Keeleteaduse lihvimata teemant

Priit P?la

26. novembril on Ferdinand de Saussure’i 150. sünniaastapäev

On määratu hulk asju, mida vajab teadus, et olemas olla: näiteks metakeelt ja uurimisainest, teooriaid ja meetodeid, abstraktsioone ja ideaale, küsimusi ja vastuseid, institutsioone ja üritusi. Viimasel ajal räägitakse palju ka sellest, et teadus vajab tootmist ja rakendust, investeeringuid ja koostööd, reforme ja strateegiat. Kõigi nende vajaduste üle tundub aga valitsevat teaduse tarve inimese järele. Teadusel on vaja nii temaga tegelevat inimhulka kui ka üksikuid titaane, kes kõrguvad üle selle inimhulga, seda stimuleerivad ja teadusidentiteedi loomes keskset rolli mängivad.

Keeleteaduse titaanidele mõeldes tulevad kõigepealt ikka meelde Ferdinand de Saussure ja Noam Chomsky. Need mehed – üks prantsuse verd šveitslane, teine juudi soost ameeriklane – on üldlevinud arvamuse kohaselt tänapäeva lingvistikat kõige enam mõjutanud isiksused. Seda seisukohta iseloomustab hästi kusagilt meelde jäänud keeleteaduse epohhide määratlus: on olemas keeleteadus enne ja pärast Saussure’i ning on olemas keeleteadus enne ja pärast Chomskyt.

Prantsuse keeles öeldakse: tel père, tel fils (nagu isa, nõnda poeg; käbi ei kuku kännust kaugele). Saussure’i elulugu kinnitab seda vanasõna. Tema esivanemate hulgas on põlvkondade kaupa nimekaid õpetlasi. Näiteks tema loodusteadlasest vanaisa Horace Bénédict de Saussure’i järgi on nimetatud sossüriit (peitkristalne mineraalide agregaat) ja sedasama vanaisa peetakse muuseas ka alpinismi rajajaks. Ferdinandistki sai varakult teadusemees: mitte veel suurkuju, küll aga võimeka keeleteadlase reputatsiooni pälvis ta juba 21aastaselt indoeuroopa keelte häälikusüsteemi uurimusega.

See jäi Saussure’i esimeseks ja viimaseks olulisemaks kirjutiseks, mis aga ei pidurdanud tema karjääri professionaalse lingvistina. Õppinud Genfis ja saanud doktorikraadi Leipzigi ülikoolis, pidas ta aastaid loenguid Pariisis, kuni kutsuti tagasi Genfi ülikooli, seekord professoriks. Seal õpetas ta 21 aastat sanskriti keelt. Samas tehti talle saatuslik ettepanek  hakata lugema üldkeeleteaduse kursust. Tagasihoidliku inimesena ei olevat Saussure ennast selle vääriliseks pidanud, kuid pakkumine oli nii ahvatlev, et ta vastas siiski jaatavalt. Aastail 1907–1911 luges ta üldkeeleteaduse kursust kolm korda.

Kui Saussure 1913. aastal suri, leidsid tema õpilased, et suurvaim pole oma mõtteid järeltulevate keelehuviliste jaoks kirjas talletanud. Nimelt oli teadlasel komme oma loengumärkmeid regulaarselt hävitada. Tema suhtumist üleskirjutatusse peegeldas ka seisukoht, et kiri on kõnel parasiteeriv sekundaarne süsteem, mis ei vääri isegi kuulumist lingvistika valda. Nii kirjutatigi Saussure’i kuulsaim teos „Üldkeeleteaduse kursus” („Cours de linguistique générale”) mitte ta enda, vaid tema õpilaste märkmete põhjal.

Tänu sellele 1916. aastal ilmunud keele­teaduse „Harry Potterile” teenis Saussure pos­tuumselt hulganisti aunimetusi: moodsa keeleteaduse isa, strukturalismi rajaja, üldkeeleteaduse alusepanija, protosemiootik jne. Muide, kõlavatest nimedest polnud Saussure’il puudus ka eluajal; näiteks prantsuse keeleteadlane ja Saussure’i kaasaegne Antoine Meillet nimetas oma kolleegi lahkelt teaduse visionääriks ja poeediks. Kuid mis on nende pateetiliste sõnade taga? Milles seisnes Saussure’i erakordsus? Eelkõige selles, et ta algatas keeleteaduses ja õigupoolest kogu humanitaarias tõelise revolutsiooni.

Sinnamaani prevaleerinud komparatiivses lingvistikas oli keskendutud keelte võrdlemisele ajaloolises perspektiivis (siit ka rööpnimetus „võrdlev-ajalooline keeleteadus”) ja toetutud seejuures kirjutatud tekstidele. Saussure’ist paremat kriitikut oleks sellele keeleteaduse ajastule raske leida, sest ka Saussure oli koolitatud komparatiivse lingvistika, täpsemalt noorgrammatika vaimus. Tõeliselt andeka õpilasena omandas ta kõik vajaliku täiuslikult, demonstreeris korduvalt, et valdab kehtivaid võtteid oma mentoritest paremini, ning asus siis vasturünnakule.

Saussure leidis, et kõneldav keel on olulisem kui kirjutatud tekstid ning et keelt tuleks kõigepealt uurida ajatelje staatilistel punktidel (sünkroonia) ja alles seejärel võrdlevalt kogu ajatelje ulatuses (diakroonia). Teisisõnu: enne keele ajaloolist vaatlemist peab kirjeldama keelesüsteemi konkreetseil ajahetkil. Saussure’i ei rahuldanud ka senise lingvistika peavoolu huvipuudus fundamentaalsete probleemide vastu nagu mis on keeleteaduse objekt, milline on keele olemus jne. Saussure’i huvitasid just lingvistika põhimõttelised küsimused ja neile pööras ta valdava osa oma tähelepanust.

„Üldkeeleteaduse kursust”, kuhu on õpilaste vahendusel koondatud Saussure’i mõtete kvintessents, võibki lugeda kui XIX sajandi komparatiivse lingvistika kriitikat. Lugedes on siiski aru saada, et kriitilisest suhtumisest hoolimata ei välistanud Saussure ajaloolist keeleteadust. Ta vaatles keelt ka diakroonia aspektist, uurides keele muutumist ajas, huvitus põhjalikult keeleteaduse enda ajaloost ja leidis, et keele täiuslikus kirjelduses on hõlmatud mõlemad, nii sünkroonia kui ka diakroonia. Esimesega tuleks tegeleda lihtsalt esmajärjekorras.

Nii et Saussure ei välistanud ajaloolist keeleteadust, kuid ka ei piiranud ennast sellega, vaadates veel kaugemale ja veel sügavamale – ja algatades lingvistikas pöörde, mida inglise filosoofiaprofessor David Holdcroft on nimetanud samaväärseks nüüdisaegsele maailmapildile aluse pannud Mikołaj Koperniku revolutsiooniga. Saussure’i mõtted said aluseks strukturalistlikule keeleteadusele ja nende pinnalt võrsus ohtralt XX sajandi lingvistikale ilme andnud teaduslikke rühmitusi (näiteks Roman Jakobson ja Praha lingvistiline koolkond ning Louis Hjelmslevi glossemaatika ja Kopenhaageni keeleteaduse ring). Huvitav vahemärkus: Saussure ise rääkis alati keele süsteemist ega kasutanud kunagi sõnu „struktuur” ja „strukturalism”.

Saussure’i köitsid ka keeleteaduse seosed teiste distsipliinidega, näiteks sotsioloogia, psühholoogia ja märgiteadusega. 1950. aastatel hakkasid Saussure’i mõtted keeleteaduse piire ületama, peamiseks põhjuseks asjaolu, et ta oli kutsunud looma üldist teadust märgisüsteemidest, mis oleks seotud lingvistika meetoditega – semioloogiat. Roland Barthes’i (kirjandus ja kultuur), Claude Lévi-Straussi (sotsiaalantropoloogia), Jacques Derrida (kirjanduskriitika, poststrukturalism), Jacques Lacani (psühhoanalüüs) ja paljude teiste nimekate teadlaste kaudu, kes tema üleskutse ellu viisid ja seda arendasid, mõjutas Saussure tugevalt kogu maailma, eriti Euroopa humanitaarteaduslikku mõtet. Lévi-Straussi strukturalismist kantud kirjutised said koguni nii kuulsaks, et ta konkureerib Saussure’iga strukturalismi isa tiitli pärast.

Saussure’ist ja „Üldkeeleteaduse kursusest” produtseeritakse seniajani tohutul hulgal metatekste. Mõnikord heidetakse neis Saussure’ile ette ebamäärasust ja vastuolulisust, kuid ei maksa unustada, et samamoodi nagu me tunneme Sokratest vaid Platoni ja Xenophoni kaudu, teame ka Saussure’i olulisemaid ideid peamiselt tema õpilaste vahendusel. Kes teab, millised olnuksid Saussure’i mõtted siis, kui ta oleks need ise lõpuni häilinud, kui tal oleks olnud aega neid edasi mõelda? Praegu on Saussure otsekui lihvimata teemant, mille sära oli siiski piisavalt vägev, et juhatada keeleteadus XX sajandisse ja mõjutada ka XXI sajandi mõttelugu.