Võib-olla on see ka midagi dokumentaaldraama taolist. Igal juhul saame me ülevaate oludest, millest meil muidu aimugi poleks. Sellest, kuidas üks väike haigla peab hakkama saama, vaatamata nappivatele vahenditele ja tööjõupuudusele, Tallinna kaugete ülemuste ja riigivõimu kesisele mõistmisele ja alpusele. Me ju ei tea üleüldse, kuidas see COVID-19 põdejate ravimine, hooldamine ja suremine ühes haiglas käib. Nüüd oleme saanud vähemasti ühe väga inimliku pildi ühe lüli, haigla hooldajate tööst. Nende inimeste tööst, kelle igapäevane toimetamine on haigete jaoks vägagi olulise kaaluga ning mõjutab suuresti seda, kas nad jäävad ellu või mitte.

Uue koroonaviirushaiguse epideemia näol on tegemist esimese selle­laadse kogemusega nii kogu Eestis kui ka tervishoius, mis ilmselgelt polnud selleks valmis. Seliranna raamat aitab mõista, mis on süsteemis valesti ja miks süsteemi ülemine ots ei suuda vastu võtta otsuseid, mis kergendaksid rohujuuretasandi igapäevast tööd, samuti seda, kuidas üks suletud osakond, „baasidega sideme kaotanud allveelaev ikkagi toimib“ (lk 53). Kaitseriietuse ja ravimite nappuse kõrval on puudu kõige lihtsamatest ja elementaarsematestki asjadest nagu toolid puhkeruumis või peegel isolatsioonilüüsi seinal, et saaks juuksed korralikult peakatte alla sättida. Rohujuuretasand ja šikkides kollastes skafandrites kõrged ülemused on nii võõrandunud, et viimaste kohalkäik mõjub „lendava tsirkusena“, mis patsiente pigem hirmutab ega ole kuidagi abiks (lk 123).

Selirand avaldab lootust, et selle kriisi järel sünnib plaan, kuidas asju edaspidi paremini korraldada, toetada raviasutusi, kellel pole tipptehnikata ehk alati tippspetsialiste võtta. Ta on valmis vajadusel ise valdkonna ministriga kohtuma ja olukorda selgitama (lk 107-108).

Sellega jääb üle vaid nõustuda. Esimest kogemust tuleb võtta kui õppetundi, et järgmise epideemiapuhangu ajal asjad tõepoolest toimiksid. Ja et järgmine puhang tuleb, selles ei jäta eksperdid meile ju mingit kahtlemise võimalust.

Eraldi peaks kõnelema formaadist – niisugune kiuslik mõte istutas end pähe –, ennekõike Giordano teksti formaadist. Sellel on ümber kõvad kaaned ja kaante vahel 65 lehekülge hõredat teksti (hõredat füüsilises mõttes). Kõvakaanelisele kohaselt on ka hind suhteliselt krõbe, ligi 16 eurot. Tekst oma sisult on ilus, filigraanne ja väljapeetud. Pärast selle läbilugemist on tunne, nagu oleks ära söönud hea ja maitsva koogi, aga kuna see on pakitud uhkesse (kõvast kartongist) tordikarpi, siis imestad, miks seda seal nii vähe on. Võinuks ju rohkem olla! Aga olgu pealegi, kujutagem ette, et oleme Prantsuse restoranis, kus jäätisekuulike serveeritakse suurel valgel taldrikul ja lirtsutatakse kunstipäraselt üle värvilise moosi või šokolaadiga. Esteetika ja pakend on gastronoomias oluline. Selle eest kõlbab ka raha küsida. Taustaks on ehk hea teada, et Amazon pakub Giordano kirjutise itaaliakeelset originaali Kindle’i formaadis e-raamatuna (6.99), soovi korral ka pehmekaanelisena (9.50).

Ja õigluse nimel olgu lisatud, et autor annetab osa selle raamatu müügitulust meditsiinilisteks uuringuteks ja haiguste raviks. Ja seegi, et minu arusaamad raamatust on väga vanamoodsad ja pärit ajast, kui Dumas, Balzac ja Musil veel kirjutasid, Tammsaare ka. Ja kui soomlaste arvates oli vaid üks raamat (Raamattu ehk piibel). Tänapäeval tuleks pigem rääkida tootest, selle müügitulust ja kasumist, aga selle jätan juba raamatupidajate teha. Loodan siiski, et toode end ära tasub.

Seliranna raamatule olen valmis kõik vead andestama. See on sündinud kiiruga ja seda oli vaja. Oma raamatu lõpus avaldab Selirand armastust oma haigla kolleegidele, kes tegutsevad elu eesliinil: „Ma armastan teid kõiki väga. Ja ma mõtlen igaühte.“ Selline on tema valik – armastada eluga riskides.

* Vt https://coronavirus.jhu.edu/map.html

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht