Kasu ei ole paljudest, vaid headest raamatutest

Tanel Kerikm?

Euroopa on ajalooliselt kujunenud mõiste ja nagu kõike ajaloos tekkinut, ähvardab ka Euroopat ajalooks saamise oht.

Tänavu ilmus eesti keelde tõlgituna Hans Hattenhaueri “Euroopa õiguse ajaloo” (“Europäische Rechtsgeschichte”) viimane väljaanne. Seda tänu eestindusprojekti peatoimetajale professor Marju Luts-Sootakile, aga ka kogu tema kaasatud kolleegide armeele. Tegemist on mahuka, pea tuhat lehekülge hõlmava monograafiaga. Struktuur ja viited algallikatele teevad teksti, millest meie kultuuriruumis mööda vaadata ei saa. Seda eelkõige nii õigusteaduse, ajaloo kui õigusajaloolises kontekstis. Hans Hattenhauer (sündinud 1931. aastal) on Kielis emeriitprofessor, kelle sulest on ilmunud arvukalt õigusteaduse, õigusajaloo, aga ka vabakiriku ja Saksa rahvussümboolika alaseid uurimusi. Tähelepanuväärne on asjaolu, et seitsmekümnendatel oli Hattenhauer Kieli Christian-Albrechtsi ülikooli rektor ja et ta on pärjatud mitmete auhindade, sh saksa keele puhtuse auhinna, aga ka auleegioni rüütli nimetusega (vt ka prof Peeter Järvelaiu artiklit Akadeemias 1991, nr 9).

 

 

Euroopa õigusajalugu saab kirjutada üksnes musta südametunnistuse hinnagaAutori püüdluseks on lennutada lugeja läbi ajastute Euroopa õiguse lätetest tänapäevani välja, alustades Kreeka õigusmüütidest ja lõpetades Euroopa uue lähtega. Monograafiat võib vaadelda kui ühe vaieldamatu korüfee loodud õiguse arengu (aja) lugu, mis näib esmapilgul õpiklik, kuid lähemal tutvumisel nauditav lugemisvara, seda eriti arvestades autori hästi lausestatud ja põnevate kommentaaride ning hinnangute tõttu. Akadeemiline kriitika seostubki viimase aspektiga. Nagu Marju Luts-Sootak viitab, tõi teose esitlus 1992. aastal Saksamaal küll kiidusõnu, aga ka tugevat kriitikat just õigusajaloolaste poolt, mis seisnes selles, et Hattenhauer “ei ole kasutanud uuemaid uurimusi, tema seletused on isepäised ja ühekülgsed, raamatu vormistamisel jääb vajaka täpsusest…” Autor ise ütleb oma esimese väljaande eessõnas apologeetiliselt, et “kui keegi tahab tänapäeval kirjutada Euroopa õigusajalugu, saab ta seda teha üksnes musta südametunnistuse hinnaga. Puuduvad mitmed põhjalikud ja tänaseid vajadusi rahuldavad eeltööd, ennekõike kogu Euroopat hõlmavad allikakogud. Nii saabki soovitud pildi kokku seada vaid paljude üksikasjade mosaiigina”. Juba eessõnas refereeritakse Anselm Feuerbachi: “…kes tahab palju haarata, ei või häbeneda eksimist; kes mõtleb kõigele tervikus, ei saa tungida üksikasjade sügavusse, vaid peab paljut puudutama ainult möödaminnes, jätma mõndagi hämarusse, võtma üht-teist omaks lihtsalt heas usus.”

Samas on teoses võetud arvesse tervet rida ilmunud kirjandust ja esitatud selguse tagamiseks iga peatüki alguses kronoloogia sündmustest, mis on tekstis kirjeldatu skeletiks. Soovitan lugejal pidada seda pooleteistkilost teost oma valikutes veendunud professori nägemuseks, milles sisalduvatele käsitlustele saab ja peabki vastu vaidlema. Monumentaalsuses ja loetavuse tõttu on kahtlemata tegu paljude huvitunute maailmapilti kujundava tekstiga. See ei ole mitte mingil juhul ulmeline “Da Vinci kood” ega isegi Euroopa-aadet jutlustav Erkki Toivaneni “Õhtusel jalutuskäigul Euroopas” (tõlge eesti keelde 2002), vaid tõsiteaduslik uurimus. Sellegipoolest tekib innukal lugejal küsimusi, kuidas on autor suutnud esitada (hoolimata teatud perioodide fragmentaarsest ajaloomaterjalist) niivõrd ladusa jutustuse, sidudes fakte üsna ootamatul moel. Kindel saab olla ühes: kuivõrd Hattenhauer ei esita dogmaatilisi arusaamu, ei saa ka tema loodud lugu olla lugejatele kivistunud õpetus. See on pigem hariv ja inspireeriv materjal.

Tõepoolest, kui võrrelda autori loodut teiste tekstidega lääne autorite tänapäeva, siis on peagi selge, et Hattenhauer eristub neist oma julgete visioonide ja seoste tekitamisega. Samal aastal (1992) esmakordselt Oxfordis ilmunud J. M. Kelly tagasihoidliku pealkirjaga “A Short History of Western Legal Theory” (“Lääne õigusteooria lühike ajalookäsitlus”) toetub uhkelt kaasaegsete töödele. See on lakooniline õpik, mille autor pole ajaloolane ja mis sisaldab pigem hädavajalikke fakte kui autoripositsiooni. Tuntud Carlton J. H. Hayese ja Charles Woolsey Cole’i “History of Europe”, mille Ameerika ajaloolased kirjutasid 1949. aastal, on oma ajastu põhjapanev teos, kuid õiguslikus mõttes on puudutatud pelgalt riigiteooriat, riigivalitsemisvormide arengut nagu paljudes teisteski selletaolistes teostes. Stiililt võib Hattenhauerit võrrelda Robert Bartlettiga, kelle teos “Euroopa sünd – vallutused, koloniseerimised ja kultuurivahetus 950–1350” on kahtlemata nauditav kronoloogiapõhine, kuid selgelt autoripoolset tugevat visiooni sisaldav lugemisvara (eesti keeles ilmunud 2001).

 

 

Hattenhaueri autoriteeti kardetakse

Ei saa öelda, et Hattenhauer suhtuks ajaloolistesse faktidesse ja tekstidesse austuseta. Seda tõestavad mitmed lõigud tema raamatus, kus ta väidab, et “kaasaegsed tunnistused on nii vasturääkivad, et nende abil pole võimalik selget pilti saada”. Tunnustatud on Hattenhaueri tegevus ajaloo dokumenteerija või arhivaarina. Võib uskuda, et tema enda käsitlused on kantud suurest lugemusest, tutvumisest autentsete tekstidega ja intuitsioonist, millest tunneb ära tõelise visionääri. Mitmekülgsete huvide tõttu on Hattenhauer leidnud tsiteerimist vägagi erinevate ja õigusteadusest lahknevate teemade juures (vt näiteks Arnold Angenendeti artiklit vägivaldse monoteismi kohta (“Stimmen der Zeit”, 2005). Hattenhauerit on peetud ka keeruliseks autoriks, teinekord on märgata ka seda, et Hattenhauerile viidatakse ettevaatlikult ja abstraktselt, justkui kartes vääritimõistmist või ehk ka Hattenhaueri vaieldamatut autoriteeti.

 

 

Ajaloolane peab kuulama rahva häältÕigusajalugu on teadusharu, mille määratlemisel on mitmeid võimalusi. Tänapäev soosib pigem ühiskonnakeskset lähenemist, eesmärgina ei nähta mitte niivõrd normianalüüsi kui sotsiaalse praktika loo uurimist õiguse mõistmisel ja rakendamisel. Plinius noorem on küll öelnud, et “ajalugu kirjutatakse range tõe kindlaksmääramiseks”, kuid Johann Gottfried von Herderi sõnul “peab ajaloolane tungima rahvusliku vaimu juurteni ja määratlema seda mõjutavad jõud. Ajaloolane peab pühenduma, kuulama rahva oma häält, Volkstimme’t”. Seda ideed järgib oma töös ka Hattenhauer. Tihti kohtab teksti põimitud ajastukohaseid värsiridu (Goethe, Schiller), esseid ja palju pööratakse tähelepanu semiootikale ning õiguskeele ning terminoloogia kujunemisele. Monograafia ei ole distsipliinikeskne, kuigi autorit võib hea tahtmise juures süüdistada omandi ja eraõiguslike suhete eelistamises teiste valdkondade analüüsile.

Hattenhaueri teosesse mahub viitteist peatükki: Kreeka õigus, arhailised õiguskultuurid, Rooma õigus, õiguse ristiusustamine, õhtumaa kriis, rahutus ja teeleminek, riigid ja impeerium, maailma vallutamine, absolutism, türklased, valgustus ja revolutsioon, reform ja restauratsioon, Euroopa maailmavalitsus, Euroopa kodusõda, Euroopa uus lähe. Autor kasutab tekstis nii Homerose, Sokratese kui ka arhailisi tekste, mis selgitavad omaaegseid õigussuhete aluseid ja on õpetlikud tänapäeval, näiteks “munera sumta ligant” ehk “vastuvõetud annid seovad võtjat” selgitab annetuste ja ordenite kinkimise õiguslikku tähendust. Autor kasutab(õigus)rikkumise heastamise tähendust näiteks selgitades ka rahvaluulet ja loitsusõnu. Kindlasti pakuvad lugejale huvi karistusõiguse kirjeldused arhailisel ajastul, näiteks puu otsa poomisel oli eriline kultuslik tähendus. Autor pöörab tähelepanu nii seisuslikele privileegidele ja kohustustele kui ka kohtumõistmise iseärasuste tagamaadele. Nii näiteks oli vana aja kohtupidamiseks oluline koguneda lageda taeva alla. Tähtis oli nädalapäev ja isegi kohtuniku asend. Rituaalsed toimingud rõhutasid õigusemõistmise pühadust.

Rooma õigus on Hattenhaueri järgi seotud empiirilise kogukondliku tõekspidamisega. Autor pöörab tähelepanu juristi elukutse kujunemisele ja on tähelepanuväärne, et Rooma riigis oli juristi ideaal see, mis toimis arvukate riigiametnike eeskujuna. Ristiusu ja õiguse seosed on vaieldamatult huvitavamaid peatükke Hattenhaueri käsitlustes, seda näiteks abieluõiguse ja seksuaalmoraali kujundamisloo kirjeldustes. Originaalne on ka autori käsitlus õhtumaa kriisist, mis tekkis Karolingide valitsusaja lõpul ja kestis kuni XII sajandini. Siin toob professor välja mõtte, et kriis oli vajalik. “Euroopa oli ära kulutanud oma vaimsed rikkused, antiigi pärandi…” ja tulemuseks oli uus tõus – renovatio. Kristlased näitasid õpivõimet ka muslimi ikke all ja õiguskultuur omandas mitmeid araabia elemente. Siiski on tänini säilinud oluline erisus: “islami õigus ei tundnud ega tunne kiriku ja riigi, usu ja õiguse dualismi”.

 

 

Jurisprudents on nagu lahke valdjatarHattenhauer püüab selgitada XII sajandi vaimukultuurilise revolutsiooni põhjusi, millega seonduvad otseselt ka palverännakud ja ristisõjad, võitlus ketserluse vastu ja modernse Euroopa linna teke, mistõttu omakorda tekkisid omavalitsusõigus ja kaupmeeste õigus. Siia ajastusse kuulub ka ilmaliku õigusteaduse teke, mis tekitas vastuolusid kirikuga. Üleminekuperioodi sobib ilmselt alati Azo ütlus: “Jurisprudents on nagu lahke valdjatar. Ta õilistab oma jüngreid, loob ameteid, kahekordistab väärtust ja vara. Ta on teinud õigusprofessorid kogu maailmas isandaiks ja avanud neile tee keisri õukonda.” Teosest ei puudu ka tähtsate protsesside (Jeanne d’Arc) kirjeldused ja analüüsid.

Hattenhaueri teosel on oma koht ka riigiõpetuses. Ta käsitleb valitsemisvorme, valitsusaparaadi teket, keisri ja paavsti suhteid, aga ka riigivälise õiguse teket – ius gentium, mis tähistas rahvusvahelisi õigusnorme. Absolutismiajastu alajaotuses on peamiselt juttu loodusõigusest, mis on viinud loomuõiguse (ius naturale) teooriateni. Valgustusajastu põhitemaatikaks on tänapäevaste inimõiguste ja konstitutsiooniõiguse alged ja viimastes peatükkides on autor kirjeldanud sõdadest, võimuhaaramistest  ja revolutsioonidest kantud Euroopa maailmavalitsuse ideid, otsides ka vastust Euroopa õiguskorra tekke alustele.

Ehk on teose üks põhiväärtus see, et säästes lugejat igavast faktoloogiast, viiakse ta otse selliste loosungite ja tekstide juurde, mille mõjul on väidetavalt tekkinud tänapäevased euroopalikud õigusarusaamad. Vähegi teemast huvitujale on fantaasiarikas raamat põnev kaaslane. Veelgi atraktiivsemaks oleks Hattenhaueri monograafia (tänapäeva lugemisvaesel ajal) teinud ehk selle ajastutruude illustratsioonidega sidumine. Lugemiselamust saab aga mitmekordistada, kui võtta abimaterjalina oma lugemislauale näiteks eesti keeles lähiminevikus ilmunud rikkalikult pildimaterjali, tabeleid, kaarte ja registreid sisaldavad ilmunud “Lääne mütoloogia entsüklopeedia” (Artur Coterell), “Maailma ajalugu” (John B. Teeple) või “Euroopa ajalugu” – antiikajast kuni kolmanda aastatuhande koiduni (peatoimetaja dr John Stevenson), käsiraamat “Euroopa ajalugu 1763–1991” (Chris Cook ja John Stevenson) jms.

 

 

Hattenhauer osaleb Euroopa põhiseadusliku leppe debatis

Hoolimata Ameerika ja Briti teadlaste arvamusest, pole Hattenhauer kindlasti mitte ainult Saksa, vaid peamiselt Euroopa õigusteadlane. Seda tõestab tema tugev euroopalik visioon ja tuntus nii paljudes Euroopa keeleruumides. Eesti keeles on varem ilmunud käesoleva kogumiku peatoimetaja tõlkes Hattenhaueri artikkel “Konsensus ja enamuspõhimõtte ajaloost”, koostöös prof Peeter Järvelaiuga on ilmunud 2004. aastal Euroopa õigusajaloo raamat alapealkirjaga “Lüübeki õigusest kuni Code Civil de France’ini”. Hattenhauerile on viidanud ka prof Jaan Sootak oma arvukates kirjutistes (vt näiteks “Veritasust kriminaalteraapiani”).

Hattenhauer ei ole oma ajalookäsitluses peatunud, vaid osaleb vähemalt kaudselt Euroopa põhiseadusliku leppe debatis. Sellest annab tunnistust näiteks Mattias Kummi hiljutine teemakohane artikkel või siis Raol C. van Caenegemi  “European Law in the Past and Future” (2002). Hattenhaueri teost võib lugeda Euroopa Liidu praeguse arengukäigu kontekstis. On ju õiguse areng Saksamaal, Prantsusmaal ja teistes praegustes liikmesriikides aluseks riigiülese Euroopa ühenduse õiguse struktuurile, põhimõtetele, tõlgendusmeetoditele ja eesmärkidele. Sellele viidatakse pea kõigis varasemates ja tänapäevastes Euroopa Liidu õigussüsteemi käsitlevates õpikutes (Elspeth Deards, Sylvia Hargreaves, Joanne Coles). Euroopa ühenduse sui generis iseloom, s.t tuletatus liikmesriikide õigusajaloost, on fakt. Samas oleme kaugel sellest, et Euroopa Liidu aquis’t ehk seadustiku arengut mõistetaks liikmesriikides üheselt. Eliidi-Euroopa püüe pöörata Euroopa Liit toimivaks õigusriigiks kulgeb läbi vastandamiste ja kompromisside. Käesolevast teosest leiab lugeja vastuse ka tänastele probleemiesitustele. Sisevastuolud ja väline surve osaleda maailmapoliitikas sunnivad Euroopa Liitu mõjusamale otsustusprotsessile, tõhusaid seadusi vastu võtma. European Law Journalis (mai 2007) toob Achim Hurrelmann välja dilemma võimulolija (Euroopa institutsioonid) ja Euroopa rahva (võimu näilise delegeerija) paratamatutest vastuoludest demokratiseerimisprotsessis. Hattenhaueri teosest saab tuua mitmeid huvitavaid ajaloolisi paralleele. Autori sõnul on reformide põhjus alati kriis ja võib vaid loota, et tekkinud seisak ei kesta sama kaua kui Euroopa Liidu stagnatsiooniperiood 1960ndate ja 1980ndate vahel.

Hattenhauer toetub oma järelsõnas teesile, et “Euroopa on ajalooliselt kujunenud mõiste”, ja väidab, et nagu kõike ajaloos tekkinut, ähvardab ka Euroopat “kadumise, üksnes ajalooks saamise oht”. Siiski usub ta, et “Euroopa ideesse on lahutamatult kuulunud edasiminek, progress” ja et selle aluseks on teadlikkus ajaloolisusest. Raamat sisaldab aforismi: “Õigus elab oma kaasaja ideaalidest.” Usutavasti on tänapäeva identiteedikriiside ajastul just mineviku mäletamine ja sellest õppimine  tuleviku pant. Tänan nii autorit kui eestindusprojekti töögruppi eesotsas Marju Luts-Sootakiga. Seneca sõnul: “Kasu ei ole paljudest, vaid headest raamatutest”.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht