Kes prügi minema viib?

Avalik arutelu pakub toitu niigi polariseeritud poolustele ja on muutunud ebaisikuliseks ning unustatakse, et inimesed saavad haiget.

GREGOR KULLA

Ma isegi ei tea, kas olen täiesti pede. Mul tekivad seksuaalsed aistingud üliharva. Ainult kõige lähedasemate meessoost sõpradega ning isegi siis ei ole mu esimene soov nendega suguühtesse astuda. Ma ei mõtle seksist (ainult juhul, kui olukord seda nõuab). Olen sellega leppinud, et ütlen enda kohta pede, sest sealt edasi jäetakse mind rahule.

Käisin hiljuti Kivi baaris. Kohas, kus olen end tavaliselt turvaliselt tundnud (küll mitte nii turvaliselt kui Genialistide klubis). Nägin enda meelest täiesti keskmine välja, juuksed olin ainult patsikummi survest vabastanud (ma isegi ei provotseerinud, vaid hoidsin madalat profiili). Kõndisin mööda sissekäiku baari ning minust möödus noormeeste seltskond. Mu pilk on tavaliselt kinnitunud põrandale, sest nii ei nähta mu nägu. Aga seekord läks teisiti, sest püüdsin pead mitte ära lüüa. Uksepiida poole vaadates vaatas mööduv seltskond minust läbi. „Vaata! Issand, nägid teda või? T*ra, milline eit …, vot see oli küll pede,“ millele järgnes naer. Naer selle peale, milline ma välja näen või et nende vaimusilmas pede olen? Pirogovi platsi viimasel korrusel ma lihtsalt enam ei käi, sest kardan peksa saada. Või mõnitada. Viimati, kui sealtkaudu kiirel sammul läbi kõndisin, võttis keegi noormees mu õlast kinni, astus mu ette ja karjus näkku „PEDE!“ niimoodi, et pidin lenduvate ilapritsmete tõttu silmad sulgema. Jäin tuimalt seisma, vaatasin talle veel tuimemalt otsa ja palusin, et ta käe mu õlalt kergitaks, sest muidu muutub ise ka pedeks. Keegi ei sekkunud, kõik ainult vaatasid ja naersid.

Ei usu

Sellised asjad teevad haiget ja tunnen end kui kloun. Kuni käesoleva aastani arvasin, et asi on minus, sest cis-heterotest sõbrad minu mõnitamist kõrvalt ei näinud: see juhtub siis, kui üksi olen. End grupis presenteerides on vist pedeindeks madalam? See-eest on dilemma suur – kas neist intsidentidest tuleb rääkida või on tegu enesehaletsusega? Kaunil päeval ütleb hääl peas, et peab rääkima. Sellegipoolest on hirm priske, sest nii mõnigi vidutab jutu peale silmi ning arvab järgmist: „ei tea – noorte seas ollakse ikka väga tolereerivad“ või „kuidas mina neid „intsidente“ siis kunagi näinud pole?“. See on valusam hoop kui näkku „pede“ karjumine ning seeläbi igasugune tahtmine neist kogemustest rääkida kaob. Äkki ma kujutangi neid ette? Ajakirjandus ja sotsiaalmeedia on maalinud pildi, et homofoobid ongi üksnes ekreiidid, see tähendab keskealised eesti mehed pluss Riina Solman ja Kert Kingo. Kahjuks on neid näha kõikjal, soost, vanusest ja haridusest (ja erakonnast) hoolimata. Jumal tänatud, et minu ümber on inimesed, kes peavad antud teemat oluliseks, pakuvad tuge ja ei tee see-on-nii-gei nalju.

Või peaksin hakkama seletama, et tead, ma vist ikka pole täiesti pede. „Tegelikult on nii, et …“. Aga miks ma pean seda seletama ja end tõestama? Miks see kõigile nii tähtis on, kes mulle meeldib või kellega magan? Ja miks on Eestis sellele küsimusele seni ainult üks „õige“ vastus? Nüüd saab natuke ka valest vastusest lugeda. Või on liiga ebamugav?

Prügi

Neil päevadel, mil on mahti homo-, trans-, ksenofoobiast või mõnest muust „normaalsuse“ kõrvalekaldest rääkida, siseneb 9/10 juhtudest vestlusesse märksõna „(vana)ema“ või „(vana)isa“. Noh, see perekondlik ring, kus kõlab klassikalisi naine-mine-tee-mulle-võileib ning muidu rassistlikke ja/või homofoobseid nalju. Seda meenutatakse paratamatusega, sest need on ju (vana)vanemad, nad ei mõtle, nad ongi aegunud. Neid ei saa muuta, ah, las nad jääda. Kuid enamik neist käib ju valimas. Peres homofoobiat ja rassismi justkui tolereeritakse või ignoreeritakse, aga sest väljapoole õhatakse põlgust ja mõistmatust.

Avalikult räägitakse ja kirjutatakse mainitud teemadest poliitilise puhvriga. Arutelud triivivad minu arvates murekesest kaugele. Ajakirjanduses kohtab praegu üksnes poliitilist pinnavirvendust, kus leidub mõtteid „mis on provokatsioon ja kes see siis ikkagi provotseerib,“ „kes ja kuidas mängib ohvrit; kes on ohver?!“ või „kes on hea ja kes on halb – kellel on õige maailmavaade“. Need kõnelused toimuvad poliitika laineharjal ning kirjutajal ja seeläbi lugejal kipub meelest minema, et diskrimineerimine johtub hirmust ja mõistmatusest. Hirm ja mõistmatus ennekõike üksikisiku mitte kogukonna vastu, kellega puudub kontakt. Postituse, artikli lugejal või mõne saate vaatajal ei teki äratundmist ja sümpaatiat institutsiooni, organisatsiooni või kogukonna ega vikerkaare definitsiooni või konservatiivi vs. liberaali heitluse vastu. Neil tekib side ja suhtlus teise inimese ja tema kogemustega. Praegune avalik arutelu pakub toitu niigi polariseeritud poolustele – keda toidab Kiisleri või Tõugu, keda Poolametsa artikkel. Käesolev teema on muutunud ebaisikuliseks ning unustatakse, et inimesed saavad haiget.

Murekohaks osutub lolluse järgmine järk – lollus, mida upitab tagant teadmatus ning mida kõigele lisaks levitatakse. Lugesin Silvia Ilvese Facebooki postitust¹, kus ta väljendab segadust ses osas, et miks surutakse talle peale omasoo­iharust ning märgib, et loomulikul teel neist liitudest järglasi ei sünni – sellised liidud jäävadki vähemusse ning sellega tuleb leppida. Millega? Sellega, et vähemusi taga kiusatakse? Ta lisab, et järgmisena hakkavad oma õigusi nõudma pedofiilid. Silvia, esiteks mõtle hetk oma privileegidele, ning teiseks, me ei suru sulle mitte midagi peale, üksnes püüame endale sinuga võrdseid õigusi nõuda. Meil on ühiskonnas oluliselt vähem õigusi kui heteroseksuaalidel (samasoolistel elukaaslastel puuduvad õigused olla võrdselt lapsevanemad; juriidilised puudujäägid kooselu sõlmimisel ja kindlustamisel; seni ei ole vastu võetud LGBT+ inimeste diskrimineerimise kõrvaldamise ja võrdse kohtlemise alaseid seaduseid; heteronormatiivne õpetus koolisüsteemis; seni lähtutakse ebakorrektsest eeldusest, et HIV/AIDS on just geimeeste haigus jpm) ning senise maailmaajaloo vältel pole ühtegi õigust kellelegi niisama serveeritud – kõige eest on võideldud. Uuriva ajakirjanduse kuninganna Vilja Kiisler tõdes oma arvamusloos², et rumaluse, labasuse ja harimatusega ei tulegi debateerida. Seda kinnitas ka Mikk Pärnits oma Facebooki postituses³, et ekreiitidega ei pea dialoogi pidama, sest nad ei huvitu arutelust ning ei suuda leppida faktiga, et on aastatuhandeid eksinud. Niisamuti tõi ta välja, et inimese tagakiusamise religiooniga õigustamine on karuteene nii ütlejale endale, ühiskonnale kui ka religioonile. Jah, see kinnitab minu seisukohti küll, aga mis edasi?

Kuidas prügist lahti saada?

Tuleb välja, et demokraatia (inim- ja kodanikuõiguste austamiseni) kinnistamise nimel peame hakkama seda hapuks läinud suppi koos lürpima. Rõve ja rääsunud on see küll, aga üksnes nii suudame ehk üheskoos midagi muuta. Suvi on haripunktis ning suguvõsakokkutulekud ühes (vana)vanematega ukse taga. Sa tead väga hästi, mida see tähendab. Tõstata pedeteema (arvatavasti tõstatub see iseeneslikult) ning hakka luristama, seejuures ise rahulikuks jäädes. Ära kohmetu. Selle tegemata töö tõttu kohmetun mina ja nii mõnigi teine pea iga päev tänaval, poes, paneelika koridoris või bussis. Jää endale kindlaks, sest seesugune „harimine“ nõuab julgust, kontakti ja fakte. Sõbralikkust ja hoolivust ka, sest eesmärk on ikkagist mõistmine. Nagu kirjutas Kiisler: „Homovaenulikkus, misogüünia ja rassism ei ole maailmavaade, mida tuleb aktsepteerida nagu iga teist. Inimvaenulike ideedega ei pea mitte debateerima, vaid tuleb välja öelda, et need on inimvaenulikud.“ Kui keegi toob näiteks paar parafraasi või suisa tsitaati Piiblist, siis anna talle märku, et see tõlgendus on ajast ja arust („aga ma saan aru, kust selline arvamus tuleb, kuigi …“). Kristlus rõhub ligimesearmastusele, mitte inimvaenule. Hoidu lömitamisest ja provotseerimisest, sest muidu triivib vestlus oma eesmärgist kaugele (milleks ei ole ootus, et teine pool muudab kokkutuleku teisel päeval oma suhtumist, vaid heatahtlik kõnelus, mille abil jäiku põhimõtteid murendada; järgmine aasta sama hooga).

Suurlinna sõpradega (põliste pealinlaste ja tartlastega) suheldes imestan, kui tagasihoidlikult antud teemasse suhtutakse. Need, kes on sellest huvitunud, mõistavad homofoobia ja rassismi küll hukka, kuid vaikimisi: ei peeta end pädevaks sest rääkima. „Ma ju ei tea, kuidas on __ olla …“. Muule lisaks kuulen endiselt niivõrd tihti n-sõna. Saan ju aru, et sellega ei soovita kurja, kuid mil on öeldud, et see teeb haiget, siis mille jaoks. Alatihti mõtlen, kas seda sõna kasutataks sama julgelt ka tumedanahalise juuresolekul? Või ainult siis, kui teda ennast pole kohal, et end kaitsta? Tunnen, et vähemasti homofoobiaga pole heterona linnas elades otsest kontakti. Ainsaks kokkupuuteks on võib-olla paar intsidenti vanalinnas või eksinud Club Hollywooderitega Sveta ees, EKRE ning paar sugulast kuskilt Kesk- või Lõuna-Eestist. Sõbrad on normaalsed, vanemad ehk ka, koolis vähemusi tolereeritakse – mida rohkemat on tahta. Läbi nende roosade prillide on raske näha, et Eesti pole üksnes Tallinn ja Tartu ning maal elavad ka inimesed, kel on mõtted ja vaated. Kes neile mõtleb? Natuke hirmutav, kui kaugele on üksteisest seilatud olgugi, et mõtlematult vihutakse öelda, kui väike konnatiik see Eesti ikka on. Kasutaks neid konnatiigi hüvesid mõne erakonna korrumpeerumise asemel ka paremuse heaks? Lähme Berliini või Pariisi asemel koos Narva, Põlvasse, Pärnusse, Kärdlasse ja looks ka seal mingit kontakti!

Lähme koju või …

Mina suutsin oma pisukese pereringi kaasaega tuua loomingu kaudu. Värske Rõhk oli selleks suurepärane väljalaske­ava, kuid sellele eelnes korralik eeltöö. Põhikooli aegu elasin emaga, kes teleka iga kord kisendades kinni vajutas, kui seal mõnd erineva maailmavaate esindajat nägi. Nendeks olid inimesed teise seksuaalse orientatsiooniga (vahval moel ainult mehed, lesbid olid ok!) ning nahavärviga. Noh, kõik võõras, millega Põlvas elades kokku ei puutu. Kuna mind koolis kiusati, sain end kodus ema peale karjudes välja elada. See kestis umbes kaks aastat. Kaks aastat nuttu ja sõimu, aga ennäe: nüüd on mu ema kõige liberaalsem isik kogu suguvõsas! Järgmine oli isa, keda haris ema. Seejärel tuli tädi, kes haris Värske Rõhu abil oma meest. Ja me pole isegi Tallinnast (ega Tartust), vastupidi – lõõtsapealinnast.

Olen tänulik, et mu vaev on end ära tasunud ning ma ei tunne kodus enda pärast häbi. Ei tunne häbi sellepärast, et ma ei saa aru, mis või kes ma olen, milline välja näen või kuidas käitun. Sain aru, et mind see nii väga ei huvitagi. Aga sest on huvitunud paljud minu ümber. „Mees või naine?“, „Pede?“, „Transa?“. Kirjutada või rääkida sellest, mis on provokatsioon või vikerkaar; mis­sugune on „õige“ maailmavaade; kes mängib ohvrit, on vajalik, kuid seni kui see pole järjepidev ning ei rõhu probleemi tuumale, ta meid palju edasi ei vii. Cis-heterotel läheb teema meelest, kuid see teema ei tohi minna meelest! Ning seda saab aktiivsena hoida mitte ainult Sirpi, Ekspressi või Postimehesse kirjutades, vaid ennekõike rääkides. Eriti oma perekonna ja lähedastega, kellega on tekkinud usaldussuhe (juhul kui on, sest koduvägivald on omaette teema). Kõike ei saa visata poliitikute kapsaaeda, sest poliitikute eesmärk pole korrastada ja juhtida aega, vaid representeerida „meid“ – inimestest ja mitte-inimestest kootud kooslust.⁴ Paremal juhul ühendada, ühtsustada, kuid need on ehk liiga kõrged ootused. Hetkel on raske midagi või kedagi representeerida, sest laias plaanis eksisteerib Eestis kaks armutut leeri, kes on kui õli ja vesi. Meie saame omalt poolt „aidata“ ning püüda ühendada ja ühtsustada. Näiteks oma peret või sõprusringkonda. Võta ema, isa ja sõber kaasa ainsale heterosõbralikule vikerpeole Tartus, Genialistide klubis või mõnele (loodetavasti) eelseisvale Pride’le. Vaata, mis juhtub ja anna mullegi teada.

Kahju on tõdeda, kui tihti jääb priviligeeritud valge mehe ja tema preili laup kitsaks, kui tuleb mõista, et nende igasugune turvalisus, eneseväljenduslik vabadus tuleb vähemuste arvelt. Mina võin kirjutades vinguda ja heietada, kuid mida teevad need, kes endale seda lubada ei saa. Kui palju on noori, kelle vaimne tervis saab saastatud meie „turvalise“ süsteemi tõttu? 68% LGBT+ õpilastest on kogenud vaimset ahistamist oma seksuaalse identiteedi, sooidentiteedi või soolise eneseväljenduse tõttu ning üle pool Eesti elanikkonnast peab homoseksuaalsust täiesti või pigem vastuvõetamatuks.⁵ Ja need „üle poole“ saavad naeratades istuda baaris, üksteisele keelt kurku ajades. Nad võivad jälgida toimuvat distantsilt, naeratada ja öelda: „see on nii gei,“ või „vaata, pede!“ sest LGBT+ teemad ei puuduta neid. Olgugi, et neile tagatud (eneseväljenduslik) vabadus ja turvalisus tuleb mainitud kogukonna arvelt. Kes selle prügi minema viib? Need kes viitsivad ja tunnevad vastutust, sest ega keegi teine seda tee. Praegu on ju niisamagi hea! Annaks Jumal, et seda suppi ei oleks tarvis juurde keeta. Tegemist on sellegagi, mis kappi seisma on jäetud.

1 https://www.facebook.com/silvia.kraus.12

2 https://epl.delfi.ee/artikkel/93922105/paeva-teema-vilja-kiisler-aga-mis-nad-siis-tulevad-siia-oma-vikerkaarelipukest-lehvitama

3 https://www.facebook.com/harra.parnits

4 Ott Puumeister. Mis aasta praegu on? – Vikerkaar 6/2021 (lk 53)

5 Aili Kala. Inimõigused Eestis 2020. LGBT+ inimeste olukord. – Inimõiguste Keskus.

(https://humanrights.ee/materjalid/inimoigused-eestis-2020/lgbt-inimeste-olukord/)