Keel ja tehnoloogia

Linnar Viik

  Uskumatu, kui vähe võib korda saata, kui sa üldse ei pinguta.

Pauline, 8-aastane

 

Me elame avatud infoühiskonnas. See tähendab, et nii meie igapäevaelu ning kaugemat ajahorisonti mõjutavad lisaks meie valikutele ja otsustele ka muud, silmapiiritagused mõjurid, tihtilugu esmapilgul hoomamatud. Erinevalt taevast langevast meteoriidist ei jäta need mõjurid maha Kaali järve ega tee varbale kukkudes haiget. Avatud maailma jälg jääb aga meie teadvusesse ja olulisse teabekandjasse – keelde.

Avatud infoühiskond tähendab aga ka seda, et meie ühiskonnaelu eripalgelisemad nähtused kantakse edasi uute tehnoloogiate, info- ja kommunikatsioonitehnoloogiate vahendusel. Üle 90% kirjutatud tekstidest luuakse nende tehnoloogiate toel, kasutades ära arvutite võimalusi ja olles silmitsi nende seatud piirangutega. Valdav osa informatsioonist, nii tekstis, helis kui ka pildis talletatakse ja liigutatakse elektroonilises vormis ja elektroonilisi kanaleid pidi.

Infoühiskond, kus uutel tehnoloogiatel on ühiskonna igapäevastes toimetustes ja arengus oluline roll mängida, ei ole kellegi salanõuna sündinud sund, see on olnud meie valik ning sellest valikust on võitnud eelkõige tõhusamad ja hakkajamad väikerahvad. Kui Harvardi juhtimis- ja konkurentsiuuringute professor Michael Porter esitles viie aasta eest Davosis maailma majandusfoorumil toonast konkurentsivõime uuringut, tõi ta esile just infoühiskonna võimalused ning eelised väikeriikide ja -rahvaste püsimajäämisele. Neid võimalusi on Eesti suurel määral osanud ka seni ära kasutada – kas siis teadlikult või mitte, on eriküsimus.

Infoühiskonnas väikerahvana püsimajäämise ja arengu huvides peab tegutsema ka keelepoliitika ning selle all keeletehnoloogia, keele- ja informaatikateaduste ühisosa. Keele püsimise ja arengu esmaseks eelduseks on kindlasti tema formaalne staatus, keele kasutamine riigi-, hariduse-, asjaajamise-, teaduse- ja kultuurikeelena. Formaalse staatuse osas peaks hindama eesti keele positsiooni igati heaks ning seda kindlasti ka tänu Euroopa Liidu väikerahvaid ja -keeli tunnustavale poliitikale. Formaalse staatuse kõrval tuleb aga tähelepanu pöörata ka keele kasutatavusele ja kasutamisele.

Kasutatavus on valdkond, millel on uute tehnoloogiliste võimalustega aga kõige tihedam kokkupuude. See algab keele eripärade ja märgenditega arvestamisest tehnoloogia alusarhitektuuris ning ulatub andme- ja infokogude pealisehituseni, kõige igapäevasema arvuti ja isegi mobiiltelefoni kasutamiseni. Keelefoorumi osalejatest andis enamus saalis käega märku sellest, et nende mobiiltelefonide menüü- ja valikukeeleks on valitud eesti keel. Päris mitmed tunnistasid aga, et nad ei teadnud, et mobiiltelefonil võib üldse mingit muud keelt peale inglise keele oma eelistusteks seada. Enamik inimesi ei kujuta ette, kuidas telefoni lühisõnumites täpitähti kirjutada, nad õhkasid õnnelikult, kui avastasid, et tänavu uusaastaööl üle kolme miljoni korra saadetud teates “Head uut aastat!” polnud vaja pusida “Häid jõulupühi!” teate ridamisi ä-, õ- ja ü-tähega. Või mis nad ikka õnnelikult õhkasid – kui vaja, siis asendatakse ü lihtsalt u või y-ga ja sõnum jõuab ikka kohale. Kasutatavus ja reaalne kasutamine on seega tihedalt teineteisega seotud ning muudatused keeles toimuvad paljuski keelekasutaja ees oleva tehnoloogia piirangutest johtuvalt.

Inimestel on halb komme tehnoloogia mõjusid lühiajalises perspektiivis ülehinnata ning pikaajalises vaates alahinnata. Tehnoloogiate elutsükkel lüheneb pidevalt; me ei kujutaks ette, et meie sajandivanusel kirjutuslaual seisab kümme aastat vana arvuti. Keel on aga “aeglane tehnoloogia” nagu ka meditsiin, looduskeskkond, haridus, kusjuures uute tehnoloogiate mõjud eksisteerivad, kuid avalduvad alles aastate pärast. Aastal 2002 avaldati Eestis mobiilsideoperaator Elisa toel lühiproosa kogumik “Kuni sadakuuskend”, sisukad ja kaunikõlalised tekstid, mis ühte etteantud täheruumi mahuga SMS-sõnumisse mahuvad. Esmalt keelemängulisena tundunud noorteslängi mõjud on jõudnud aga välja meediasse, sedakaudu ka meie avalikku ruumi, teadvusesse ning laiemasse massikasutusse. Allpool näitlik tekst: esimene variant annab sisu edasi SMS-sõnumisse pakituna ning teine, keeleliselt lugejatele mõistetavam ei mahuks sinna teps mitte.

 

My smmr hols wr CWOT. B4, we used 2go2 NY 2C my bro, his GF & thr 3:- kids FTF. ILNY, it’s a gr8 plc (100 täheruumi)

 

My summer holidays were a complete waste of time. Before, we used to go to New York to see my brother, his girlfriend, and their screaming kids face to face. I love New York. It’s a great place (193 täheruumi)

 

Mäng tasapisi muutuva keelega pidevalt muutuva tehnoloogia abil ei pruugi olla mäng tulega, kui suudame tehnoloogia võimalusi pidevalt avardada. Eesti keele ja infotehnoloogia ühisosa avardamise eest ei seisa aga keegi peale kohalike asjatundjate. Sealt ka minu lähtetees: eesti keel säilib ning areneb infoühiskonnas vaid Eesti keeleinimeste koostöö tulemusena.

Ootused selles osas on õigustatult suured: nii riikliku programmi “Eesti keele keeletehnoloogiline tugi 2006 – 2010” kavad kui ka sellele eelnenud, kuid samadele tõdemustele toetuva “Eesti keele arendamise strateegia (2004 – 2010)” räägivad läbimurdest eesti keelt toetava keeletehnoloogia valdkonnas.

Esmalt mainitud riikliku programmi arutelul teadus- ja arendusnõukogus (TAN) tuli aga ootamatult esile uus aspekt tehnoloogia ja keele ühises arengus ning siin on tegemist kindlasti mõtlemapaneva punktiga. Haridus- ja teadusministri esitatud riikliku programmi kavandiga käisid kaasas lisad ning esimene neist kandis pealkirja “Intellektuaalne omand” (vaata http://www.tan.ee, 22. VI 2005 istungi materjalid, päevakorra 10. punkt). Autoriõiguste vääramatust postuleerivatele üldistele tõdemustele järgnes konkreetsem jutt ning seisukoht: “Programmi projekti tulem ja selle intellektuaalomand kuulub taotlejale, kelle personal on selle tulemi loonud.”

Kui selle programmiga finantseeritavate projektide tulemiks on muu hulgas näiteks keeletarkvara, kirjaliku keele korpused, suulise keele korpused, elektroonilised sõnastikud ja andmebaasid, formaalsed keelekirjeldused – mis veel siis loetelust välja jäi, mida avalikest allikatest finantseeritava programmi abil saaks “taotlejale” kuuluvaks intellektuaalomandiks vormida? Või on sellise tegevuse värdsõnaline nimetus eesti keeles eesti keele kantimine?

TANi istungi protokoll (vaata http://www.tan.ee, 22. VI 2005 istungi otsused) rahustab ja kõlab selles päevakorrapunktis järgmiselt: “10. Kiita heaks riiklik programm “Eesti keele keeletehnoloogiline tugi (2006 – 2010)” koos järgmise parandusega: “10.1. Programmi Lisa 1. Intellektuaalne omand kaotatakse ära või täpsustatakse järgmiselt: tunnustatakse, et selle programmi tulemusena sünnib väga väärtuslik intellektuaalne omand ning loomise hetkest alates on see kuulutatud avalikuks omandiks.”

Väide, et sellise sõnastuse tulemusel muutuks keeletehnoloogia riiklik programm ülikoolidele ja keeleteadlastele “vähemotiveerivaks”, on sama uskumatu kui see, et aruteluks pakutud versioon oli haridus- ja teadusministeeriumi nõustava teaduspoliitika komisjonilt heakskiidu saanud!

Tulles tagasi lähteteesi juurde eesti keele püsimisest ja arengust infoühiskonnas, on sel juhul veel olulisem globaliseerumise mõjudest tähelepanu pööramine keeleinimeste loovale koostööle just Eesti sees. Eesti keelenõukogu on EKASe elluviimise seiret kajastavas brošüüris ““Eesti keele arendamise strateegia 2004 – 2010” elluviimine 2004 – 2006” teinud keeletehnoloogia osas järgmise ettepaneku: “luua Tartu Ülikooli, Eesti Keele Instituudi ja TTÜ Küberneetika Instituudi baasil keeletehnoloogia tippkeskus”. Koostöö edendamiseks peaks seda ettepanekut kindlasti tõsiselt võtma, kuid seejuures tõdema, et tippkeskusi ei looda, vaid tippkeskusteks saadakse. Eestis on hetkel seda nimetust väärinud kümme teaduskeskust, millest meie “rahvusteaduse tippkeskusena” võiks käsitleda vaid Eesti Kultuuriloo ja Folkloristika Keskust. Keelenõukogu poolt pakutud ja eesti keele arengule oluline keeletehnoloogia keskus peaks aga teaduse tippkeskuseks saamise võtma oma kindlaks eesmärgiks. Vastasel juhul tuleb nõustuda kaheksa-aastase Paulinega, kes äärmiselt elutervelt on tõdenud raamatus “Mää-mää, valge tall”: “Uskumatu, kui vähe võib korda saata, kui sa üldse ei pinguta”.

Artikli aluseks on 9. I 2007 keelefoorumil peetud ettekanne.