Kas suusahüppamine on kooskõlas inimloomusega?

Organiseeritud sõjapidamist ei tee võimalikuks inimeste vägivaldsus ja isekus, vaid, vastupidi, nende sotsiaalsus ja valmidus alluda korraldustele.

MIKKO LAGERSPETZ

Ennast modernsusele vastandav poliitiline ja intellektuaalne liikumine, mille kajasid Eestiski kuulda, on oma rahulolematuse ja nõudmiste põhjendamiseks aeg-ajalt võtnud kasutusele inimloomuse mõiste. Modernistid, kes loodavad inimkonna üha jätkuvale progressile ja inimese vabanemisele iganenud normide kütkest, olevat jätnud arvesse võtmata inimloomuse, mis põhijoontes on muutumatu. Ühiskondlikku muutust taga ajades põrkavat progressi ihalejad seepärast peagi või juba praegu vastamisi sellega, et soovitud muutused osutuvad näilisteks või on neid üleüldse võimatu läbi viia.

Kuidas sellesse väitesse suhtuda? Kas inimloomus on üldse olemas ja kas see on muutumatu? Kas meil on võimalik öelda, mis on selle sisu ja kas inimloomus on üldse selline mõiste, mille kasutamisest on abi poliitiliste või moraalsete vaidluste lahendamisel? Ma ei soovi sugugi eitada inimloomuse olemasolu, kui me selle all mõistame kogu seda emotsioonide, füüsiliste ja vaimsete võimete ning oskuste repertuaari, mis inimliigi esindajatele on kättesaadav (ja mis mitte).

Tuleb ka meeles pidada, et inimloomusele ei ole viidanud ainult progressi vastased. Ka inimõiguste kontseptsiooni loonud valgustajad põhjendasid seda viitega inimloomusele. Utopist Charles Fourier aga leidis, et näiteks abielu kui institutsioon on vastuolus inimloomusega. Mäletatavasti põhineb kogu Marxi kapitalismi kriitika veendumusel, et see majandussüsteem on võõrandanud inimese tema tegelikust loomusest; ta ei pidanud kommunismi paremaks selle tõttu, et kapitalism ei oleks ratsionaalne, vaid kuna kommunism on paremini vastavuses inimloomusega. Nagu näeme, on kõnealust mõistet kasutatud väga erinevalt.

Küsigem nüüd, kas näiteks suusahüppamine on kooskõlas inimloomusega. Inimliigi lähimad bioloogilised sugulased sellega teadupoolest ei tegele; erilise suusahüppegeeni olemasolust ei räägi vist isegi evolutsioonipsühholoogid. Ka ei tundnud suusahüppamist ükski teadaolev eelindustriaalne ühiskond – see tegevus on alles mõned aastakümned vana. Praegugi on suusahüppajate osakaal inimkonnast kaduvväike. Enamikule oleks hüppemäest alla kihutamine ja vigastusteta maandumine füüsiliselt võimatu ja hirmu tuntakse juba mõtte ees, et seda kunagi tegema peaks. Inimloomuse osaks on kindlasti nii kõrgusekartus kui oskamatus sooritada suusahüppeid ilma põhjaliku treeninguta.

Teiselt poolt on inimesele omane püüe oma võimete piire ületada ja nende liigikaaslaste imetlemine, kes seda suudavad. Suusahüppevõistlustel on suur ja innustunud publik ja spordiala toetatakse nii maksumaksjate, telekanalite kui reklaamitellijate rahaga – see on kahtlemata ühiskondlikult laialt aktsepteeritud tegevus. Meie küsimuse seisukohast on aga tegelikult oluline vaid üks: inimene on võimeline tegema suusahüppeid, ja ta teeb neid. Järelikult on ka see tegevus tema loomuses.

Ehkki suusahüppajate osakaal inim­konnast on kaduvväike, on see kahtlemata ühis­kondlikult laialt aktsepteeritud tegevus. Pildil Matti Nykänen.

Wikimedia Commons

Ma ei tea, kas täpselt seda küsimust ongi keegi varem esitanud. Inim­loomuse küsimus kerkib pigem siis, kui kaalumisel on poliitiline teema, millel on moraalne komponent. Küsitakse näiteks, kas mitte sõjad ei ole selle tagajärg, et inimene on isekas, vaenulik võõraste vastu ja võimeline vägivallaks. Tuntud on Thomas Hobbesi 1651. aastal traktaadis „Leviathan“ esitatud „loomuliku oleku“ fiktiivne kirjeldus, kus inimestel puudub tsiviliseeritud ühiskonnakorraldus. Valitseb „kõigi sõda kõigi vastu“ ning inimelu on „üksildane, vaene, toores, julm ja lühike“. Aga Hobbesi arvates on selline olukord inimestele talumatu, mistõttu nad seavad ühiskondliku lepinguga sisse valitsuskorra, mis vägivalda ja omavoli piirab. Inimloomuse osaks on niisiis isekus ja vägivald, aga ka soov millegi parema järele. Lisaks eeldab Hobbes, et inimestel on ka loomulikus olekus arusaam sellest, mida tähendavad leping ja selle järgimise kohustus.

Väited, nagu: „inimese loomus on selline, et sõda ei saa kunagi täielikult välistada“; samuti „… selline, et suhtutakse vaenulikult teise kultuuri või väljanägemisega inimestesse“; „… et soovitakse säilitada harjumuspäraseid soorolle“ on kõik tõesed. Aga samamoodi peavad paika ka vastupidised väited: inimloomus on selline, et soovitakse rahu; et otsitakse sõbralikku läbikäimist teistega; et austatakse ja toetatakse teiste inimeste individuaalseid valikuid.

Pärast valgustajaid ja Marxi on viited inimloomusele jäänud sotsiaalteadustes haruldaseks. Põhjuseks ei ole, et sotsiaalteadused eitaksid inimloomuse olemasolu, vaid asjaolu, et see mõiste ei aita meil kuidagi ühiskonnast paremini aru saada. Nii oht konflikti sattuda kui ka soov ja oskus konflikte lahendada ja ära hoida on inimestele omased. Sõja põhjuseks ei ole, et inimesed annaksid voli oma agressiivsele loomusele. Sõduri valitsevaks emotsiooniks sõjas pole agressiivsus, vaid hirm, ja ta peamiseks motiiviks on saavutada kaaslaste heakskiit. Organiseeritud sõjapidamist ei tee võimalikuks inimeste vägivaldsus ja isekus, vaid, vastupidi, nende sotsiaalsus ja valmidus alluda korraldustele.

Neid inimloomuse omadusi on võimalik rakendada nii sõja kui ka rahu teenistuses. Kui pärast pikka sõdade perioodi õnnestub saavutada rahu, ei ole see märgiks inimloomuse muutumisest, vaid sellest, et on loodud võimusuhted, institutsioonid ja normid, mis suudavad rahu tagada. Kui püüda empiiriliselt seletada näiteks inimrühmadevahelisi vastuolusid või ühiskondlikku ebavõrdsust, tuleb vaadata mehhanisme, mis neid sünnitab, mitte inimloomust – sest nii vastuolud, ebavõrdsus kui ka vastupidised olukorrad on ühteviisi kooskõlas inimloomusega. Võib ka moraalsest või poliitilisest seisukohast küsida, kuidas sellistesse nähtustesse nagu sõda, rahu, võrdsus ja ebavõrdsus peaks suhtuma, aga siis on ka vastused moraalsed või poliitilised – viited inimloomusele on ülearused ja sisutühjad.

Inimloomus, kui peame silmas evolutsiooni käigus kujunenud, inimliiki teistest loomaliikidest eristavaid omadusi, on märgatavalt vanem kui suured, mitmetest tuhandetest inimestest koosnevad ühiskonnad. Inimeste bioloogiliste omaduste evolutsiooni mõõdetakse sadades tuhandetes, nüüdisaegsetega vähegi sarnanevate ühiskondade vanust aga tuhandetes aastates. Kaugetelt eellastelt päritud geenid ei anna meile üksikasjalikke juhiseid nüüdisaegse majanduse või poliitikaga toimetulekuks. Nad on pärandanud meile siiski hulga üldisemaid omadusi ja võimeid, mida kasutame ka praegu – võib-olla mitmekülgsemalt kui kunagi varem. Tänapäeva inimene suudab suurepäraselt elada nii metsas kui miljonilises linnas.

Inimloomusel on muidugi ka piirid. Ükski inimene ei suuda näiteks lennata ilma abivahenditeta või joosta sajakilomeetrilise tunnikiirusega. Aga kui meil sellised võimed oleksid, suudaksime kindlasti ka kehtestada normid, mis nendest hoolimata tagaksid ohutu liikluse.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht