Kellele peetakse nõiajahti?

Alati ei ole nõiaidentiteet pelgalt teiste poolt omistatud, sest on leidunud neidki, kes end ise meelsasti sel viisil nägid.

INNA JÜRJO

Ühes 1784. aastal ilmunud ajaleheartiklis väidab autor, et ajavahemikus 600 kuni 1700 hukati kristlikus Euroopas nõiana ei vähem ega rohkem kui 9 442 994 inimest. Teaduslikult mitte millegagi põhjendatud arvutuskäik andis vapustava, lausa šokeeriva tulemuse, mis oma õõvastavusega oli ometi erakordselt intrigeeriv ning keegi ei kippunud seda kohe vaidlustama. Arvu grotesksusest hoolimata (või just selle pärast?) korrati seda trükisõnas aina uuesti ja uuesti. Isegi veel 1893. aastal kirjutas Ameerika sufražett Matilda Joslyn Gage, et nõiana hukati umbes 9 miljonit inimest, kellest valdav enamik olid naised. XIX sajandi ajaloolase Jules Michelet’ käsituses olid Prantsuse kesk- ja varauusaja nõiad paganlikud preestritarid, seksuaalselt vabad naised, kes astusid välja kiriku ja riigi türannia vastu. Juba nendest vähestest näidetest ilmneb, kui palju on ajaloolise nõiajahi ümber põimunud mitte ainult eelarvamuslikke, ekslikke ja ekstreemseid seisukohti, vaid ka lihtsalt valet ja väljamõeldisi. Tõsi, tegu ongi keerulise, raskesti mõistetava ja lahti seletatava fenomeniga.

Nõiausust ja -jahist on kirjutatud lugematul arvul nii tõsiseid teadustöid kui ka kergemakaalulisi populaarteaduslikke käsitlusi. Rääkimata veel sellest, et nõiajaht on inspireerinud kunstnikke, kirjanikke, filmitegijaid jne. Teadlaste huvi teema vastu on erakordselt suur, püsides sellisena juba alates 1843. aastast, kui Wilhelm Gottlieb Soldanilt ilmus esimeseks teaduslikuks käsitluseks tituleeritud „Nõiaprotsesside ajalugu“.1 Ajaloolised nõiaprotsessid motiveerivad teadlasi tänapäeval avaldama järjest uusi ja uuenduslikke uurimusi ning allikapublikatsioone, käivitama teadusprojekte, samal ajal leidub huviliste ringi jaoks ka veebipõhiseid aruteluvõimalusi (vt hexenforschung@listserv.dfn.de).

Populaarne autor

Ajaloolist nõiajahti, maagiat ja nõiakunsti käsitleva äärmiselt rikkaliku ja mitmekülgse teadus- ja aimekirjanduse hulka paigutuvad ka Exeteri ülikooli renessansi- ja maagiakirjanduse professori Marion Gibsoni teosed, millest tuntuim ja enim tsiteeritud on 1999. aastal ilmunud „Lugedes nõiakunsti“.2 Tema teostest värskeim on 2023. aastal ilmunud „Nõidus“, mis on imetlusväärselt kiiresti tõlgitud ka eesti keelde. Gibson on andnud panuse nõiajahi historiograafiasse juba alates oma esimestest teaduspublikatsioonidest 1990. aastatel. Ta alustas mitte otseselt nõiaprotsesside materjalide uurimisega, vaid vaatles selle ajaloolise fenomeni kajastusi XVI-XVII sajandi kirjanduses. Tema töödes annabki tooni kirjandusteadlase vaade teemale. Vaieldamatult on Marion Gibsoni puhul tegu asjatundliku, kogenud ja viljaka autoriga, kes naudib lugejate hulgas suurt populaarsust. Raamatuid on tema sulest ilmunud ridamisi, viimase paarikümne aasta jooksul on tal vaat et üle aasta uus teos trükivalgust näinud. Veelgi enam, Gibsoni raamatutest on avaldatud arvukalt kordustrükke ning neid on ka tõlgitud.

„Nõidus“ on selge ja hästi läbi mõeldud kompositsiooniga teos. Mõistagi ei saa maagiakirjanduse professor jätta flirtimata maagia ja ebausuga, koondades raamatusse just kuraditosina jagu peatükke. Nendest igaühes käsitletakse umbes kahekümnel leheküljel üht juhtumit, keskendudes enamasti ühe isiku läbielamistele. Raamat jaguneb kolmeks osaks, millest esimese moodustavad lood keskaja lõpu ja varauusaja nõiaprotsessidest. Teises osas vaadeldakse nõiaprotsesside mõju ja peegeldusi valgustusajastul ning XX sajandil. Viimane on aga pühendatud nõiausule ja nõiajahile nüüdisajal. Ajaliselt katab teos seega ligi seitset sajandit, alustades kurikuulsa Heinrich Krameri (raamatus millegipärast kasutusel nime vähe levinud vorm Krämer) poolt 1485. aastal süüdistatud Helena Scheuberinist ning jõudes välja Donald Trumpi ja Stormy Danielsini. Lai on ka Gibsoni geograafiline haare, ta koondab raamatusse lugusid nii Euroopa, Ameerika kui ka Aafrika nõidadest ja nõiaprotsessidest. Miks langes valik just nendele konkreetsetele juhtumitele ja isikutele, seda teab vaid autor ise.

Kes on nõid?

Gibson alustab raamatut küsimusega „kes oli nõid?“ ning lõpetab selle küsitule kokkuvõtvat vastust sõnastades. Teoses käsitletud juhtumite põhjal resümeerib ta, et nõid oli esmajärjekorras naine. Selle kõrval või peale selle võis tegu olla kas seksuaalses väärkäitumises süüdistatud isikuga, vaesega, koloniaalrežiimiga konfliktis oleva põlisrahva liikmega, vigasega, seadustes tunnustamata teadmiste valdajaga või hoopis riigivastase õõnestustöö tegijaga (lk 274). Selles Gibsoni kaunis vaba käega tehtud üldistuses rohkem kui poole tuhande aasta kohta nüanssidele palju ruumi ei jää, ka ei kata tema loetelu kaugeltki kogu spektrit.

Varauusajal sai nõiaks süüdistamine alguse üldisest kumust, kuulujuttudest, mille sihtmärgiks võis saada kes tahes. Näiteks luterlased leidsid, et jesuiidid tegelevad nõidumisega. Esile kerkis rabavaid seisukohti. Nii teadis luterliku nõiajahi ideoloogiat esindav Liivimaa superintendent Hermann Samson väita, et kunagiste paavstidegi hulgas oli nõiakunstiga tegelejaid. Oma raamatus „Üheksa välja valitud ja hästi põhjendatud nõiajuhtlust“ (1626)3 määratleb ta ajastule iseloomulikult nõiana isikut, kes on astunud lepingusse Kuradiga; samas ta nüansseerib, eristades neid, kes Kurivaimu pettekujutuse tõttu arvavad end olevat lepingu sõlminud, nendest, kes on lepingu sõlminud, kuid pole teisi kahjustanud ning teistest, kes on teinud Kuradiga lepingu, teenivad teda ja teevad kahju. Demonoloogiast haagiti nõiakunst lahti valgustusajastul. Sellega muutus suhtumine nõidadesse ning nende võimesse tõepoolest kahju teha, nõidumissüüdistuste tagant hakati otsima hoopis teisi ja palju maisemaid kuritegusid. Mida ajas edasi, seda enam seostusid nõiausk ja nõiajaht ei muu kui vaimupimedusega, sellist suhtumist väljendab muuhulgas Carl Robert Jakobson „Kolmes isamaa kõnes“: Vaimu valgus ja mõistuse selgus üksi on abi nende asjade vasta [—]

„Nõiduse“ üheks eesmärgiks seab Gibson: „Uurimustele tuginedes soovib see raamat võtta süüdistatutelt neile omistatud nõiaidentiteedi ja lasta teil neid tundma õppida“ (lk 17). Kuidas see taotlus peaks kehtima näiteks ekstsentrikust homoseksuaali, okultisti ja nõia­vaenaja Montague Summersi puhul (vt ptk 8), on muidugi iseasi. Nõiaks olemine on ajaloos nähtusena keeruline, alati ei ole nõiaidentiteet pelgalt teiste omistatud, sest on leidunud neidki, kes end ise meelsasti sel viisil nägid (välistades siin muidugi täielikult inimesele piinamisega peale sunnitud omaksvõtu). Selliseid nõidu leidub ka „Nõiduses“. Kui Helena Scheuberin, kelle looga raamat algab, ennast ise nõiaks mingil juhul ei pidanud, siis Stormy Daniels, vastupidi, tutvustab end uhkelt nõiana (lk 259). Meediumina tegutsenud, end sellena reklaaminud ning kuulsustki nautinud Nelli Duncani puhul saab samuti vaevalt rääkida talle teiste poolt omistatud identiteedist (vt ptk 10).

Vastamaks küsimusele, kes on nõid, tasub heita pilk ka süüdistajale. Need ei olnud kaugeltki ainult demonoloogia alal haritud nn nõiakütid, vaid enamasti täiesti tavalised inimesed ohvri lähikonnast. Joonistustel on kujutatud juhtumit XVIII sajandi keskpaigas Inglismaal, kus rahvajõuk korstnapühkija Thomas Colley eestvedamisel süüdistab Ruth Osborne’i nõiduses. Colley mõisteti hiljem „nõia“ tapmises süüdi.

 Wikimedia Commons / CC-BY-4.0

„Nõiduse“ lugudestki koorub välja, et vastamaks küsimusele, kes on nõid, tasub heita pilk ka süüdistajale. Seda just ajaloolise nõiajahi kõrgaja juhtumite puhul, mitte selle uus- või nüüdisaja peegeldustes, sest algtõuge ja äratundmine, et keegi konkreetne isik on nõid ning väärt kohtu alla andmist, toimus ikkagi kaebaja/süüdistaja meeltes ja mõtetes. Ning need ei olnud kaugeltki alati ja ainult demonoloogia alal haritud nn nõiakütid, vaid üldjuhul täiesti tavalised inimesed ohvri lähikonnast. Uurijad on osutanud, et kohalikes, s.o madalamates kohtuinstantsides tehti nõidade kohta rohkem süüdi- ja surmamõistvaid otsuseid kui kõrgemates. Nõiajahi üks süngemaid, koletislikumaid külgi oligi võime muuta surmaohuallikaks inimese lähisuhted ja lähiümbruskonna. Gibsonit intrigeerib aga peamiselt nn nõiakütt, kel leiab olevat nõidadega ühiseid jooni, s.t neidki on süüdistatud vääras seksuaalkäitumises, tunnustamata religioossete teadmiste omamises või riigivõimu õõnestamises (lk 274).

Soolisus

Hiliskeskaja ja varauusaja autorid rõhutasid, et naistel on kordades suurem kalduvus anda järele nõiduse kiusatusele kui meestel, Prantsuse demonoloog Jean Bodini järgi on allajäämine naiste puhul lausa 50 korda tõenäolisem. Feministlikud interpretatsioonid toovad nõiajahi käivitajana esile naistevihkamise, hirmu naiste seksuaalsuse ees, käsitades seda kui patriarhaalse rõhumise üht väljendust. Ka Marion Gibsoni raamatus on pea kõikides lugudes peategelased naised kui nõiad. Paljudes Euroopa piirkondades olid nõiajahi ohvrid tõepoolest ülekaalukalt naised, näiteks ca 75% oli naisohvreid Inglismaal, Rootsis, Norras, Saksa Rahvuse Püha Rooma Keisririigis jm. Ometi ei saa selle kõrval jätta tähelepanuta, et leidus piirkondi, kus mehi oli nõiduses süüdistatutena kohtu ees naistega võrdselt või isegi rohkem, näiteks Islandil, Soomes, Burgundias, Eestis jm. Loomulikult Marion Gibson teab, et ajalooline nõiajaht puudutas mehi, ta mainib selle ära, kuid rohkem sellest tõsiasjast ennast segada ei lase. Vaimselt häiritud mõrvarist vabrikutöölise juhtum XX sajandi alguskümnenditest (vt ptk 9), ei suuda kuidagi kajastada meeste kui ajaloolise nõiajahi ohvrite teemat.

Lähem analüüs näitab, et demonoloogilistes kirjutistes ei ole nõiakunst seotud üksnes ja ainult naistega, s.t et demonoloogid suutsid väga hästi ka meest nõiana ette kujutada. Heinrich Kramer vaieldamatult rõhutab „Nõiahaamris“ naiste suuremat vastuvõtlikkust nõiausu hereesiale, ent sellega eemaldub ta vanast traditsioonist, mis nägi hereetikute gruppides domineerimas mehi. Varauusajal oli asi veelgi nüansseeritum, nimelt püsis setereotüüp, et nõid on naine, valitsevana protestantlikus demonoloogias, samal ajal kui katoliiklastest demonoloogid (v.a Kramer) võtsid oma kirjutistesse meelsasti sisse ka meesnõia. Arvestades nõidumissüüdistuse saanud lapsi, on selge, et teema on veelgi mitmetahulisem. Gibsoni valik rääkida nõiast ainult kui naisest ning nõiajahist kui naistevastasest vägivallast, muudab tema käsitluse paratamatult ühekülgseks.

Kas nõiajaht on lõppenud?

Nagu pole võimalik ühe lausega selgitada, miks nõiajahi hullus varauusajal vallandus, ei saa anda ka ühest vastust küsimusele, miks, kuidas ja millal see lõppes. Gibsoni raamatu viimased peatükid käsitlevad XXI sajandit, mis peaks osutama, et nõiajaht – nii otseses kui ka ülekantud tähenduses – polegi veel lõppenud.

Valdavalt valgustusajastul toimus Euroopa maades nõidumise kui kuriteo dekriminaliseerimine. Kahtlemata oli oluline avaliku arvamuse mõju ning õpetatud meeste nõiajahi kriitika – see survestas muutma seadusi. Kuid dekriminaliseerimine ei toimunud igal pool ühtviisi või siis ühe malli järgi. Näiteks Norras ja Taanis kestsid nõiaprotsessid 1690. aastateni, siis aga lõppesid järsku ilma igasuguse seadusandliku sekkumiseta. Esile tõuseb Preisi kuningriik (dekriminaliseerimine 1714, surmanuhtluse kaotamine nõiaprotsessidel 1721), kus oli suur mõju Leipzigi ja Halle ülikooli pietistist õppejõul Christian Thomasiusel. Toetades usuvabadust oli tema seisukoht, et valitseja ei saa oma alamatele ette kirjutada, millise usu järgi nad peavad elama. Vaimu- ja usuilm on inimese sisemine riik, seda ei saa allutada õiguslikule sunnile. Nii oli ka nõiausk inimese isiklik asi, tema vabadus uskuda. Usuvabaduse eest seismine mängis suurt osa nõiajahi lõppemises, seda märgib ka Gibson, kuid talle on see tähtis eeskätt naiste õiguste eest võitlemise kontekstis (lk 260). Huvitav olukord kujunes Suurbritannias, kus 1735. aasta seadus (jõustunud 1736) pani keelu alla algatada kohtuprotsessi nõidumise süüdistuse alusel, samal ajal muutis see kuriteoks teeselda mis tahes vormis nõiakunsti praktiseerimist ja kasutamist. Nagu Gibson oma raamatus näitab, kasutati üksikutel juhtudel seda paragrahvi veel XX sajandil kohtuliku süüdistuse esitamisel ja süüdimõistmisel (vt ptk 10). Seaduse silmis ei olnud sel juhul tegu protsessiga nõia, vaid nõidumist teeselnu vastu. Kõnealune seaduse punkt muudeti ära alles 1951. Nõidumise dekriminaliseerimine ja nõiajahi vaibumine ei tähendanud aga rahvalike nõiauskumuste kadumist, vastupidi, need püsisid elujõulisena edasi ning sellele juhib tähelepanu ka „Nõiduse“ raamat.

Marion Gibson on suutnud oma raamatu üles ehitada nii, et iga peatükk mitte ainult ei jälgi konkreetse peategelase saatust, vaid iga lugu lisab järgemööda kõnekaid detaile ka ajaloolise nõiajahi kohta. Teaduslikus plaanis leiab Gibsoni raamatust võib-olla vähe uut ja uuenduslikku, kuid sellele autor ilmselt ei pretendeerigi. Tegu on laiale lugejaskonnale suunatud populaarteadusliku raamatuga, mis huviäratajana oma eesmärgi kindlasti täidab, kel on aga tahtmist põhjalikumate ja suuremat süvenemist nõudvate käsitlustega jõudu proovida, võib haarata näiteks Rolf Schulte, Carol F. Karlseni, Reiner Beckeri jt teaduspublikatsioonide järele.4

1 Wilhelm Gottlieb Soldan, Geschichte der Hexenprocesse. Aus den Quellen dargestellt. Cotta, Stuttgart 1843.

2 Marion Gibson, Reading Witchcraft: Stories of Early English Witches, Routledge, 1999.

3 Hermann Samson. Neun Ausserlesen vnd Wolgegründete Hexen Predigt. G. Schröder, Riga 1626.

4 Vt Rolf Schulte, Hexenmeister. Die Verfolgung von Männer im Rahmen der Hexenverfolgung von 1530–1730 im Alten Reich. Lang, Frankfurt 2001; Carol F. Karlsen, The Devil in the Shape of a Woman: Witchcraft in Colonial New England. W. W. Norton&Company, New York 1987; Reiner Becker, Mäuselmacher oder die Imagination des Bösen. Ein Hexenprozess 1715–1723. C. H. Beck, München 2011.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist