Kelle teadmised julgeolekust on väärtuslikud?

Euroopa-kesksus ja lääne leige reaktsioon Venemaa sõjategevusele Tšetšeenias ja Süürias on andnud Venemaale karistamatusetunde.

BIRGIT POOPUU, BENJAMIN KLASCHE

Venemaa sissetung Ukrainasse on toonud julgeolekumure taas enamiku eurooplaste päevakorda. Mõistagi on eestlased Vene ohust kogu aeg teadlikud olnud ja aastakümneid oma lääneliitlasi hoiatada üritanud. Sellegipoolest ei kuulanud lääneriigid oma Ida-Euroopa liitlasi ega mõistnud ohu tegelikku olemust isegi pärast sissetungi algust. Üks peamisi õppetunde Venemaa sõjast Ukrainas on kohalike ja piirkondlike häälte olulisus julgeoleku mõistmisel. Binaarne lähenemine maailmale – lääs ja Venemaa või ka NATO ja Venemaa – ei anna agentsust neile, kes nende poolte hulka ei kuulu ja/või jäävad nende äärealadele (nagu Ukraina).¹

Tallinna ülikooli uues Kesk- ja Ida-Euroopa julgeolekukeskuses (Central Eastern European Security Hub, CEESHub) püütakse võidelda lääne teadmatusega (westsplaining ehk läänetargutus), võimendada kesk- ja idaeurooplaste häält, eriti nende julgeolekust rääkides. See ei tähenda lääne domineeriva arusaama asendamist ida vaatega. Pooldame keerukamat vaatenurka, mis arvestab piirkondliku ja ajaloolise kontekstiga ning avardab arusaamist rahust ja julgeolekust. Julgeolekut peaks mõistma enam kontekstipõhiselt ja terviklikult. Oma töös keskendume julgeoleku mõiste laiendamisele seniste julgeoleku-uuringute kriitilise lähenemise ja inimkeskse julgeoleku mõiste kaudu.

Euroopa-kesksus on märkimisväärselt kitsendanud meie arusaama maailmast ning andnud epistemoloogilise agentsuse vaid mõnedele väljavalitutele. Küsime, kuidas meil on tekkinud teatav arusaam julgeolekust, kelle julgeolek on oluline ja kes võib rääkida julgeolekust maailmapoliitikas. Oleme huvitatud küsimustest, mis puudutavad teadmusloome põhimõtteid: kelle teadmised julgeolekust on väärtuslikud ja kelle omi eiratakse. Me rõhutame vajadust intersektsionaalseks uurimistööks², et mõista, kuidas mõjutavad julgeolekut nt rass, sugu, klass ja kuidas maailmas, riikide sees jne jaotub julgeolek ebavõrdselt.

Tegu on epistemoloogilise ebaõigluse (epistemic injustice) fenomeniga.³ Kõige laialdasemalt on seda mõistet kujundanud postkoloniaalsed autorid, näiteks Edward Said jpt, kirjeldades globaalse lõuna elanike häälte ja teadmiste vaigistamist ja süstemaatilist tõrjutust. Epistemoloogilisele õiglusele keskenduvate teadlaste sõnul ei ole epistemoloogilist agentsust maailmas võrdselt. On näha, et Kesk- ja Ida-Euroopa kannatab samasuguse ebaõigluse all, nende hääl ja teadmised pole piisavalt esil. Dekolo­nialistlikud teadlased⁴ on juba pikka aega rääkinud, et epistemoloogiline vaigistamine käib käsikäes ühise inimlikkuse salgamisega.

Üks strateegia selle vastu on Kesk- ja Ida-Euroopa teadmiste deprovintsialiseerimine, nende teadmussüsteemide ja ekspertiisi tunnistamine. Kesk- ja Ida-Euroopa tuleks muuta tõsiseltvõetavaks paigaks, kust saab maailma tõlgendada. Nagu paljud on täheldanud⁵, vaadatakse Kesk- ja Ida-Euroopa piirkonna riike kui Euroopa murelapsi. Teisest küljest määratletakse julgeolekut peamiselt suurjõudude ja nende huvidega seotud teooriatega (nt realism ja selle tüübid), mis väljendavad sõnaselgelt vaadet, et väikeriikidele (ja nende teadmistele) ei ole maailmapoliitikas kohta.

Inimkeskne lähenemine julgeolekule tähendab meeldetuletamist, et ohud ei piirne pelgalt vaenulike riikide armeede tegevusega, vaid need võivad olla ka majanduslikud, ühiskondlikud, poliitilised või keskkonda puudutavad. Eesmärk ei ole romantiseerida Ida-Euroopa teadmust. Kesk- ja Ida-Euroopas keskendutakse julgeolekust rääkides liiga tihti pelgalt militaarsetele küsimustele. Praegused poliitilised julgeolekuarutelud rõhutavad vajadust omada tanke ja laskemoona, mis omakorda paisutab riigikaitse eelarvet. Sellise kitsa käsitluse põhjal on julgeolekuküsimuse lahendamine lihtne, kuid tegelikkus on palju keerulisem. Venemaa agressioon on laiendanud julgeoleku mõistet, mis nüüd hõlmab ka ohte nagu energia ja väärinfo, jpm.

Kriitilised julgeoleku-uuringud (critical security studies) selgitavad, kuidas meil on tekkinud teatav arusaam julgeolekust ja kelle julgeolekut hindame. Julgeolekule tuleks läheneda kompleksselt, erinevaid aspekte arvestades. Julgeolekuohud on omavahel seotud viisil, mida me tavaliselt ei märka. Sõda mõjutab meie kõigi keskkonnaohutust, sest Venemaa imperialistlik püüdlus tekitab üüratuid CO₂ heitkoguseid nii sõjatandril kui ka sõjatööstuskompleksi arendades laiemalt. Sõda Ukrainas on peatanud Venemaa gaasitarne Euroopasse, kuid vähendanud märkimisväärselt ka puidu sissevedu Venemaalt Eestisse. See on Eestis põhjustanud raiemahu suurenemise, mis ohustab ökosüsteeme ja pikaajalist ressursiplaneerimist ning süvendab keskkonnakriisi mitmel tasandil.

Lääne leige reaktsioon Venemaa sõjategevusele Tšetšeenias ja Süürias (Venemaa siiani kestev sõjaline sekkumine, mis algas 2015. aastal) on andnud Venemaale karistamatusetunde. Venemaa sooritas (ja sooritab siiani) inimsusvastaseid ja sõjakuritegusid, sihtides tsiviilisikuid ja -taristut ning kasutades põletatud maa taktikat – mõlemat näeme nüüd Venemaa sõjas Ukrainas. Me ei tohi oma julgeolekut kujutleda piiratuna, eraldatuna teistest kontekstidest.

Julgeolekualane ekspertiis peab olema mitmekesine: tuleb arvestada sellega, mida ütlevad Kesk- ja Ida-Euroopa piirkonna kohta ja/või piirkonnast pärit julgeolekueksperdid. Samas tuleb minna poliitikakujundajatest ja poliitilisest eliidist kaugemale. Peaksime julgeolekukogemusi koguma suuremalt inimrühmalt. Meil tuleb rohkem keskenduda tõrjutud inimrühmadele nii, et nende ühiskonnarollide keerukust ei üldistata ega kahandata (näiteks mainides naisi ja lapsi vaid ohvritena; väärtustades või tõstes esile ainult riigikaitses osalevate naiste lugusid). Samuti ei tohi me lasta ühel kriisisündmusel (nagu sõda Ukrainas) õõnestada varasemaid julgeolekualaseid teadmisi ja kogemusi.

Venemaa kallaletung leiab aset rahvusvahelise korra tingimustes, mis eiras teadlaste üleskutset⁶ demilitariseerida maailmapoliitika. Venemaa karistamatus minevikus ja hetkel lubatud pidurdamatu militarism võimaldavad Venemaal sõjakuritegusid toime panna.⁷ Iga kord, kui puhkeb vägivald, konflikt või sõda, on aga näha kalduvust nõjatuda sõjakatele julgeolekupõhimõtetele, mis väärtustavad toorest jõudu, unustades kõik muu olulise. Konfliktide, sõdade ja kliimakriisi süvenemise vältimiseks tuleb meil vägivallale reageerimise asemel keskenduda vägivalla ennetamisele. Feministlikud ja teised senistesse julgeoleku-uuringutesse kriitiliselt suhtuvad teadlased on kaua rõhutanud: et puhkeks vähem sõdu ja konflikte, peame tegelema militarismi ja muude vägivaldsete struktuuridega (rassipõhine kapitalism, patriarhaat) rahuajal ning rajama aluse sellise ühiskonna ja rahvusvahelise süsteemi loomisele, mis elu hävitamise asemel seda väärtustaks.⁸

CEESHub ei plaani keskenduda ainult julgeolekuteemalisele teadustööle, vaid üritab mõjutada poliitikakujundust ja julgeolekupõhimõtteid piirkonna elanike seas, pöördudes korrapäraselt kõigi tasandite poole (kodanikuühiskond, poliitiline eliit, akadeemilised ringkonnad) ning korraldab õpitubasid ja konverentse eesmärgiga need pooled omavahel siduda. Lisaks võõrustame Tallinna ülikoolis teadlasi Ukrainast jm Kesk- ja Ida-Euroopast võimendamaks sealseid hääli. Üks tõhusamaid viise poliitikakujunduse edukaks mõjutamiseks on tulevaste poliitika­kujundajate ja julgeolekuvaldkonnas osalejate õpetamine. Seega pöörab CEESHub rohkelt tähelepanu teadlaskarjääriga alustajate arengule. Püüame anda teaduspõhist ja uuendusliku haridust, mis on selles valdkonnas siin piirkonnas ainulaadne.

1 NN epistemoloogilise imperialismi kohta vt Tereza Hendl, Olga Burlyuk, Mila O’Sullivan, ja Aizada Arystanbek, (En)Countering Epistemic Imperialism: A Critique of ‘Westsplaining’ and Coloniality in Dominant Debates on Russia’s Invasion of Ukraine. Contemporary Security Policy 2024, kd 45, nr 2, lk 171–209. Míla O’Sullivan, Kateřina Krulišová, Central European subalterns speak security (too): Towards a truly post-Western feminist security studies. Journal of International Relations and Development 2023, kd 26, lk 660–674. Maria Mälksoo, The postcolonial moment in Russia’s war against Ukraine.“ Journal of Genocide Research 2023, kd 25, nr 3–4, lk 471–481. Maria Mälksoo, Uses of ‘the East’ in international studies: provincialising IR from Central and Eastern Europe.– Journal of International Relations and Development 2023, kd 24, nr 4, lk 811–819.

2 Kadri Aavik, Raili Marling, Birgit Poopuu, Rebeka Põldsam, Eret Talviste, Jätkusuutlike ja erinevusi toetavate feministlike vaatenurkade poole. Toimetuselt. Ariadne Lõng, 2022. https://ariadnelong.ee/ariadne-long-2022/.

3 Mitmesuguste mõistetega (näiteks epistemitsiid (epistemicide), episteemiline imperialism (epistemic imperialism), teadmiste koloniseerimine (coloniality of knowledge), teadmiste geopoliitika (geopolitics of knowledge)) tähistatakse teadmisteloome ajaloolist ja tänapäevast ebavõrdsust. Vt Ramón

Grosfoguel, The Epistemic Decolonial Turn. Cultural Studies 2007, kd 21, lk 2–3.

4 Sabelo Ndlovu-Gatsheni, Epistemic freedom in Africa: deprovincialization and decolonization. New York: Routledge 2018.

5 Marko Lovec, Kateřina Koč, Zlatko Šabič, The stigmatisation of Central Europe via (failed) socialization narrative. Journal of International Relations and Development 2021, kd 24, lk 890–909.

6 Union of Concerned Scientists. 1992. World Scientists’ Warning to Humanity. https://ucsusa.org/resources/1992-world-scientists-warning-humanity#ucs-report-downloads

7 Vt ka: https://feministeerium.ee/en/wars-do-not-stand-in-isolation-from-each-other-they-are-linked-by-violent-structures/

8 Vt nt Megan Mackenzie, Nicole Wegner, Feminist Solutions for Ending War. Pluto Press, London 2021; Jason Hickel, Is it possible to achieve a good life for all within planetary boundaries? Third World Quarterly 2019, kd 40, nr 1, lk 18–35.