Kas võidab jokker või saab Porošenko autasu korruptsiooni eest?

Volodõmõr Fedorin: „Porošenkol oli võimalus tõusta Laari ja Saakašvili kõrvale.“

JAANUS PIIRSALU, KIIEV

Ukraina ei ole suutnud president Petro Porošenko (esimese) ametiaja lõpuks saavutada korruptsiooni piiramisel erilist edu, sest korruptsioon ja riigiraha voogude juhtimine on endiselt peamine võimu teostamise vahend, räägib intervjuus Sirbile Ukraina liberaalne mõtleja ja publitsist Volodõmõr Fedorin. Intervjuu on tehtud enne 31. märtsil toimunud Ukraina presidendivalimiste I vooru, mille kaks paremat, näitleja ja ärimees Volodõmõr Zelenskõi (kogus 30 protsenti häältest) ning Petro Porošenko (16 protsenti häältest), selgitavad võitja II voorus 21. aprillil.

Kui kaugele on Ukraina jõudnud oma reformidega Petro Porošenko viieaastasel ametiajal, kui oli saanud võimule pärast Viktor Janukovõtši kukutamist verise Maidani revolutsiooni tagajärjel?

Sellises riigis nagu Ukraina ei ole võimalik teha tulemuslikke reforme ilma normaalse, demokraatliku poliitilise protsessita.

Millist „normaalset poliitilist protsessi“ te silmas peate?

Ma pean silmas seda, et korruptsiooniskandaalid viiksid selleni, et poliitiline klass teeb nendest skandaalidest järeldused: koristab ära süüdlased ning korruptsiooni eest võetakse poliitiline vastutus. See on üks peamisi asju, mida Ukrainas ei ole saavutatud. Seega, kui vastata küsimusele, kuhu me oleme reformidega jõudnud, mis saab reformidest, siis vastus on: see sõltub otseselt, kuidas lõpevad presidendivalimised. Kui Ukraina saab uue progressiivse presidendi, siis hakkab Ukrainas lõpuks tööle poliitilise vastutuse mehhanism korruptiivse juhtimise eest. See annaks lõpuks Ukrainale šansi, et meie poliitiline elu hakkab vastama euroopalikele tavadele. Selleks peab Ukraina poliitiline klass loobuma rahavoogude valitsemisest, kaasa arvatud riigivaraga seotud rahavoogude kontrollimine, ning keskenduma riigi juhtimisele – reformidele ja selleks parimate otsuste tegemisele.

Kõrvaltvaatajal on raske uskuda, et Ukrainas on selliseid poliitikuid. Kas kandidaatide seas on üldse sellist?

Olemasolevatest on kõige ratsionaalsem valik Anatoli Grõtsenko. Ta on juhtivatest kandidaatidest ainus, kellel ei ole ärihuvisid. Ta saab ka väga hästi aru, et korruptsioon tuleb ära koristada, mitte kasutada poliitilise süsteemi juhtimise hoovana, nagu teeb seda Porošenko. Selle viie aasta jooksul on korruptsioon endiselt jäänud peamiseks riigi juhtimise vahendiks. See on Porošenko peamine viga ja probleem. Kahjuks on Grõtsenko võimalused väga väiksed, võidu tõenäosus on viis protsenti. (Endine kaitseminister, kõva käe pooldaja Grõtsenko kogus valimistel seitse protsenti häältest ning jäi viiendaks. – J. P.)

Nii et kahjuks peab siis tunnistama, et oligarhide tugev mõju on Ukrainas säilinud.

Oligarhia on osa sellest süsteemist, isegi mitte tingimata peamine osa. Mitte ainult oligarhid ei ole probleemi põhjus. Meil on võimul poliitiline klass, kes tegeleb poliitikaga, sest see on kõige tulusam äriajamise viis. Eelkõige peab see poliitiline klass tugevalt uuenema. See oleks Ukrainale game changer (pöördepunkt – toim), kui president ei ole enam pea­oligarh.

Kas Volodõmõr Zelenskõist võib ka saada pöörde teostaja?

Zelenskõi on akumuleerinud väga palju lootusi radikaalseteks muudatusteks. Tema probleem on selles, et keegi ei tea, mis on tema sees. Aga igal juhul on selline määratlematus, teadmatus parem kui surnuaiavaikus, mis (reformide mõttes – J. P.) praegu valitseb. Selleks et Ukraina asuks kiirete muudatuste teele, on nendel valimistel miinimumülesanne mitte lasta korruptiivsel süsteemil tugevneda. Võita võiks ükskõik kes neljast peamisest kandidaadist, välja arvatud ametis olev president. Tema valimine teiseks ametiajaks näeks välja nagu auhind korruptsiooni eest. See oleks tugev signaal, et Ukrainas ei ole võimalik midagi muuta. Porošenko praegu lihtsalt varjab korruptsiooni patriootlike loosungitega (viide Porošenko valimisloosungile „Armee. Keel. Usk.“ – J. P.).

Volodõmõr Zelenskõi on akumuleerinud väga palju lootusi radikaalseteks muudatusteks. Tema probleem on selles, et keegi ei tea, mis on tema sees. Igal juhul on selline määratle­matus, teadmatus parem kui surnuaiavaikus, mis valitseb praegu.

Vidmantas Balkūnas / Scanpix

Kõige tähtsamaks Ukrainale on peetud kohtureformi, ometi ei ole see üldse lootusi täitnud ning justkui reformitud kohtusüsteem on samasugune nagu varem, mida näitab ka see, et rahva usaldus Janukovõtši ajal peaaegu täielikult korrumpeerunud kohtusüsteemi vastu ei ole kriipsu võrragi kasvanud.

See tuleb uuesti teha!

Kas üldse on võimalik hakata üht ebaõnnestunud reformi ümber tegema?

Mis muud üle jääb, kui meil endiselt kohtusüsteem puudub, on vaid mingid asutused, mille sildile on kirjutatud „kohus“. Seal mõjutavad võimud endistviisi telefonikõnedega otsuseid või siis otsustavad altkäemaksud.

Seega ei ole sellises olukorras ärikliima paranemisest ja välisinvesteeringute tulekust mõtet rääkida, kuni ei ole loodud usaldusväärset kohtusüsteemi ja omandikaitset.

Meil on vaja usaldust äratavaid kohtuotsuseid. Vajame veenvaid otsuseid, kus kohus on langetanud õiglase otsuse riigiga vaielnud äriühingu või kodaniku kasuks. Meil on vaja veenvaid lugusid, kuidas korruptandid on saanud karistada. (Ukrainas on seni pärast Maidani revolutsiooni kohtusse jõudnud kolm suurt korruptsioonijuhtumit, kus kohtu all on tippkorruptandid, aga ükski juhtum ei ole veel jõudnud lahendini. – J. P.) Sellist usaldust äratavat kohtusüsteemi tuleb ehitada vähemalt 5–7, ilmselt isegi kümme aastat.

Võita võiks ükskõik kes neljast peamisest kandidaadist, välja arvatud ametis olev president. Petro Porošenko valimine teiseks ametiajaks näeks välja nagu auhind korruptsiooni eest. See oleks tugev signaal, et Ukrainas ei ole võimalik midagi muuta.

Gaelle Girbes / SIPA / Scanpix

Oletame, et presidendivalimised võidab keegi Porošenko vastastest, sest kõik nad lehvitavad kõvasti korruptsioonivastast lippu. Mida ta saab üldse poliitilise eliidiga teha? 2014. aastal pärast Maidani olid ühiskonna ootused-nõudmised suuremad kui kunagi varem, aga ikkagi ei ole Ukrainas korruptsiooni osas suurt midagi muutunud.

Midagi on ikka muutunud ka. Hoolimata sellest, et Porošenko mentaalselt Janukovõtšist ei erine, räägib ta inglise keelt paremini, saab aru, et petta tuleb mitte Venemaad ja võtta talt raha, vaid petta tuleb läänt ja võtta neilt raha ning et korruptsioon on võimu peamine tööriist. Tal ei õnnestunud opositsiooni (parlamendis – J. P.) maha suruda, kuigi väga püüdis. Hoolimata korruptsioonist, võimude survest ja vaesusest on Ukrainas säilinud väga elujõuline, võimekas opositsioon. Näiteks Venemaal seda ei ole. See on väga tähtis. Nii ei saa öelda, et Maidan ei viinud kuhugi. See viis õigele geopoliitilise kursile ning sellele, et opositsioon on jäänud Ukrainas arvestatavaks jõuks ning suure tõenäosusega võidab presidendivalimised. Tegelikult ongi see Porošenko aja kõige tähtsam saavutus, et säilis tugev opositsioon. Ja vastuseks veel eelmisele küsimusele: Porošenko jätkamise puhul välisinvesteeringuid ei tule. Lolle ei leidu. Näiteks ei ole ma kuulnud, et minu raamatu kaasautor Boris Ložkin investeeriks praegu Ukrainasse või isegi mõtleks sellele. (Ložkin on Ukraina endine meediamagnaat, Ukraina Hans H. Luik, kes 2013. aastal müüs oma meediaimpeeriumi hinnanguliselt 400–500 miljoni dollari eest. Pärast võitu 2014. aasta valimistel kutsus Porošenko teda juhtima presidendi administratsiooni. Ložkin võttis kutse vastu suurte reformilootustega, aga pettus nende aegluses ja lahkudes ametist 2016. aasta suvel. – J. P.) Kes välismaalastest tahaks investeerida, kui isegi kohalikud insaiderid seda ei tee? Porošenkol oli võimalus tõusta Mart Laari ja Mihheil Saakašvili kõrvale, aga ta ei kasutanud seda ära.

Keda teie meelest Ukraina intelligents valimistel toetab?

Ma arvan, et pigem Porošenkot. Intelligents on meil huvitav fenomen. Need on inimesed, kelle sissetulek tuleb enamasti riigilt: režissöörid, kes saavad eelarvest oma filmidele raha, kirjanikud, kes saavad preemiaid eelarvest jne. Nad ei ole vabad, sõltumatud intellektuaalid. Selleks et saada sellist (riigist sõltuva intelligentsi – J. P.) toetust, tuleb olla võimul ning aeg-ajalt neile midagi poetada. Need inimesed on tänapäeva Ukrainas lower middle class, kes sõltub riigist.

Jaanus Piirsalu on Postimehe ajakirjanik.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht