Kergitab kulmu: Igikestev revolutsioon?

Evi Aruj?

  Artiklikogumikus “Return to the Western World” (1997, toim Marju Lauristin, Peeter Vihalemm) on iseloomustatud Eesti poliitilise kultuuri arengut kolme faasi, mütoloogilise, ideoloogilise ning kriitilis-ratsionaalse  järgnevusena. Selles liigituses peegeldub omaaegne progressiusk. Pealkirjaski virvendab taasleitud paradiisi kujund. Aastal 2005 oli pilt keerulisem: “Olen nüüdseks aru saanud ka sellest, et poliitiline kultuur ja kultuur üldse ei arene mingit sirget, lineaarset joont pidi – ei ole nii, et jätame ühe arengufaasi maha ja läheme teise. Me võtame kõik kaasa. Eesti poliitilises kultuuris ei ole toimunud mingit üleminekut suurema ratsionaalsuse suunas. Kui vaadata kas või valimiskampaaniaid, siis mütoloogiline aines on suurenenud. Tarbimiskultuur on üles ehitatud mütoloogiatele – ja tarbimismütoloogiad on haaranud kõik valdkonnad, kaasa arvatud poliitika” (M. Lauristin, EPL 4. IX 2005). Võrrelda poliitikas kasutusel müügi- ja mõjutamistehnikaid “tavalise” kaubandusega tundub mõnevõrra probleemi pisendav. Küsimus on ju põhimõtteline – võimu omastamine eksitavate võtete abil.

Eesti poliitika kaubastumine ja mütologiseerumine on ajalooga ja süvenev protsess. Omal ajal nördimust tekitanud hiiglaslikud näopildid (ikoonide ülesriputamine) ja ka hiljutine kohukeste kampaania (varjatud reklaam, mille “kavalus” põhines logode sarnasusel ja tegelike kavatsuste varjamisel) olid selle protsessi õrnad õied. Uut kvaliteeti poliitilises ajupesus tähistas äriprojekt Res Publica, kus kohtusid suur raha, kõrvalejäetud võimuhuviliste ja erakondades pettunute meeleolud. Pakkudes “uue korra” ja moraalse vankumatuse kujundeid, ei pakkunud Res Publica rahaideoloogias pettunutele midagi vähemat kui eetilist ja sotsiaalset revolutsiooni.

Täpselt sama moel, kuid hoopis võimsamas vormis kordus see sõnum ka hiljutises presidendikampaanias, kui käiku läks Eesti lähiajaloo juba mütoloogilise tähenduse omandanud suur metafoor – Laulev revolutsioon, mis tähistab rahvustunde haripunkti, pool sajandit kestnud okupatsiooni lõppu ning riigikorra ja majandussuhete põhjalikku muutumist. Kampaania arsenali kuulusid laulupidu, ühisavaldused ja Vaenlase ning Päästja ja Vabastaja kuju. Täna räägitakse lepitusest. Ja pole kahtlust, et Eesti riigikord, kohtusüsteem, majandussuhted, seadused ja sellest kõigest lähtuvad ühishüve ümberjagamise põhimõtted jäävad püsima.

Mida ikkagi arvata müüditeadvusega manipuleerimisest? Majakõrguste piltidega oli asi selge: tegu oli antikristusega. Kui aga viimse võitluse müüdi harjal kuulutavad oma tulekut väidetavalt edumeelsed jõud? Pisukeses kimbatuses aitab meid teadus, mis ütleb, et tegelikult ei nõuagi mütoloogiline mõtlemine tingimata kriitilis-ratsionaalset ületamist. Esiteks seepärast, et ka mis tahes ideede ja imago müük kuulub turumajanduse raamidesse. Ja turg “konverteerib” mida tahes. Teiseks, on ka kõrgemat järku põhjendus: paljud postmodernsed mõtlejad on väitnud, et müüdid moodustavad kultuurilise ja eetilise raamistiku, millele tuginedes legitimeerivad inimesed vaistlikult kõik ühiskonnas toimuva. Lihtsad müüdikujundid kergendavad valiku tegemist eriti tänapäeval, mil elutempo on kiire ja lähteinformatsioon vastuoluline.

Tõsi, maailma keerukust on ka müüti abiks võttes raske vältida, sest iidsete müütide kõrvale kerkib uusi. Näiteks seisab fundamentaalse kujutluse kõrval Kangelasest, kes hävitab Kurja, ka liberaaldemokraatlik kujutlus Issanda loomaaiast, kus kõik on võrdsed ja kus õiglane kord avab tee inimloomuses peituvale heale. Paradoks on, et müüt Issanda loomaaiast, liberaalne demokraatia, mille aluseks peaks olema pluralistlik maailmamõistmine ja piirideta kultuuriline ning sotsiaalne tolerants, ekspluateerib üha räigemalt fundamentaalseid “argumente”, vaistlikke kujutlusi Heast, Kurjast ja viimsest võitlusest…

Ehk kõneleb siin tõde ise ja revolutsiooni (moraalset uuestisündi, kurja karistamist, viimset võitlust) tuleks pidada poliitika igaveseks ja positiivseks arhetüübiks? Mis müüditeadvuse “positiivse” rakenduse puhul ometi lõpmata hirmutav tundub, on selle olemuslik vaistlikkus, pimesi toimimine, mis tühistab vähimagi läbipaistvuse, objektiveeriva ja mõistmist otsiva alge, kõik, mis me võlgneme sajandeid kestnud valgustuslikule mõttetraditsioonile.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht