Kellel on piisavalt kapatsiteeti?

TAMBET KAUGEMA

Kui alustuseks pole midagi uut öelda, on alati abi iseenda tsiteerimisest. „Kuraditosin aastat õnnestus teatril NO99 olla peaaegu igas pulmas peigmees ning lõppenud aastal siis ka matusel kadunuke,“ tõdesin jaanuari algul ERRi kultuuriportaali aastakokkuvõttes „Autahvel. Teatriaasta 2018“. „Pole kahtlustki, et NO99 lavastajatest ja näitlejatest kuuleme edaspidigi palju ja loodetavasti head. [—] Ent tundub, et tegijate saatusest rohkemgi huvitab kõiki, mis saab edasi NO99 hoonest. Mitu kosilast uhketel ratsudel kappas juba enne matust kohale, et teatrimaja endale nõutada, kuid esialgu pole liisk veel langenud.“

Aasta algusega võrreldes on vahepeal muutusi sedajagu, et sihtasutus Vanalinna Teatrimaja ja kultuuriministeerium on kuulutanud välja ideekonkursi, et leida kõige potentsiaalikamad ja huvitavamad ettevõtmised ja tegijad, mille ja kellega täita teatrist NO99 tühjaks jäänud hoone. „Valime välja ühe või ka mitu ideed, mille üle hakkame pidama täpsustavaid läbirääkimisi,“ on öelnud kunstide asekantsler Hillar Sein kultuuriministeeriumi veebilehel. Konkursi tähtaeg on 1. märts: selleks ajaks oodatakse osalejatelt idee kirjeldust, eeldatavat eelarvet, ajakava, loomingulise meeskonna tutvustust ning vajadusel ka võimalike koostööpartnerite loetelu. Aprillis langetab otsuse komisjon, kuhu kuuluvad SA Vanalinna Teatrimaja ja ministeeriumi esindajad ning kolm teatrivaldkonna eksperti.

Kus iial konkursse korraldatakse, kõlab ikka ärevat nurinat, et niikuinii on kõik juba ette ära otsustatud ja kas üldse tasubki osalemisega vaeva näha. Mõningast selleteemalist porinat on olnud kuulda seegi kord, kuid asjaolu, et ministeeriumil ei olnud tegelikult mingit kohustust konkurssi välja kuulutada, vaid otsus võinuks langeda ka ilma selleta, sisendab usku, et uusi ägedaid ideid laekub palju ja tõesti võidab neist parim. (Muidugi ei saa täiesti välistada, et ma siiski alahindan ministeeriumiametnike söör Humphrey Appleby väärilist paindlikku ja pragmaatilist mõtteviisi, mille kohaselt komisjoni või mõne muu arutleva kogu moodustamine on otsustamisega alati kaasneva rahulolematuse hajutamiseks kasulik samm.)

Mida võib konkursi tingimustest ja üheskoos nendega pakutud kommentaaridest välja lugeda? Esitatud idee (ja selle teostus) peab avardama etenduskunstide piire ning võimalust mööda siduma valdkondi, olema uuenduslik ja äratama rahvusvaheliselt tähelepanu. Teisisõnu, teatrimaja uuelt rentnikult (ruumid antakse rendile 3–10 aastaks) oodatakse enam-vähem sama, millega sai omas laadis hakkama teater NO99: oma uuendusliku teatrikeele toel tuleb tõusta esile siinsest teatripildist ning ühtlasi pääseda välismaistele festivalidele ja piiri taha võõrusetendusi andma.

Samuti on kultuuriministeerium väljendanud soovi, et teatrihoones võiks toimuda korrapärane etendustegevus. Sellest võib järeldada, et uus rentnik peab olema suuteline tooma rahva saali igal nädalal õige mitmel õhtul. Eelis paistab olevat neil, kes on jõudnud ennast juba näidata, debütantidel läheb raskeks. Ministeeriumi teatrinõuniku Katre Väli „Terevisioonis“ lausutu põhjal võib järeldada, et NO99 endistesse ruumidesse oodatakse ennekõike üht konkreetset tegijat (või nende väiksemat ühendust), sellest ei tule paljusid truppe ühendav kalurikolhoos.

Nimesid nimetamata, aga huvilisi on palju: kuuldavasti nii sõnateatrist, nüüdistantsuteatrist, (pigem) lastele mängivast teatrist, muusikakallakuga teatrist, etenduskunstnike seast jm. Kes kvalifitseerub? Kellel on piisavalt kapatsiteeti? Need on algava teatri­kevade ilmselt kõige põletavamad küsimused.