Kaunimad naised

Tiit Hennoste

Meedias on kahte sorti pilte. Ühtedel on konkreetsed inimesed, kes kuuluvad uudise juurde. Nad esinevad loos oma nime ja näoga ja neid ei saa vahetada välja kellegi teise vastu selle loo juures. Ei saa panna Ansipi jutu juurde Savisaare pilti, kuigi sisuliselt neil suurt vahet pole. Teistel piltidel esindavad inimesed mingit tüüpi, liiki, rühma, näiteks ostja kaupluses või seagripihaige apteegi  ukse taga. Need inimesed on valitud mitmekümne võimaliku ja sobiva kandidaadi hulgast. Ja iga kord seisab ajakirjaniku ees küsimus: keda valida?

Igasuguseid kriteeriume võib välja tuua, aga põhiliseks juhiks on ajakirjanduses ikka olnud näitamiseks valitud rühma omadustega seotud visuaalsed klišeed: vaene pensionär peab kandma turuletilt ostetud rõivaid ja uusrikas kuldketti kaelas. Õpetajal  peab olema range välimus ja arstil valge kittel seljas. Ja kui pannakse mitu sama rühma inimest, siis valitakse tavaliselt nii, et tulemus oleks mitmekesine.

Aga viimasel ajal on mulle naiste piltide juures silma jäänud üha enam ja enam üks tunnus, millest ajakirjandusõpikud ei kõnele. See on ilu. Silmanähtavalt eelistatakse rühma esindajaks ilusaid naisi. Uudisloo pildil on suvalised inimesed, kes räägivad sellest,  kuidas nad suhtuvad hinnatõusu. Enamasti ilusad inimesed, olenemata sellest, kas suhtuvad või mitte. Vaatan koolis tehtud intervjuud riigitelevisioonis ja näen, kuidas gümnaasiumilapsi esindab kolm ilusat tüdrukut. Kuulan uudislugu lasteaiast ja näen, kuidas kaamera otsib pildi peale ilusaid tüdrukuid. Isegi kaupluses intervjueeritav rämpstoidu ostja on valitud vaikselt ilu eelistades. Mis selles siis halba on? Kui ta muude  parameetrite poolest sobib?

Ilus naine on ju ilusam vaadata. Ja lõpuks pole selles ju midagi uut! Meedia on reklaami täis ja kõik me teame, et reklaamides tegutsevad ainult ilusad naised. Vähesed katsed kedagi muud sisse tuua on üldjuhul lõppenud kesiselt. Kuigi räägitakse sellest, et suurem osa naisi, kes poest rõivaid ostavad, ei vastavatki mannekeenide mõõtudele. Ja hiljuti sai loetud ka tahtmisest võidelda moefotode töötlemise vastu, sest reklaamkehade arvutiga maha kustutatud rasvavoldid aitavat kaasa söömishäirete tekkimisele. Aga asi pole ju ainult reklaamis. Ka filmides tegutsevad üldjuhul ilusad naised. Pole tähtis, kas nad on hea- või kurjategijad. Tõsi, mõnikord on heategija blond ja kurjategija brünett, mõnikord on ka vastupidi. Haruharva suudab keskpärase välimusega naine seda millegagi kompenseerida. Siis peab  ta olema supernäitleja või hästi eripärase ja meeldejääva näoga. Nii on alati olnud, tummfilmist peale. Ja seal pole kellelgi volte pisemaks lõigatud. Ja teame, et ka lauljannad on tänapäeval üha ilusamad naised. See aeg, kus rolli mängis veel hääl, on ammu seljataga. Toodete puhul on pakend olulisim. Ja kui seda pole, siis tuleb kõhunahk kõrva taha vedada ja küll ta läheb.  Ühesõnaga: ajalehed ja tele on hakanud oma uudislugudes üha enam ära kasutama ilusaid naisi.

Mis on selle põhjus? Võib-olla see, et suurem osa fotograafe ja operaatoreid on mehed. Aga nii on ka varem olnud. Võibolla see, et ka neile mõjuvad pikapeale filmi, meelelahutuse ja reklaami klišeed, mis tulevad vaikselt uudismaailma klišeede kõrvale või asemele.  Mis on selle eesmärk? Võib-olla püüda lugeja pilku. Muidugi, pilku püüda ei tähenda seda vangistada. Ilus naine püüab pea alati pilku, aga vangistab harva. Selleks on vaja veel midagi. Me teame, et on näitlejaid, kes vangistavad pilku. Ükskõik, kas nad mängivad suurt või väikest rolli, hästi või halvasti. See karisma on vist suuresti kaasa antud ja sellel pole iluga suurt midagi pistmist. Samas, ega lehes või teles see vangistamine polegi tähtis,  oluline on nimelt püüda pilk hetkeks kinni ja loota, et siis vaatab inimene ka teksti või jääb ekraani tähelepanelikumalt põrnitsema.

Aga see polegi nii tähtis. Tähtis on see, et uue klišee teadlikuks või tahtmatuks tagajärjeks on ajakirjanduse väärtuste muutumine. Ajalahe- ja teleuudise maailm, mille väärtusteks on fakt ja erapooletus, asendub piltidel ja filmilõikudel vaikselt reklaami-, meelelahutuseja kunstimaailma hierarhiatega, mis  on hoopis midagi muud.

PS. Teisipäeval lugesin Õhtulehest pornoajakirja Maaja väljaandja intervjuud, mille pealkiri kuulutas selgelt ja suurelt: „Inetud inimesed on Maajale tabu”. Aga lohutuseks kõigile: pornoni läheb meedial veel aega. Tiit Hennoste

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht