Kehalise enesemääramisõiguse ja loote eluõiguse konflikt

Naised on mitut liiki moraalse ebaõnne eest meestest halvemini kaitstud, abordi puhul peab naine vastutama olukorra eest, mille tekkimine suuresti temast ei sõltu.

ARO VELMET

Bioeetika võtmetekste: antoloogia, koostanud Kadri Simm, tõlkinud Kalle Hein, toimetanud Tiiu Hallap. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2018. 408 lk.

Lugeda „Bioeetika võtmetekste“ koalitsioonikõneluste ajal on veidrat vaimset nihestust tekitav kogemus. Kogumiku esimesed 120 lehekülge on pühendatud abordi lubatavuse küsimusele. Esindatud on nii „jah“, „ei“ kui ka „teatud tingimustel“ seisukohad. Mulle endale on alati tundunud, et abort on üks keerulisemaid ühiselu puudutavaid küsimusi. Nii indiviidi kui ka ühiskonna tasandil tõstatub siin hulk emotsionaalselt kaalukaid moraalseid küsimusi. Kadri Simmi toimetatud antoloogias käsitletakse neist põhilisi: mil määral võib embrüo või loote puhul rääkida potentsiaalsest inimelust? Mis alustel peaks seda potentsiaali arvestama? Kuidas mõõta vastutust, mida naine peaks loote suhtes tajuma? Mil määral on teistel osalistel – arstidel, loote isal, riigil – õigus kaasa rääkida otsuses, mis lõppkokkuvõttes nende elu ja tervist ei mõjuta?

Nendele küsimustele ei ole lihtsaid vastuseid. Ausa ja järjekindla analüüsi tulemusel võib avastada, et terve talu­poja­mõistusega võetud seisukohad viivad meid järeldusteni, millega me tegelikult nõustuda ei taha. Võib juhtuda, et abordivastased, kelle alusseisukoht on, et inimelu on püha ja algab eostamisest, peavad hakkama mõtlema, miks on riigi kohustus seista loote elu pühaduse eest suurem kui kohustus seista sõjapõgenike elu pühaduse eest (üldiselt on just seepärast kirikud sageli olnud ühed suuremad pagulaste toetajad). Aborditoetajad, kes väidavad, et loode ei ole inimene, võivad aga avastada, et nende seisukohtadega on võimalik õigustada ka vastsündinud laste või teatud vaimsete või füüsiliste puuetega inimeste tapmist (nii on kritiseeritud üht olulisemat utilitaristlikku bioeetikut Peter Singerit). Häid vastuseid neis debattides ei ole, abort on läbinisti ebamugav teema. Peabki olema.

Aga see ei ole põhjus, miks abort on nõnda keeruline poliitiline teema. Paraku on poliitilisel väljal tegutsevatel abordivastatel huvigruppidel bioeetikast, loote ja ema õiguste vaagimisest ja moraalsete kohustuste läbivalgustamisest lihtsalt suva. Katsed aborti keelustada on ajalooliselt olnud lihtsalt üks strateegia naiste autonoomse otsustusõiguse vähendamiseks.¹ Mõnikord lähtuvad sellised ettevõtmised religioossetest põhimõtetest, mõnikord konservatiivsetest vaadetest, mille juuri ja implikatsioone reeglina varjatakse, sest otse välja öeldes ei leiaks need ühiskonnas mingit toetust. Mõlema arusaama järgi on naised looduse poolt määratud tegutsema privaatsfääris ja neil ei tohigi olla samasugust autonoomiat nagu meestel. Poliitiliselt on tegemist katsega piirata naiste vabadusi, nii lihtne asi ongi.

Eesti poliitikas on abordi lubatavuse üle arutletud kahel-kolmel korral. Esiteks aastatel 2005–2008, kui debatti vedasid suuresti Helsingi ülikooli juura­doktorant, radikaalkatoliiklik aktivist Varro Vooglaid ning toonane Delfi ajakirjanik ja blogija Martin Helme. Katoliiklikud organisatsioonid, nt Elukultuuri Instituut, väitsid toona, et abordi­õigus on vastuolus põhiseadusega, mille paragrahv 16 keelab meelevaldse elu võtmise. Kuigi 2002. aastal oli õiguskantsler Allar Jõks hinnanud abordi­õigust põhiseadusega kooskõlas olevaks (tõsi, abordi­vastased armastavad tema arvamust selektiivselt tsiteerida), võttis debatt üles uued tuurid Indrek Tedre ajal, kes alustas 2008. aastal uut analüüsi uurimaks, kas haigekassa abortide rahastus on põhiseadusega vastuolus. Päringu õiguskantslerile olid esitanud Priit Sibul, Varro Vooglaid ja Liisa Pakosta.

Toona kirjutati palju artikleid, peeti palju arutelusid ning teema vaibus viimaks, kui Tedre büroo leidis, et vastuolu põhiseadusega ei ole. Vähe sellest, mõni aasta hiljem leidis Teder, et hoopis abordiõiguse piiramine alaealiste naiste puhul on põhiseadusega vastuolus. Seni pidid alaealised naised saama abordi tegemiseks seadusliku esindaja või kohtu loa. Ka selle õiguskantsleri hinnangu vastu avaldasid meelt Vooglaid ja Helme. 2015. aastal riigikogu alaealiste abordipiirangu tõepoolest ka tühistas. Kolmandat korda algas abordiarutelu koalitsiooni­kõneluste käigus, kus selle vedajateks on – üllatus-üllatus – perekond Helme, keda kuluaaridest toetab Varro Vooglaid.

Kõigil kolmel korral on abordi­debati kontuurid olnud märkimisväärselt sarnased. Arstid rõhutavad tõenduspõhiselt, et abordiõiguse piiramine ei vähenda aborte, küll aga suurendab naiste terviseriskide ohtu. Inimõiguslased viitavad naiste enesemääramisõigusele, millesse riik sekkuda ei tohi. Vooglaid ja abordivastased väidavad, et abordi puhul on tegemist sündimata isiku tapmisega ning see on sisuliselt võrdväärne mõrvaga. Meenutagem EKRE esimehe Mart Helme mõne nädala tagust sõnavõttu „Esimeses stuudios“: „Kas see, et kaitseme sündimata elusid, on kuritegu? Meil Eestis on juhtunud midagi kummalist, kassipoegade uputamine on kuritegu, aga loote tapmine on okei. Me ei ole nõus selle lähenemisega.“

Huvitaval kombel pole ei Helmel ega Vooglaiul suurt midagi öelda arstide ja inimõiguslaste vastuväidete kohta. Siin peitubki kõige huvitavam pingekoht, mis aitab meil mõista, milliseid elusid EKRE ja nende sõbrad tegelikult väärtustavad. Nimelt on täiesti võimalik jagada abordivastaste lähtepositsiooni – et sündimata loode on isik, kelle elu on seaduse kaitse all – ning sellest hoolimata toetada naiste õigust kehaliseks enesemääramiseks. „Bioeetika võtmetekstid“ aitavad meil seda argumentatsiooni mõista.

Alustagem abordivastaste lähteteesist, et elu saab alguse eostamisest. Seda, miks sündimata inimelu peaks olema moraalselt võrdne juba sündinud inimesega, on võimalik põhjendada mitmeti. Katoliiklikus dogmas on üheselt sätestatud, et „inimese elu tuleb täielikult austada ning kaitsta alates eostamise hetkest“.² Selle põhimõtte allikate selgitamisega saavad kirikuajaloolased kahtlemata palju paremini hakkama kui autor.

Ent ka sekulaarses filosoofias on võimalik seda teesi kaitsta. „Bioeetika antoloogias“ näiteks on ära toodud Kansase ülikooli emeriitprofessori Don Marquisi arutlus. Ta väidab, et abort on ebamoraalne, kuna jätab loote ilma võimalusest tulevikule, mis sarnaneb meie omaga. See argument põhineb eeldusel, mis ei nõua inimelu või isiku defineerimist ning ei toetu usulistele dogmadele (ja usudogmale seaduste rajamine oleks juba hoopis teistsugune ühiskond kui see, milles me praegu tegutseme). Niisiis ei pea loote isikuks pidamiseks sugugi nõjatuma religioonile või võikatele, ent ebatäpsetele ja sihilikult eksitavatele kirjeldustele „väikese inimeste elusast peast tükkideks rebi[misest]“.³

Osa filosoofe, näiteks Peter Singer ja bioeetika antoloogias avaldatud Michael Tooley, vaidleksid sellele seisukohale vastu. Singer väidaks, et olend, kel ei ole eelistusi, kes ei erista valu ja mõnu (pleasure), ei ole isik selle sõna üheski üldaktsepteeritud tähenduses. Tooley läheb isegi kaugemale ja väidab, et „organismil on tõsiseltvõetav õigus elule ainult siis, kui tal on olemas mõisteline arusaam minast kui püsivast kogemuste ja teiste vaimuseisundite subjektist ning ta usub, et ta ise ongi selline püsiv olem“. (lk 62) See on täiesti kaitstav, kuigi vastuoluline seisukoht. Vaidlusi teemal, mitmendast rasedus­nädalast võib embrüot või loodet nimetada isikuks, on peetud aastakümneid.

Ainult et Eesti õigusteooria on tegelikult palju lähemal Don Marquisi ja seega ka Vooglaiu ja Helme lähtepositsioonile, mille kohaselt on ka sündimata loote elu seadusega kaitstud ja väärtuslik. Tsiteerides Tedre hinnangut: „Õigusteoorias on asutud seisukohale, et elu ei teki hetkeliselt sünnimomendil – elu tekkimist võib vaadelda pigem protsessina. Seega kaitseb PS § 16 ka veel sündimata elu ehk loodet.“

Milles siis seisneb tegelik bioeetiline konflikt? Abordiõiguse toetajad näevad siin kahe põhiõiguse, naise kehalise enesemääramisõiguse ja loote eluõiguse traagilist konflikti. Nad rõhutavad, et seda moraalset dilemmat peab lahendama asjasse puutuv vaba isik, ühesõnaga seesama naine ja mitte riik. Seda arutluskäiku on illustreerinud filosoof Judith Jarvis Thomson (lk 9–32). Ta palub meil kujutleda järgmist mõttemängu. Ärkate ühel hommikul ja avastate, et teid on röövitud ja ühendatud ühe kuulsa, teadvusetu viiulimängijaga. Muusikasõprade selts on sõelunud läbi meditsiiniregistreid ja leidnud, et ainult teie veregrupp võib ta elu päästa. Nüüd tuleb teie juurde haigla juhataja ja ütleb: „Kahju küll, et teid rööviti, aga nüüd te olete siin, viiulimängijaga ühendatud ja lahti ühendamine tapaks ta. Peate nüüd üheksa kuud olema tema külge ühendatud, see on teie kohus. Seejärel on viiulimängija paranenud ja saame teid lahti ühendada.“ Siin tekib terve hulk keerulisi küsimusi. Kas teil on moraalne kohustus jääda viiulimängijaga ühendatuks? Kas viiulimängijal on õigus teilt midagi nõuda? Ja abordidebati seisukohalt kõige olulisem: kas haigla juhil (loe: riigil) on õigus teile ette kirjutada, mida te selles olukorras tegema peate.

Judith Jarvis Thomsoni seisukoht on, et kindlasti mitte. Kahtlemata on lootekujulise viiulimängija saatuse üle otsustamine igale naisele moraalselt keeruline ja kaalukas tegu. Võimalik, et on isegi olukordi, kus viiulimängija aitamisest keeldumine oleks moraalselt vääritu tegu. Oletagem, et tema külge ühendamine ei ohusta kuidagi teie tervist ja te peaksite olema ühendatud vaid tunni. Sel juhul võib keeldumine olla „enesekeskne, kalk ja vääritu, kuid mitte ebaõiglane“ (lk 25). Ent kindlasti ei oleks kellelgi kolmandal (arstil, riigil) õigus kirjutada teile ette, mida te täpselt tegema peate. Siin on koht, kus tuleb austada inimest kui moraalset agenti.

Seesama on olnud ka Eesti õiguskantslerite seisukoht. Nii Allar Jõks kui ka Indrek Teder rõhutasid, et loote elu on tõepoolest põhiseadusliku kaitse all (see on osa, mida Vooglaid alla joonib). Ent põhiseaduse paragrahv 16 „välistab vaid meelevaldse elu võtmise“ ning abordi puhul on tegemist „juhitamatu moraalse konfliktiga“, kus põrkuvad sündimata loote õigused ja naise kehalise enesemääratlemise õigus. See on traagiline ja keerukas olukord, aga riigi ülesanne ei ole seda lahendada. Märgiline on see, et Helme, Vooglaid ja teised tahavad selles konfliktis näha vaid loote õigusi. Naiste õiguste kohta neil suurt midagi öelda ei ole.

„Juhitamatule moraalsele konfliktile“ keskendub „Bioeetika antoloogias“ Hilde Lindemann (lk 95–117). Ta rõhutab, et abort on naistele eriti keeruline küsimus just seetõttu, et see on olukord, kus naine peab vastutama olukorra eest, mille tekkimine suuresti temast ei sõltu. Üldiselt ei lähe keegi voodisse sooviga mõne nädala pärast aborti teha. Rasestumine üleüldse sõltub suures osas vedamisest: kas sperma on elujõuline, munarakk terve jne. Rasestumise vältimine oleneb veelgi rohkem välistest teguritest, mille üle naisel ei ole sageli kontrolli. Kas naisel on piisavalt informatsiooni mõistmaks riske, mis kaitsmata vahekorraga kaasnevad, sõltub suures osas ühiskonnast, kus naine üles kasvab. Kas kondoom peab? Kas naine on piisavalt kindlustatud, et tunda ennast potentsiaalse lapsevanemana turvaliselt? Kas naine rasestub vägistamise tagajärjel? Pealegi toimivad meie meestekeskses ühiskonnas naise tahtest sõltumatud tegurid paraku sageli naise kahjuks. „Naised on meestest halvemini kaitstud mitut liiki moraalse ebaõnne eest,“ väidab Lindemann. Kuigi tegemist on olukorraga, kus ühe olendi õigus elule põrkub teise olendi enesemääramisõigusega, ei ole naised vastutavad selle olukorra tekkimise eest. Lindemanni hinnangul loob see ebatavalise olukorra, kus naistel on suurenenud õigus valida abort. Mõistagi on ka selles arutluskäigus otsustusõigus just nimelt naisel, kes seda oma ebaõiglast vastutust otseselt talub, mitte kellelgi kolmandal, kes lahendab seda dilemma abstraktse kõrvaltvaataja positsioonilt.

Muide, Lindemanni ja Thomsoni argumentidest võib teha järeldusi selle kohta, mida nii naise kui ka loote põhiõigusi silmas pidav riik peaks tegema, selleks et aborte vähendada ja selle nimel naise õigusi ohverdamata. Selline riik peaks tegema kõik, et vältida naiste sattumist olukorda, kus nad üldse peavad selle raske moraalse otsusega silmitsi seisma. See tähendab põhjalikku seksuaalharidust, rasestumisvastaste vahendite kättesaadavust, naiste ja emade majandusliku olukorra parandamist, head ligipääsu arstiabile ja muid tegevusi, mis vähendavad „moraalse vedamise“ rolli naiste elus. Riik ei tohiks survestada naisi üht või teistviisi otsustama suuresti just seetõttu, et naised on juba sellesse olukorda sattudes suurema surve all, kui nende õlule langev vastutus nõuda võiks. Selliste käsituste eeliseks on, et need tõepoolest vähendavad abortide arvu ega piira naiste õigusi. Enamikku neist riik juba mingil määral kasutab – ja efektiivselt.

Mart Helme lause „loote tapmine ei ole okei“ ei haara ühtegi nendest bioeetilistest konfliktidest, mis arvestavad loote õiguste kõrval ka naiste õigusi. Tundub, et see viimane kategooria Helmet lihtsalt ei huvita. Ta justkui üldse ei arvesta, et abordi näol võib olla tegemist moraalse dilemmaga, mille peab lahendama eeskätt naine ise, mitte Mart Helme. Huvitaval kombel ärritub ta väga, kui keegi teine teeb tema eest moraalseid otsuseid (näiteks kui Jüri Ratas vabandab tema partei sõnavõttude eest). Ometi ei paista ta mõistvat, miks tema soov langetada naiste eest moraalseid otsuseid võib kedagi pahandada. Tundub, justkui ei pea ta naisi endaga võrdväärseteks, suveräänse otsustusvõimega isikuteks. Kes soovib teada, kuidas aborti kaaluv naine mõtleb oma moraalsetest valikutest, sellele on „Bioeetika võtmetekstide“ antoloogia hea alguspunkt. Eesti abordivastaste sihtmärgi mõistmiseks sobib paremini Simone de Beauvoiri „Teine sugupool“.

1 Järgnevalt keskendun eesti abordivaidlustele, USA konteksti saamiseks võib lugeja leida Linda Gordoni raamatust „The Moral Property of Women: A History of Birth Control in America“.

2 Katoliku kiriku katekismus, 2270, https://www.katoliku.ee/index.php/et/etutvustus/74-katehhees/kateksimus/410-322-armasta-oma-ligimest-?showall=&start=2

3 Vahur Koorits, EKRE aborte ei toeta. – Delfi 4. XII 2017, https://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/ekre-aborte-ei-toeta-sisuliselt-osalevad-lapsevanemad-ja-arstid-selles-et-vaike-inimene-elusast-peast-tukkideks-rebida-ja-siis-labi-toru-emaihust-valj?id=80377240