Kellele on vaja Willard van Orman Quine?i?

Jaan Kivistik

Quine?i teoreetilise filosoofia alane argumentatsioon on hästi jälgitav igale haritud inimesele.

Willard Van Orman Quine, SÕNA JA OBJEKT. Inglise keelest Anto Unt. TÜ Kirjastus, 444 lk.

Esiteks lubatagu kohe ära öelda, et Quine?i ?Sõna ja objekti? eesti keelde tõlkimisega on pööraselt hästi läinud ja tulemus hiilgav selles mõttes, et selle on tõlkinud Anto Unt, kes on arvatavasti pädevuse poolest kõige sobivam eestlane selle ülesande jaoks. Raamatule on ulatusliku  ja algajale kahekordselt valgustava, nii sisuka kui mõistetava järelsõna kirjutanud Bruno Mölder. Iseasi aga, kellele seda hiilgavat tulemust vaja on? Kas pole siin professionaalid tühja pingutanud, eikellegi jaoks?

Mis raamatud meid huvitavad, näitab seda, kes me oleme või tahame olla. Ja vastupidi, mis ei huvita, näitab, kes me pole või kelleks olemist ei pea oluliseks. Pole enam see aeg, mil väärikaid raamatuid ilmub Eestis nii vähe, et neist kõigist huvituvad kõik kirjaoskajad. Ma pole muidugi  uurinud, kui paljudele on Quine?i ?Sõna ja objekti? tõlke ilmumine tähtis sündmus, aga uurimatagi arvan, et neid on kaunis vähe, ja usun, et see võiks näidata selgemini mõnest muust sama sarja raamatust, kes me, kirjaoskajad eestlased, oleme. Arvan, muuseas, selles asjas eestlased ja eurooplased olevat üsna sarnased.

Nimelt, meie avalikkuses käsiteldavate arutlusainete teemade hulk on pööraselt kitsas ning teoreetiline filosoofia, mida Quine?i raamat selgelt esindab, sellesse ei kuulu. Näivalt arutavad küll meediumid ja kooskõlas nendega ka üksikinimesed seltskonnas paljudel teemadel, küll majanduse ja poliitika, küll religiooni ja meditsiini ja hariduse ja kasvatuse ja palju muugi üle, samas on kõigis neis teemades vähe ainuomast, see jäetakse spetsialistide mureks, ning probleemid, mida tegelikult arutatakse, on sõltumata valdkonnast peaaegu eranditult ühed ja samad, eetika omad, vähemalt  taanduvad neiks. 

 

Eetika saab hakkama ilma ontoloogiatagi

 

Olgu mis tahes meie igapäevane vestlusaine, selles ainus universaal ehk meie maailmapildi ainus sideaine, ainus üldisus, milles kirjaoskajad inimesed osalevad, on ikka üks ja sama eetika. Eetika, kus primitiivideks hea ja halb tahe, või teises lähenemises subjektide õigused ja kohustused. Need ei kuulu enam seletamisele, teoreetilisele filosoofiale ei ole enam senist kohta, ta on muutunud avalikkuse jaoks ülearuseks. Eetika saab hakkama ilma ontoloogiata, kinnitab juba Putnamgi, kes on jätkuvalt usaldusväärne.

Kindlasti ei ole selline olukord paratamatu, on olnud aegu, kus vastupidi: on saadud ilma tahteta läbi, kus õpetus, mis kirjeldab, kuidas maailm on, on seeläbi andnud ka juhised õigeks eluks ja eetikat eraldi õpetusena pole seal vaja olnud. No vähemalt Aristotelese-eelse kreeklaste maailmamõistmise kohta söandaksin niimoodi öelda, mis aga tõenäoliselt pädeb ka teiste sama vanade ja vanemate kultuuride kohta ja pisut teisiti ka keskaegse kristliku maailmapildi kohta.

Selge see, et kui Quine?i pole vaja avalikkusele, on teda vaja spetsialistidele ikka, kõigepealt analüütilise filosoofia ajaloo spetsialistidele, seda kohta ei saa talt võtta keegi, olgugi et Eestis selliseid spetsialiste vist polegi.  Aga kellele teda, tema tõlget veel vaja on? Kas avalikkus, mis tegeleb ainult  ontoloogiavabalt eetikaga, kaotab sellega midagi, et ta Quine?i ei tunne? Küsimus on muidugi kahekülgne, ent neist üks, et milleks Quine?i on vaja Eestile, eeldab ka vastamist teisele, et milleks on Quine?i vaja maailma avalikkusele.

Avalikkuse jaoks on Quine olnud XX sajandi keskel mõnda aega analüütilise filosoofia uuendaja, mõnikord öeldakse, moelooja, samas väidetavalt paarikümne aastaga on tema roll väga väikeseks jäänud, näiteks sedasama kinnitab ka ?Sõna ja objekti? järelsõna lõpp.

Kõnelemine filosoofilisest moest tuletab muidugi meelde pisut resigneerunud või isegi küünilist akadeemilist filosoofi, kelle sõnavaras see termin võiks kohane olla. See oleks filosoof, kelle ainus ülesanne on produtseerida vastava malli järgi artikleid, küsimata sellest, kust moodi esindav mall pärit; küsimata ise ka sellest, mida kujutab enesest moeloomine filosoofias. Sõltumatult neist peame selle küsimuse siinsamas Quine?i suhtes ära vastama.

Filosoofias saab mood puudutada käsitletavaid teemasid ja nende käsitlemise viise. Ma ei viitsi praegu mõelda, kuidas pükste või seelikutega on, aga filosoofias tundub küll olevat alati ette määratud, mis saab moodi tulla ja mis mitte. Selge seal, et moodi saab tulla vaid see, mis tulemise-eelselt on ise teistsugune, erinev, eriline, ise mittemoodne. Aga ka olemata heegellane vaimu arenemise suhtes, arvan, et see, mis moodi tuleb, pole mitte juhuslik või suvaline, et lihtsalt teistmoodi, ükskõik kuidas, vaid üsna määratult teistmoodi.

Üks asi selles, et eelnenud filosoofia määrab oma sisuga iga järgneva filosoofia probleemide ringi, ja uus sobib eelmist asendama, kui ta kas lahendab vanu probleeme vähemalt sama edukalt kui eelmine või, sagedamini, näitab vanade probleemide mõttetust,  vajadust käsitleda nende asemel mingeid teisi. Lühidalt, uue moodsa filosoofiana saab kvalifitseeruda vaid see, mis ilmutab pädevust vana suhtes.

Teine asi selles, et kuna filosoofiad mingis ajahetkes võetuna käsitlevad üht ja sedasama maailma, mis neist sõltumatult tavakeeles argiteadmisena väljendatav, siis, kui uus filosoofia argumenteerib vana vastu, ei ole seal muud argumenteerimispinda kui seesama  tavakeelne argiteadmine, s.t uus moeks saav filosoofia peab oma vormis pöörduma argiteadmise poole, ainult sealt saab ta eelnenud filosoofiast väljaspoolse põhjendatuse saada. Argiteadmisest on lugu muidugi filosoofia üldküsimuste juures, erifilosoofia puhul tulevad jutuks muidugi vastavad filosoofiavälised eriteadmised.

Peentes üksikasjades jääb uue moodsa filosoofia iseärasuste jaoks vabadusastmeid küllalt, suures plaanis aga on alati ainult mõned võimalused filosoofiamoodi muuta. Põhimõtteliselt üksteisest erinevaid viise esiteks ühe ja sama filosoofia suhtes pädevust ilmutada ja, teiseks, kooskõlas esimesega ühe ja sama argiteadmise alusel uut mõtlemisviisi õigustada, ei saa olla väga palju. Silmanähtav, et just Quine?i ?Sõna ja objekt?  on selline uut moodi loova standardteose suurepärane näide. Quine?i pädevus varasema filosoofilise analüüsi kriitikuna oli 1960. aastaks selge küllalt, maailma filosoofilise analüüsi traditsiooni jaoks enam kui kümme aastat, aga alles ?Sõna ja objekt?  viib uue analüüsi kasuks argumenteerimise argiteadmisest tuleneva viimase aluseni. Sellest tuleneb ?Sõna ja objekti?  põhimõtteline tähtsus nii Quine?i filosoofia siseselt kui uue traditsiooni aluste põhjendusena.

Filosoofialoolase jaoks toimus Quine?i uue filosoofia läbimurre juba kümme aastat varem artiklikogumikuga ?From the Philosophical Point of View?, samas on aga selge, et oma vormis polnud see raamat eelnenust seal kritiseeritavast filosoofiast veel sõltumatu. Keskseimad sealsetest artiklitest pole mõistetavad sellele, kes ei tunne eelkäijaid, keda Quine seal täiendab või kritiseerib, eriti B. Russell ja R. Carnap. ?Sõna ja objekt?, mis tuli peaaegu kümme aastat hiljem, on aga juba mõistetav  temast enesest lähtudes. Quine on alusepanekuga vaeva näinud. Seepärast alles see raamat ongi uue, positivismijärgse filosoofilise analüüsi tõeline alus ja selle järel ka seletus, mõtestus, lähtematerjal sellele, kes tahab seda filosoofiamoodi omakorda muuta.

Kordan sama teise näite abil. Paljudele on Quine?i tekstidest kaalukaim tema  artikkel ?Empirismi kaks dogmat?. Selle revolutsioonilisus, analüütilise-sünteetilise vahetegemise tühistamine, on analüütilise filosoofia traditsioonis peaaegu üldtunnustatud. No ma ei kujuta ette inimest, kes loeks seda artiklit ja saaks argumentatsioonist ja kogu sealse arutelu eesmärgist aru, ilma et tal oleks eelnevalt aimu analüütilise-sünteetilise vahetegemisest nii, kuis see on teisenenud Kantist Carnapini, eriti muidugi, kuidas Carnap seda viimati mõistis. Küll aga vastupidiselt: ma kujutan väga hästi ette inimest, kelle jaoks ?Sõna ja objekt?  on esimene filosoofiline raamat tema elus, kes aga suudab sellest kõigest täielikult aru saada; ma suudan kujutleda sellise lugejana isegi Tarzanit metsas, leitud eksemplariga, ikka kõigest aru saamas, muidugi, kui ta eesti keele lugemise enne mingil muul viisil selgeks on saanud.

?Sõna ja objekt? on oma sellises rollis oluline neile, kel huvi muuta filosoofiat ennast, see on  tema ülemaailmne tähtsus. Samaga on aga seotud tema teine, ikka ülemaailmne tähtsus: mitte ainult filosoofia muutmiseks, vaid ka filosoofiast arusaamiseks, tema enese alusel välja kujunenud filosoofiast arusaamiseks, on selline aluseni minev teos kõige kohasem. Ilma sellise raamatuta võib õppija küll omandada traditsiooni tehnilised võtted näiteks moodi järgiva teksti tootmiseks, hoomamata ise sellise tegevuse mõtet.

 

Populaarseima analüütilise filosoofi eelkäija

 

Tagasihoidlikult peaksime vist tunnistama, et Eestis on teine külg Quine?i filosoofia suhtes olulisem, et neid, kes püüavad Quine?i uurides jõuda analüütilise traditsiooni muutmiseni, on nii vähe, et nende pärast pole tõlget tarvis avaldada. Pigem on tähtis Quine?i tutvustamine filosoofia õppijatele. Ja selles osas osutubki Quine ootamatult aktuaalseks. Ta ise ja tema probleemid, ei tõlke määramatus ega ontoloogiline relatiivsus ega muud pole küll viimasel paaril aastakümnel eriti aktuaalne arutlusteema olnud, nii et tõesti saab tema abil pigem rahuldada oma mõistmisvajadust filosoofia ajaloo probleemide osas. Tema aktuaalsus tuleb hoopis sellest et  nagu üle maailma, nii ka Eestis näib kõige populaarsem analüütilise traditsiooni  filosoof olevat tema järelkäija Donald Davidson. Kuna aga Davidson ise moeloojana ei käitu ja oma artikleid argiteadmise elementaarsuseni tagasi ei vii, jääb ainsaks võimaluseks Davidsoni sügavamaks mõistmiseks pöörduda muidugi traditsiooni alguse, Davidsoni eelkäija ja tema ?Sõna ja objekti? poole. Davidsoni mõju Eesti noortele filosoofidele, kus nende seas esmatähtis uurimisteema, eriti tema tahtelise teo käsitlus, on ilmselge, nagu Akadeemias järjepannu ilmuvad artiklid tõendavad; ülemaailmse  menu kohta aga kõnelevad vastavad indeksid. Siin käivad eesti ja maailm üht sammu ja tore on.

Sel on selged põhjused igal pool. Davidson pole kitsarinnaline aina  arvutav analüütiline filosoof, pigem vastupidi, teatud humanitaarse taustaga, alustanud filosoofiaajaloolasena. Ta on läbi kogu elu ja sealjuures mugavalt lühikestes artiklites taotlenud ja ka saavutanud sünteesivaid ja näivalt koherentseid, aga alatasa  provotseerivaid tervikpilte filosoofilistest asjadest, mis seni on tundunud paratamatult vastuolulised olevat, olgu näiteks tahteline tegu või siis füüsilised ja vaimsed sündmused või siis tema tõe ja tähenduslikkuse ja ratsionaalsuse käsitlus. 

Davidsoni traditsioonis töötamise mõttekuses pole kahtlust, teine asi, et Davidson pole nagu Quine, kes loob ise moe ja viib selle põhjendamise huvides oma argumentatsiooni tagasi tavateadmise elementaarsuseni, nagu juba rääkisin. Ei, mida ja miks ja kuidas Davidson arutleb, pole vist peaaegu kunagi mõistetav ilma Quine?i mõtlemist tundmata. Davidson jätkab, parandab, kritiseerib ja pehmendab Quine?i käsitlusi, ilma seda teadmata aga vist ei saa, ma usun, temast aru saada kuidagi.

Selge seegi, et need noored filosoofid, kes juba Akadeemias Davidsonist artikleid avaldavad, ei sõltu enam  tema mõtestamisel mõne Quine?i tõlke ilmumisest, kui vajadust tunnevad, loevad nad, mida tähtsaks peavad, tõlkest hoolimata. Teine asi on aga nende sekka saamise tee, mis algab ikka eestikeelsest avalikkusest. Sellistele uutele tulijatele, filosoofia juurde tulijatele on see raamat ?Sõna ja objekt? tõeliselt hariv ja edasiaitav.

See on raamat  esiteks neile, kes tahavad filosoofiat muuta, aga siis veel ka neile, kes tahavad iseennast filosoofiks muuta, nii ma täna arvan. Kui neid esimesi võib olla Eestis vähevõitu, siis teisi või siis veel neid, kes korrakski katsetaksid filosoofiks saamist on kokku kindlasti niipalju, et tõlke tiraa? kulub marjaks ja jääb juba varsti puudugi. 

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht